Tuesday, September 21, 2010

Küsida või mitte küsida, selles on küsimus

„Tõmmake endale see taarakott pähe, Mart Laar!“ käratas Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli pühapäeval Raadio 2 saates „Olukorrast riigis“.
Muuli ärritus rääkides Isamaa ja Res Publica Liidu üleriigilisest küsitlusest, mille vastajatel on võimalik endale tänutäheks valida näiteks käepael või keskkonnasõbralik kott. See küsitlus on septembri alguses hoogsalt turmtuld saanud.
Tunnistan, et olen suurema osaga küsitlusele osaks saanud kriitikaga nõus. Eriti mage oli viis, kuidas kooliõpilased IRLi parteivankrit veohobuse kombel vedama rakendati. Noored meelitati Peep Vainu koolitusele, kus nad inimesi küsitlema õpetati. Ja nüüd käivad gümnasistid ukselt-uksele IRLile andmeid kogudes. Ehk on nad ka teie ukse taha jõudnud?
Lisaks on paljud küsimused etteantud vastustega. Kuues küsimus: „IRLi valitsuses oleku ajal on keskmine vanaduspension tõusnud 44%. Kas teie arvates tuleb eakatele tagada kindel pensionitõus ka tulevikus?“
No mis küsimus see on? Kes sellele küll eitavalt vastab? Tõenäoliselt inimene, kes on oma vanaduspõlve kindlustamise osas juba edusamme teinud või 60ndat eluaastat näha ei kavatse... Ja meenutades minevikku, oli IRL eelarve tasakaalu otsides valmis pensione hoopis kärpima.
„Absoluutselt üllatav ja müstiline on, et just IRL suutis sellise jamaga välja tulla. Kuidas IRLi inimesed ise ei taipa, et nende potentsiaalne valijaskond pole sarnane Keskerakonna omaga?“ küsis BNSi ajakirjanik Anvar Samost.
Olen nõus. Isamaaliitlastelt poleks sellist käiku oodanud. Aga respublicaanid hakkavad selles erakonnas pead tõstma. Praegu on kaks populaarsemat parteid Reformierakond ja Keskerakond. Kui mõtleme nende viimastele valimiskampaaniatele, siis mis on meelde jäänud? Jah, õige- populism! Tundub, et ka IRL tahab samale kaardile panustada.
Teisest küljest ma seda küsitlust kiirustades ära ei kortsutaks ning ahju ei viskaks.
Mihkel Raua saates „Kolmeraudne“ väitis IRLi esimees Mart Laar, et erakond püüab vaid välja selgitada, mis küsimused inimesi huvitavad ja mida nad ühiskonnas toimuvast arvavad: „Paneme sellest programmi alused kokku.
Tõsi ta on, et küsitluses leidub ka asjalikke küsimusi. Kasvõi esimene: „Milline on Sinu jaoks kõige olulisem teema või probleem tänases Eestis?“ Ja vastusevariante pole ette antud, mistõttu inimesed saavad kirjutada just seda, mis neil hingel.
Ja Kalle Muuli väitele, et käepaelaga peibutades tahetakse vaid inimeste kontaktandmeid nendega edaspidi ühenduse võtmiseks, saab vastata, et kui ei taha, ära kirjuta oma andmeid. Kingitusest võib ka loobuda. Aga ilma aadressi kirjutamata on üsna raske mütsi vms vastajale toimetada.
„Poliitikuid on süüdistatud pidevalt selles, et neid ei huvita absoluutselt see, mida inimesed arvavad. Nüüd, kui me erakonnaga teeme küsitluse, selgitamaks mida inimesed arvavad, siis öeldakse kohe, et populism, demagoogia!“ väljendas Laar TV 3 eetris Raua saatekülalisena nördimust.
Jah, inimeste arvamuse küsimine poliitikute poolt on väga tervitatav samm. Aga IRL peab veel õppima, mismoodi vastuseid hankida.

Thursday, September 16, 2010

Rahvaliit laiendab oma ampluaad

Käesoleva nädala alguses üllitas Rahvaliit pressiteate, mille kohaselt liitus 30 hiidlast antud erakonnaga.

Arvestades Hiiumaa suurust, rahvaarvu, aga ka poliitikamaastiku senist olukorda, on tegemist märkmisväärse muutusega. Üks erakond põhimõtteliselt kahekordistas oma liikmete arvu saarel!

Kui tegemist olnuks näiteks võimuerakonnaga, ei oleks ma seda absoluutselt imeks pannud. Aga Rahvaliit!? Tekib, usun et õigustatud küsimus, et miks küll inimesed, ja koguni 30 hiidlast, just selle erakonnaga liitusid?

On ju Rahvaliit selgelt hääbuv partei. Septembris avaldatud turu-uuringute küsitluse tulemused näitavad, et erakonda toetab vaid 1% elanikkonnast. See tähendab, et valimistel ollakse samas seltskonnas näiteks Iseseisvusparteiga. Kas te üldse olete sellisest erakonnast kuulnud?

Sisekriisid Rahvaliidu sees ja endiste juhtide kriminaalkuriteod või lihtsalt ebaeetiline käitumine on erakonna maine sisuliselt hävitanud. Tsirkus nimega „Liituda sotsidega või mitte“ lõppes fiaskoga- suur osa silmapaistvamatest liikmetest lahkus.

Kuid ehk on just siin peidus üks juhtlõng lõngakera harutamiseks? Rahvaliit on kui karile jooksnud laev, kust kapten ja tüürimees koos rummivaadi ja ainsa sõidukorras päästepaadiga lahkusid. Laevameeskond, kes harjunud käske täitma ja mitte otsustama, on hukule määratud. Kui just ei saabu kõrvalised tegelased.

Erakonna juhiks võeti must hobune. Kui sääraseid tegelasi veel ilmuks, võiks erakond isegi valmiskünnise ületada ja Parlamenti pääseda. See tähendab aga meepoti lähedale jõudmist- lisaks ametikohtadele Riigikogus on „omad joped“ ka mujale sooja koha peale sokutada. Eriti kui koalitsiooni moodustamiseks paar häält puudu jääks. Siis saaks Rahvaliit abikäe ulatada. Mis koalitsioonilepingusse kirjutada, polegi oluline, sest sellel erakonnal puudub niikuinii oma programm.

Seega võib ühest küljest vaadates hiidlaste liitumist Rahvaliiduga põhjendada omakasu püüdlustega. Aga võib ka teistmoodi mõelda.

Pressiteates toodi välja, et liitujate hulgas üliõpilasi, kalamehi, tüürimehi ja isegi üks laevakapten. Jah, isegi üks laevakapten! See tähendab, et Rahvaliit on oma ampluaad laiendanud. Lisaks maarahva esindaja funktsioonile tahetakse nüüd ka mererahvas enda tiiva alla koondada. Tekib küsimus, kes järgmisena? Kas Rahvaliit võtab suuna taeva avarustesse, maa alla või suundub hoopis linna?

Sunday, August 29, 2010

Ja nii nad tapsid meie maakoolid

Selle nädala alguses avaldas ajaleht Postimees keskkoolide kevadiste eksamitulemuste põhjal pingerea. Mina küsin: milleks?

Kas on siis tõesti nii suur uudis, et keskmise tulemuse järgi on parimad Hugo Treffneri Gümnaasium, Tallinna Reaalkool, Tallinna Prantsuse Lütseum, Tallinna Inglise Kolledž ja Tallinna 21. kool? See on ju aastaid nii olnud. Vaid järjestus on mõnevõrra muutunud ning keskmine tulemus kõigub mõned punktid siia-sinna.

Pingerea lõpus on oodatult täiskasvanute gümnaasiumid ja koolide vangla osakonnad. Ja siis, lõpust ettepoole liikudes tulevad enamjaolt väiksemate linnade ning maakonnakeskuste koolid. Sekka mõni pealinna kool.

Aga miks seda pingerida vaja on? Kui tõesti nii väga tahetakse edetabeleid avaldada, siis reastage näiteks 10 või 20 paremat lõpetajat eksamitulemuste põhjal. Sellega tunnustaksime ka andekaid noori, kes üldiselt väga vähe tähelepanu pälvivad. Teenimatult kusjuures!

Praegu koole reastades on tulemuse taga anonüümsed inimesed, aga tegelikult ei kirjutanud Tallinna 21. kool ju ise kirjandit 86,86 punkti eest. Seda tegid ikkagi selle kooli õpilased, kes lugejale tundmatuks jäävad.

Loomulikult on koolil ka oma roll tulemuse kujunemisel. Ent just siin peitub konks, miks ma seda pingerea koostamist ei salli? Sest sellega me tapame (või pigem aitame surmale kaasa, sest protsess on juba alanud) maakoole.

Kahjuks paljud inimesed vaatavadki vaid sisutuid numbreid ega analüüsi, mis nende taga peidus on. Siinkohal laidaksin ka ajalehte Postimees. Ka nemad pole viitsinud numbrite taha vaadata, vaid edastavad kuiva infot, a la "inglise keele eksamil mängiti mullune koolide esikolmik ringi". No mida? Postimees ei ole ju ühe-mehe-firma. Teil jagub töölisi, tehke siis tööd ka!

Praegused kuivad numbrid tingivad seda, et lapsevanemad (vähemalt üsna arvestatav osa neist, sest oleme ausad – elutempo on tänapäeval nii kiire, et kõigil ei ole aega ise uurimistööd teha) vaatavad tabelit ja kui nende kodukohakool on näiteks 139. kohal, siis nad pigem ei soovi enda last sinna kooli panna vaid üritavad ta "linna heasse kooli" saata.

Aga miks on ühed ja samad koolid järjepidevalt tabeli eesotsas? See on surnud ringi pärast. Neil on valikusöel, mille läbi nad nö riisuvad koore ehk valivad edasipüüdlikumad õpilased välja. Maakoolid võtavad üldiselt kõik lapsed vastu. Aga kui suur hulk noori keskustesse „paremat haridust“ jahtima läheb, siis paratamatult langeb ka maakooli tase. Sest väga raske on leida tasemel/kvalifitseeritud pedagooge, kes on valmis poole koormusega maakooli õpetajaks suunduma.

Ka sotsiaalse võrgustiku keskkonnas Facebook oli Hiiumaa Heaks grupi all väikene arutelu koolide pingerea üle. Mulle väga meeldis KÜG õpetaja Timo Lige mõte: “Võiks teha veel pingeread: Milliste koolide õpilased teevad kõige rohkem enesetappe? Milliste koolide lõpetajate abielud purunevad kõige sagedamini? Milliste koolide lõpetajad on kõige tervemad? Milliste koolide lõpetajate seas on kõige enam loovisiksusi? Keegi võiks uurida. See annaks ka asja teisele väga olulisele (minu meelest palju olulisemale) küljele valgust.“

Thursday, August 5, 2010

Liiga leebe ühiskond

Nädalavahetusel leiti Kärdlas vägivallatunnustega surnukeha. Kärdlas!? Jah, korduvalt Eesti turvaliseimaks linnaks valitud Kärdlas. Tõestuseks, et tegemist on siiski üldiselt turvalise paigaga on kaks varem korduvalt karistatud noort meest juba kahtlustatavatena kinni peetud.
Rõhk sõnadel korduvalt karistatud. Ega politsei vist väga intensiivset jälitus- ja uurimistööd tegema ei pidanudki. Kuid mitte politseid ei tahtnud ma kiita, olgugi, et nende töö oli kiire ja kvaliteetne, kui kahtlustatavad ka kuriteo toimepanijateks osutuvad.
Küsimus on selles, et kuidas nood korduvalt karistatud, vaevalt üle kahekümnesed mehehakatised üldse saavad võimaluse taaskord kurja teha? Leian, et meie karistussüsteem on liiga leebe. Ei ole normaalne, et inimene korduvalt eirab ühiskonnas paika pandud norme ja reegleid ning lühikese „puhkuse“ järel saab uue võimaluse normaalse kodanikuna käituda.
Errare humanum est ehk eksimine on inimlik, sõnab ladinakeelne tarkus. Jah, eks ta nii ole. Me kõik teeme vigu. Küsimus on, et kas me ka õpime nendest vigadest. Kes eksib korra, sellele võiks anda võimaluse end muuta. Aga inimene, kes on korduvalt kohtu poolt süüdi mõistetud (kriminaal) kuriteos, peab selle eest ka vastutama. Ja karmilt!
Saan aru nurinast, et meie, maksumaksjad peame ju vange ülal pidama. Nii on. Ja need summad, mis riigieelarvest sinna suunatakse, ei ole väikesed. Aga see on hind, mida me peame maksma. Uskuge, palju kallimaks lähevad ühiskonnale leebed karistused. Nii kurb, kui seda ka tõdeda ei ole, mitu korda karistatud pätt jääb pätiks, reeglina teda ei muuda. Ja kui me laseme tapjad/vägistajad tagasi endi keskele, siis on väga tõenäoline, et toime pannakse uus kuritegu. Kas süütu inimese surm või vägistaja ohvriks langemine tuleb ühiskonnale odavam, kui vange ülal pidada?
Võimalus kulusid kokku hoida peitub surmanuhtluse taastamises. Minu meelest vähendaks see ka kuritegude arvu, kuna surm hirmutab inimest palju rohkem kui eluaegne vanglakaristus. Surmanuhtlus kaotati Eestis aastal 1998. eluaegset vanglakaristust kandvaid vange on pea 40.
Samas pooldab valdav enamus eestlasi surmanuhtluse taastamist. 2006 aasta Emori küsitluse põhjal koguni 66 protsenti vastanuist oli seda meelt. Millegipärast pole ükski erakond seda küsimust oma kampaania käigus tõstatanud. Tõsi, rahvaliitlasest majandusprofessro Janno Reiljan tuli 2003. aastal välja isikliku loosungiga: “Taastame mõrtsukatele ja terroristidele surmanuhtluse.”
Isiklikult pooldan samuti surmanuhtluse taaskehtestamist. Nendelt, kes väidavad, et see pole humaanne, küsiksin, et kas inimese lukustamine eluks ajaks kongi on humaanne? Kas karusnaha nimel loomade hoidmine pisikeses puuris, kus üksteisele otseses mõttes peale roojatakse, on humaanne? Näiteks mürgisüst, mis valutult kurjategija teise ilma viiks, oleks minu meelest palju inimlikum karistus ja ühiskonda tunduvalt vähem koormav.
Seniks, kuni seda aga uuesti ei kehtestata, peame lootma, et pätid saavad võimalikult karmi karistuse ning uskuma, et nad on võimelised muutuma.

Saturday, July 24, 2010

Kõik ujumiskursustele?

Käesoleval aastal on Eestis reedese seisuga uppunud juba 65 inimest. Neist koguni 33 ainuüksi juulis. Terve eelmise aasta jooksul oli see number 60. Kuigi olukord oli 90ndatel kordades hullem, näiteks aastal 1994 suri Eestis uppumissurma koguni 250 elanikku, ei saa end sellega lohutada. Millest võib aga suur uppumissurmade arv tingitud olla ja kuidas olukorda parandada?

Esiteks ujumisoskus.

Soome tervishoiuameti uuringu järgi ei oska ligi kolmandik naaberrahva täiskasvanutest ujuda. Eestis konkreetselt selliseid uuringuid tehtud ei ole. Kuid Ujumisliidu kutsekomisjoni esimees Kaja Haljaste arvab, et Eestis on see protsent umbes sama.

Arvestades, et Eesti on mereriik, kus valdav enamus inimesi elab kas avamere või mõne teise ujumiskõlbliku veekogu suhtelises läheduses, on kolmandik liiga palju. On tervitatav, et kooliprogrammidesse on sisse viidud kohustuslik ujumisõpetus. Kultuuriministeerium viis paari aasta eest läbi uuringu, et teada saada, kui tõhus on koolide ujumiskursus. Selgus, et umbes 85 protsenti lastest omandas ujumise täielikult.

Kuid vaatamata sellele möönab Kultuuriministeerium külma rahuga, et rahapuudusel jääb paljudel lastel koolikohustuslik ujumine ära. Tänavu eraldatakse läbi ministeeriumi selle programmi toetuseks omavalitsustele umbes kolmandik rahast – 3,6 miljonit krooni.

Taskuraha ju. Selle jaoks tuleb rohkem finantse leida! Liikluses hukkunute arvu on pikaajalise, sadu miljoneid maksnud süstemaatilise tööga – näiteks teede ohutumaks muutmine, teeäärsed kontrollid, karistuste karmistamine, laste liikluskasvatus – suudetud oluliselt vähendada.

Teiseks soojus.

Tavapärasest palavamad ilmad on üle Euroopa suurendanud uppunute arvu. Näiteks Venemaal on aasta algusest tänaseni uppunud ligikaudu 2500 inimest. Kogu 2009. aasta jooksul registreeriti Venemaal 2733 uppunut.

Selle punkti osas on raske inimesel midagi muuta, ilma me ei kontrolli. Küll aga saame sellega kohaneda. Tuleb end kuumuse eest kaitsta, et mitte saada päikesepistet vms mis võiks uppumisele kaasa aidata. Lisaks tuleb säilitada kainet mõistust – ei tasu pea ees suvalisse tiiki hüpata, et end jahutada. Ja kui ikka ei oska piisavalt hästi ujuda, siis püsi madalamas vees. Lisaks ei tasu suplema minna alkoholi tarbinuna.

Kolmandaks lollus.

Tegelikult peaks see olema vist esimene punkt. Usutavasti on just sellest tegurist tingitud valdav enamus surmadest. Päästeameti kinnitusel tuuakse enamik uppunuid välja kalda lähedalt, viie kuni kuue meetri kaugusel kaldast. See tähendab, et vees püsti tõusev kakerdaja prantsatab kuidagi tagasi vette ja jääbki sinna. Ja kõige rohkem uputakse tiikidesse. Avalikes randades on olukord õnneks kontrolli all. Meil Hiiumaal avalikke randasid pole, küll on supluskohad. Kui ka ujumistingimused paremad pole, siis suvalisest mereäärest on neis ujumine ohutum juba kasvõi teiste inimeste kohalolu tõttu.

Kahjuks eraldi alkoholist põhjustatud surmasid ei saa välja tuua, kuna lahkamisi üldiselt läbi ei viida. Aga arvata võib, et selle teguri roll on märkimisväärselt suur... Siin peaks kasutama sama meetodit nagu autoga peole minnes – tuleb leida kaine grupijuht. Inimene, kes on adekvaatses olekus ja hoiab toimuval silma peal.

Eestlasi on liiga vähe ja me ei saa kergekäeliselt suhtuda ka ühe elujõulise inimese surma. Rääkimata siis 33st uppunust selle kuu jooksul. Ja kuu pole veel läbi... Pole midagi parata, meil tuleb leida ressursse, et olukorda parandada. Inimelu väärtust ei saa rahas mõõta.

Tuesday, May 25, 2010

Rahvaliidu kongressi otsus sillutab teed Ilvese teiseks ametiajaks

Rahvaliidu erakorraline kongress valis ootuspäraselt omaette erakonnana jätkamise tee. Vana kaardivägi mängis noored kvislingid üle. Aga seda oli ka arvata.
Uus parteijuhtkond eesotsas Karel Rüütli, Anto Liivati ning Kajar Lemberiga arvasid, et kõik tuleb lihtsalt kätte. Piisab vaid parteis juhtohjade haaramisest ning kõik järgnevad sulle. Aga vanasõna ütleb, et lambad, keda juhib lõvi, võidab lõvid, keda juhib lammas. Lõvi pole erakonna eesotsas paraku ammu nähtud...
Europarlamendi valimised näitasid juba selgelt, et seda erakonda lihtsalt juhtide vahetamisega ei päästa. Aga ikka ei võetud midagi ette. Poliitilist sõnumit Rahvaliidult ei tulnud. Valitsuse otsuste kritiseerimine pole tõsiseltvõetav tegevusplaan. Vaja on selget visiooni.
Kuid kogu selle ühinemise teema raskuskese asub minu meelest hoopis mujal. Rahvaliit oli niikuinii madalseisus. Miks oli sotsidel neid järsku nii väga vaja?
Või tegelikult on siiski vaja. Aga mitte erakonda ja selle kuvandit. Öeldi ju selgelt välja, et Villu Reiljan pole teretulnud. Teadagi miks.
Vaja on Rahvaliidu sisu. Inimesi. Kalev Kotkas ütles Hiiu Lehele, et teatud seltskond tuleb niikuinii nende poolele üle. Ja et see seltskond on teretulnud! Aga need teised, see kahtlane kontingent. Jah.
Saaremaal astus kohe esmaspäeval kümme rahvaliitlast sotside leeri. Kõik nad kuulusid ka delegaatide hulka, kes kongressil Rahvaliidu küsimust arutasid. Ka nad pettusid tulemuses?
Rahvaliitlasi on kohalike omavalitsuste volikogudes üle kümne protsendi. Aastal 2011 on presidendivalimised. Nii, mis siis? Kes valivad Eestis presidenti?
Sotsidel on kohalikul tasandil vähe rammu, nüüd olukord paraneb. Lisaks on Toomas-Hendrik Ilves valitsust üsna hellalt kohelnud. Vaevalt Siim Kallas juba Euroopast tagasi tulla tahab ning mõte Edgar Savisaarest presidendina Andrus Ansipile meeltmööda on.
Seega. Mis variandid jäävad?
Kas kogu selle ühinemiskrempli peamine eesmärk polnudki mitte kindlustada Ilvese teist ametiaega?

Thursday, May 13, 2010

Ühtne Eesti – poolkõva üritus või alus muutusteks?

Eelmisel nädalavahetusel toimunud NO 99 teatri etendus Ühtne Eesti suurkogu pakkus kõvasti kõne- ja mõtteainet, teisalt jäi oodatust tagasihoidlikumaks.
Eks peapõhjus, miks etenduses osaliselt pettuti, peitub projekti grandioossuses. Asi võeti ette väga põhjalikult, mistõttu olid ootused-lootused üpris kõrgele kruvitud. Veel suurkogu hommikul arutati, kas õhtul ikka luuakse uus erakond või mitte.
Ei loodud. See aga valmistas paljudele pettumuse. On selleks aga põhjust? Leian et mitte. Sest mida sealt küll loodeti? Et uus loodav erakond lahendab kõik ühiskonna murekohad? Et nüüd on läbi uue erakonna kõigil võimalus riigi juhtimises sõna sekka öelda?
Oletame, et uus erakond oleks loodud. Oletame, et pooled – seega umbes kolm ja pool tuhat inimest – etenduse vaatajad liitunuks erakonnaga. Kas sellega oleks kaasnenud poliitiline aktiivsus? Kahtlen sügavalt. Kindlasti olnuks liitujate hulgas inimesi, kel häid mõtteid ja soov midagi muuta, ent kus nad siis varem olid? Ma tõepoolest ei usu, et inimene, kes seni poliitikat räpaseks pidanud, nüüd uue erakonnaga liitudes seniseid tõekspidamisi ümber vaatama hakkaks. Pigem saanuks uuest parteist hüppelaud kitsale ringkonnale poliitmerre sukeldumiseks. Valdav enamus jäänuks lihtsalt randa varbaid leotama.
Kõige suurem takistus uue erakonna loomiseks oli selge sõnumi puudumine. Ühtne Eesti oli algusest peale ülepingutatult populistlik. Puudus konkreetne sõnum, peamiselt tehti teisi erakondasid maha. Ei saa ju partei peamise lipukirjana võtta loosungit: „Kõigile võrdne emapalk 30 000 krooni!“. Või saab?
Tõstke käsi, kes teadis, et Eestis on ametlikult registreeritud erakond Põllumeeste kogu? Neil on lausa 1425 liiget. Ainult sadakond vähem kui rohelistel. Ja kui Eestimaa Rohelised ideoloogia ning riigi tulevikustsenaariumide välja töötamise asemel sisemiste võimukemplustega jätkavad, siis saab neist samasugune nišipartei kui Põllumeeste kogu, mis eales valmiskünnist ei ületa. Neid erakondi on Eestis veelgi.
Leian, et pigem ongi hea, et uut erakonda ei loodud. Kardan, et selle efekt jäänuks väga lühiajaliseks. Samas tahaksin loota, et Ühtse Eesti projektist siiski mingi tulu tõuseb.
Esimene kasutegur võiks peituda nende kodulehel (eestieest.ee) leiduvates valimiskooli videotes, kus poliitika telgitaguseid tutvustatakse. Soovitan vaadata. Kuigi ka nende, nagu päris poliitreklaamidegi puhul ei saa kõike puhta kullana võtta.
Video vaatamine ja sealt info ammutamine on lihtne. Palju raskem on loota, et inimesed asuksid päris erakondade populistlikke loosungeid kriitilise pilguga vaatama ja nõuaksid enam sisulist arutelu. Ma kahtlen selle võimalikkuses, kuigi olles optimist, loodan seda siiski.
Miks ma aga kahtlen? Mõtleme minevikule. Reformierakond lubas Eesti viia Euroopa viie rikkama riigi hulka. Rahvas lõi käsi kokku ja viis oma pähklivarud oravatele. Aga kas keegi küsis ka sealjuures, kuidas seda teha kavatsetakse?
Ka seesama Ühtne Eesti ettevõtmine paneb kõhklema. Mõelgem, kui paljud meist olid valmis oma poolthääle uuele erakonnale andma. Mida nad pakkusid? Põhimõtteliselt mitte midagi. Ainult muudatusi. Kuid kuhu suunas?
Jurist Ülle Madise kirjutas 30. aprilli Sirbis, et propagandateadusest tulenevalt saab nüristava propaganda vastu üksnes propagandaga. „Kui NO teater suudab rahva oma Ühtse Eestiga mõistust eirava poliitkampaania vastu vihale ajada ja kodanikud teraselt mõtlema panna, on see küll üleilmse tähtsusega kiiduväärt trikk,“ arvas Madise.
Mul ei jää muud üle, kui nõustuda ja loota, et selle projektiga on pandud alus muutusteks.

Sunday, April 4, 2010

Tasuta kohvi ja küpsise sõbrad

Maailm on kirju, täis sulelisi ja karvalisi. Värvikirev on ka loomariigi hulka kuuluva liigi „inimesed“ seltskond. On neid, kes kõigest väest püüavad „pildile pääseda“, kasvõi teisi jalge alla trampides. On neid, kes igasugusest tähelepanust hoiduvad, kui vaja, peidavad pea jaanalinnu kombel liiva alla.
Tore, kui inimesed saavad võimaluse teha seda, mida hing ihkab. Kas siis „nurgas nohistades“ oma asja ajada või hoopistükkis aktiivselt sõna võtta, otsustada ning kogukonna elu kujundada. Kahjuks ei ole nii mõnigi aru saanud lihtsatest tõdedest. Esiteks: „Kes otsustab, see vastutab!“ Ja rahva esindamine (näiteks omavalitsuse volikogus) ei ole privileeg, vaid vabatahtlikult(!) võetud kohustus.
Alustaksin kõrgemalt tasemelt. Mänd Tarmost. Mees, kes „hüppas üle“. Mis kõige haledam, ta väidab, et tegi seda meie, hiidlaste, huvides. Võib-olla ta ise kannatanuks seal uppuval laeval nimega Rahvaliit veel aasta või paar. Aga kallid kaassaarlased vajavad teda kohe ja praegu.
Mäng väidab, et parteivahetusega saab ta meie huvide eest rohkem seista. Esiteks- mis ta seni teinud on? Tema enda artiklist (Hiiu Leht 26.03) see kahjuks ei selgu. Aa, siiski. Kärdla mälestusmärgile eraldatakse sel aastal 1,2 miljonit riigieelarvest. Männi teene?
Ja veel. Minister Parts on kinni pidanud kokkuleppest, et praamiliiklus jätkub kahe suure jääklassi omava praamiga. Jälle Männi teene? Mis sest, et 2006. aastal sõlmitud „Sõitjateveo avaliku teenindamise leping Heltermaa ja Rohuküla ning Kuivastu ja Virtsu liinil“ lepinguga, mis kehtib 30. septembrini aastal 2016, on see juba paika pandud.
Põhiline probleem seisneb selles, et inimesed, kes 2007. aasta Riigikogu valimistel andsid oma hääle Tarmo Männile, andsid selle Rahvaliidu liikmele Tarmo Männile. Ja parlamendivalimistel (vähemalt teoorias võiks see nii olla) hääletatakse eelkõige erakonna ja selle programmi järgi, mitte konkreetset isikut.
Mänd ei pääsenud Riigkogusse ei isikumandaadiga ega isegi parteinimekirjas. Hoopis asendusliikmena!
Küsimus on eetilistes tõekspidamistes. Kui sa said hääli Rahvaliidu toetajatelt ja sa enam selle erakonna maailmavaadet kaitsta ei taha, siis loobu oma kohast. Pääsed järgmine kord Reformierakonna liikmena Parlamenti, siis võitle oravate soovide nimel. Praegu oled aga reetur. Lihtne, aga tõsi.
Tulles aste madalama, on murekohad teised, ent sugugi mitte vähemolulised. Tegelikult peaksid need meid, kohalikke hiidlasi, isegi rohkem huvitama.
Kes lehte loeb ja üleüldse kõrvad-silmad avatuna hoiab, sel peaks SA Tuurus toimuv teada olema. Kurb, kui väikeses kohas nagu Hiiumaa isiklikud vastuolud terve kogukonna arengut pärsivad. Seni polnud ju Tuuru „pihta sülitatud“. Asutus töötas ja üsna hästi töötas.
Ent minu jaoks on kõige kummastavam kuue nõukogu liikme käitumine. Pean silmas neid isikuid, kes allkirjastasid otsuse luua MTÜ Tuuru Haldus ja nüüd umbusaldasid nimetatud MTÜ loomise eest Tuuru juhatajat (vt Hiiu Leht 01.04).
Kui ma vaatan nõukogu koosseisu, siis esmapilgul tundub küll, et vaimse arengupeetusega inimesed sealt puuduvad. Aga miks siis süüdistada teist selles, mille ise heaks kiitsid? On siis mälu nii kehv? Või veel hullem- äkki ei vaevutud üldse lugemagi, millele allkiri anti?
Kardan, et just sinna see koer maetud ongi. Ka kohalike omavalitsuste valimistest võtab osa inimesi, kes hiljem selle töös (peaaegu) ei osale. Aga kohta ära ka ei anna. Mõni ei vaevu kohal käima, teine ei võta kogu perioodi (varem kolme, nüüd nelja aasta) jooksul kordagi sõna. Vaadake oma valla/linna volikogu koosoleku protokolle!
Mina nimetan seda seltskonda „tasuta kohvi ja küpsise sõpradeks“. Nad trügivad püünele lihtsalt selleks, et seal olla. Mitte soovist midagi ära teha. On siis põhjuseks kaasnev sotsiaalne staatus või tõepoolest võimalus priilt kohvitada ja juttu ajada. Toonitan, et ma ei taha sellega kõiki volikogu liikmeid mustata, tasuta kohvi ja küpsise sõbrad on üldiselt vähemuses. Õnneks.
Andrei Hvostov kirjutas kunagi Eesti Ekspressis, et Eesti põletavaim probleem pole hetkel mitte tööpuudus, vaid töö ebaühtlane jaotumine inimeste vahel. Üks rabab kuute-seitset asja teha, teine lesib päevade viisi kiiktoolis. Kas meil on siis tõesti pädevaid inimesi nii vähe, et tasuta kohvi ja küpsise sõbrad pääsevad juhthoobade juurde?

Wednesday, March 24, 2010

Hiiumaa rahvaliitlased Tarmo Mändi hukka ei mõista (Hiiu Lehe lugu)

Kui Riigikogu liikmest endise rahvaliitlase Tarmo Männi ühinemine Reformierakonnaga on Rahvaliidu juhatust tuld sülgama pannud, siis Hiiumaa piirkond teda hukka ei mõista.
Vastupidi. Rahvaliidu Hiiumaa piirkonna juht Helgi Mänd ütles, et see oli ainuõige samm. „Hiiumaa ainult võidab sellest käigust. Rahvaliit, tõsi, kaotab,“ ütles Mänd. Vaadates viimaseid valimistulemusi, on ilmselge, miks erakonna juhid hiidlase erakonnavahetusest kuuldes tagajalgele tõusid.
Aastal 2007 anti Rahvaliidule Hiiumaal 712 häält. Neist lõviosa, koguni 669 kogus Tarmo Mänd. Samas 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel anti erakonnale Hiiumaal vaid 50 häält. Mänd siis ei kandideerinud.
Hiiumaa piirkonna juht Helgi Mänd rääkis: „Erakonna tugevus sõltub ülemise otsa tugevusest. Keha on Rahvaliidul tugev. Kui nüüd jätkuks vaid vaimu.“ Meedias on spekuleeritud, et Rahvaliidu ainus võimalus on kellegagi liituda, vastasel korral jookseb partei liikmetest ise tühjaks.
Hiiumaa piirkonna juht kinnitas, et praeguse seisuga toetatakse iseseisvana jätkamist. Kuigi sügisel kandideeris kohalike omavalitsuste valimistel vaid 3 rahvaliitlast, siis Hiiumaa piirkonda liikmete vähesuse tõttu tegevuse lõpetamine ei ähvarda. Piirkonna juhi sõnul on Hiiu maakonnas mitukümmend rahvaliitlast. „Nagu ikka, osad on aktiivsemad, teised passiivsemad,“ selgitas Mänd.
Kuigi Hiiumaa piirkond pole ühist seisukohta võtnud Tarmo Männi erakonna vahetuse osas ja arvamusi ses osas on kindlasti erinevaid, leitakse üldiselt, et otsus oli õige. „Tarmo üritas ka Rahvaliidus (Hiiumaa) põllumeeste eest seista ja laevaliikluse teemadel kaasa rääkida, ent Reformierakonnas on selleks paremad võimalused,“ rääkis piirkonna juht. „Eks aeg annab arutust, kui õige samm see oli,“ lisas ta lõpetuseks.

Wednesday, March 17, 2010

Rahvaliidu luigelaul

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Sestap on väga sümboolne, et Rahvaliidule tõenäoliselt saatuslikuks saava hoobi andsid just erakonna liidrid. Selle hoobi all pean silmas hiidlasest Riigikogu liikme Tarmo Männi ja endise rahandusministri Aivar Sõerdi lahkumist Rahvaliidust ja liitumist Reformierakonnaga.
Mõnes mõttes on isegi huvitav, et „oma mees“, st. hiidlane, terve Eesti poliitikamaastiku kuumim nimi on. Samas on asjal paha mekk man. Mänd oli pea kümnendi Rahvaliidu juhtfiguure ja erakonna tegevuse kujundaja. Nüüd aga jätab ta uppuva laeva kus see ja teine. Loomulikult, igal inimesel on vaba voli parteiga liituda ja sealt jälle välja astuda. Üllatav on tema liitumine oravatega. Veel eelmise aasta lõpul kritiseeris ta neid üsna teravalt.
Poliitika, eriti tipp-poliitika tähendab pidevat analüüsimist ja parimate käikude otsimist. Just nagu malemäng. Võib arvata, et Mänd kaalus oma käiku pikalt ja küllap oravad talle liitumise eest „hunniku pähkleidki pakkusid“.
Teine teema on, kas endised Rahvaliidu (ja Mänd Tarmo) valijad temaga koos Reformierakonna ridadesse üle kolivad. 2007. aasta Riigikogu valimistel kogus Rahvaliit Hiiumaal 712 häält. Neist koguni 669 Mänd üksinda! Näiteks viimastel Europarlamendi valimistel jäi Rahvaliidu tulemuseks (ilma Männi osaluseta) Hiiumaal vaid nadi 50 häält...
Aga tõele au andes ei saa Männi ja Sõerdi manöövrit erakonna lõhkumises süüdistada. See on palju pikem protsess olnud. Suurimad „tänusõnad“ tuleb minu meelest öelda endisele erakonna esimehele, Villu Reiljanile. Kui rahvaliitlased nüüd Mändi Riigikogust lahkuma kutsuvad, siis sedasama oleks pidanud juba ammu Reiljani puhul tegema. Ei ole normaalne, et riigi esindusorganis istub mees, keda põhimõtteliselt riigivarade riisumises (mis see maadevahetus siis oli?) süüdistatakse. Öeldakse, et lambad, keda juhib lõvi, võidab lõvid, keda juhib lammas. Rahvaliit aga ei taibanud (või ei tahtnud seda teha?), et Reiljani kohtuasi annab terve erakonna mainele valusa löögi.
On ilmne, et murenemine sai alguse just sealt. Hilinenud esimehe vahetus ei päästnud midagi. Seda enam, et just ja kohe siis tulnuks etteotsa tuua värske jõud. Ent ebademokraatlikult üles ehitatud erakond pärssis noorte esiletõusu. Vahepeal välja koolitatud uued näod (nt Karel Rüütli) on üpris mannetud poliitmaastikul läbilöömiseks. Puudub sära ja selge sõnum. Vaadakem kasvõi Europarlamendi valimistel kogutud häälte arvu- 8866. Erakonnal oli siis liikmeid ka rohkem.
Veel pool aastat tagasi saanuks olukorda päästa. Rahvaliidu ukse taga käisid kosilased, kellega liitumisel olnuks võimalik pääseda Riigikogusse ja realiseerida oma poliitilisi eesmärke. Ent tundub, et erakonnal puuduvad visioonid ja oma ideed. Elatakse siiani vana rasva peal, olles põllumeeste ja maainimeste esindajad.
Aga liikmete lahkumine ei saanud alguse tippjuhtidest. Juba varem olid mitmed kohaliku tasandi poliitikud kas erakonda vahetanud või lihtsalt erakonnast välja astunud. Olen kindel, et sellest kujuneb üha kasvav trend. Küsimus on ainult selles, kelle paati hüpatakse. Kas see on seotud maailmavaatega või isiklike hüvede huvides?

Sunday, February 21, 2010

Palju kisa, vähe villa

Teisipäeval ja neljapäeval arutati Riigikogus tähtsa riikliku küsimusena tööpuudusega seonduvat. Nagu arvata võis, saatsid kõik erakonnad oma raskekahurväe kõnepulti. Mõni kutsus Brüsselist lisajõudugi. Eks ikka sellepärast, et kuulutada: „Meie teed kõndides jõuate taevariiki!“
Jah, meelitavaid sõnu oskavad kõik ritta seada. Lugedes stenogramme, tundub, et iga erakond teab, kuidas tööpuudust riigis leevendada. Tuleb vaid nemad tüüri juurde lasta ja küll nad siis laevukese nimega „Eesti Vabariik“ helgema tuleviku poole seilavad. Aga mis kõige huvitavam- kuigi igaüks teab, et tema mõtted on need kõige õigemad, ei taipa seda teised. Üksteise ideid ollakse varmad suurte kirsasaabastega sügavasse mutta trampima. Samas kui ma kõrvalseisjana loen ja analüüsin kõnedes väljapakutut, leian neis nii mõndagi ühist. Huvitav, kas riigikogu fraktsioonide esindajad lugesid midagi muud? Või tõlgendavad nad loetut minust sedavõrd erinevalt?
Samal ajal Riigikogus toimuvaga korraldas Tallinna linnavalitsus Lauluväljakul tööbörsi. Mitu tuhat inimest seisis järjekorras, et kandideerida 400-le vabale töökohale. Kusjuures madalapalgalisele töökohale. Olen veendunud, et tööbörs polnud juhuslikult tööpuuduse aruteluga samale päevale langenud. Niisamuti leian, et polnud taktitundeline lasta inimestel tundide viisi külma käes seista, et siis 90% neist jälle töölepinguta tagasi saata. Ent olukord riigis- üle 100000 töötu- on hull. Ja maailma kõige positiivsem peaminister vaevab oma pead pigem selle üle, milline määre suuskadele Tartu maratoniks alla panna, kui et tõdeb probleeme tööpuudusega. Vastupidi! Eri meetmete abil on sajad inimesed juba töö leidnud, kinnitab ta uhkelt. Jah, aga teist sama palju jääb iga päev tööst ilma...
Ma leian, et tööbörsi saanuks ka inimlikumalt korraldada. Samas nõustun europarlamendi liikme Indrek Tarandiga, keda tõlgendades on haigele parem anda kehva kark kui lubada uhket ratastooli aastate pärast. Erinevalt paljudest, kes oma sõnul lahendusi teavad ja tulevikkusuunatud meetmeid välja pakuvad, on Tallinna linn konkreetse asjaga välja tulnud. Kas inimesed tõepoolest seisaks 4000 kroonise palga pärast pool päeva järjekorras, teades, et šanss tööd leida on 1:10-le, kui nad ei oleks meeleheitel? Valitsusele peaks see mõtteainet küllaga pakkuma.
Kui vaadata töökuulutusi, siis laias laastus leidub kahte sorti pakkumisi. Esiteks madalapalgalised töökohad, just nagu needsamad mainitud sotsiaalsed töökohad. Nende puhul ei nõuta enamjaolt (kõrg)haridust ega erialast kvalifikatsiooni. Kogemused tulevad kasuks. Teine grupp on pakkumised spetsialistidele ja juhtidele. Siin nõutakse ilmtingimata kõrg- või erialast haridust.
Aga mida peavad tegema „isehakanud spetsialistid“? Näiteks need, kes 3-4 aastat tagasi välismaal suurt raha kokku ajasid. Ja siis selle sama targalt ära kulutasid. Neist paljudel puudub isegi erialane haridus, rääkimata kõrgharidusest. Mõnel on puudujääke mujalgi. Näiteks ehitusfirma keskastme juht, kes ehitusbuumi ajal Harjumaal isikliku Porsche Cayennega (sõiduauto, hind uhkelt üle miljoni) ehitusbrigaadidele tsemendikotte vedas. Investeeriti igale poole mujale, aga mitte sinna kuhu võinuks- varustusse, koolitustesse. Säästmine ei olnud samuti trendikas. Eeldati, et iga aasta (või isegi kuu) palk tõuseb. Eks meedia aitas selle kuvandi tekkimisele hoogsalt kaasa. Nüüd on ehitusturg kokku kuivanud. Oleks aega õppida. Aga see maksab....
Kuigi sotsiaalsed töökohad pole efektiivseim lahendus, ei tasu seda välja naerda. See annab vähemalt osadele lootust ja säilitab tööharjumuse. CV-de tulutu sadade kaupa laiali saatmine seda ei paku.
Samas tuleks minu meelest panustada eelkõige võimalusele (ümber)õppeks. Ent on selge, et uute teadmiste omandamine kõhtu ei täida. Tuleks kaaluda näiteks stipendiumite süsteemi. See kohustaks inimesi koolitustel osalema, samas kindlustaks toidu- ja üüriraha. Tõsi, see on riigile kulukas. Aga inimesed, kel kaob igasugune motivatsioon tulevikuski tööd teha, kes praegu kehvades tingimustes oma tervise rikuvad ja keda riigi kulul hiljem ravida tuleb, kes kuritegelikule teele kalduvad, kujunevad tulevikus kordades kulukamaks. Tegutseda tuleb praegu.

Thursday, February 11, 2010

Külm talv teeb oravad laisaks

Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid. Need peidetakse kas puuõõnde või sambla alla, et külmal ajal maiustada. Oravad on segatoidulised, ent eelistavad siiski pähkleid ja eri taimede seemneid.
Eesti poliitmaastikul kannavad oravate nime reformierakondlased. Ka nemad, sarnaselt teistele parteidele, koguvad nn talvevarusid. Ent see talv ei kesta mitte detsembrist märtsini, vaid valimistest valimisteni. Enne valimisi ollakse väga vilkad, sest saagist (häälte arvust) sõltub otseselt, kui hea talv tuleb. Sarnaselt looduses toimuvaga võimaldab korralik saak rasvakihti kasvatada, kuna tühjad salved võivad tähendada eluküünla kustumist.
Poliitmaastiku oravad on aga laisad. Jaanuaris käis Reformierakond välja mõtte ühendada kohalike omavalitsuste ning Riigikogu valimised. See aitaks kulutusi kokku hoida, leiab Reformierakond. Üllas mõte iseenesest. Aga kelle kulutusi? Eeskätt ikka erakondade kulutusi. Pole mingi saladus, et mitmed parteid vaevlevad võlgades. Seevastu üha enam inimesi kasutab võimalust e-hääletada. See tähendab, et kulud hääle andmiseks põhimõtteliselt puuduvad.
Teine suur kasutegur peaks peituma kaugemasse tulevikku suunatud otsustes. Kaalukad otsused ja reformid seisavad oravate sõnul lühikese valitsemisaja taga. Võinii? Minu meelest ei vääri antud erakond enam ammu reformi erakonna nime. Mis oli viimane suur reform, mille nad läbi viisid? Või ettepaneku selleks tegid? Jätame siinkohal valimisseaduse ja muud säärased ideed kõrvale, kuna see on kõrvalteema, mitte Eesti pikaajalist arengut kujundav poliitika. Ei meenu midagi? Mulle ka mitte.
Veel põhjendatakse ettepanekut rahva vastumeelsusega valimistele. Oot-oot, misasja? Kas sügisel ei hõisatud: „Küll on tore, et nii palju inimesi valimas käis.“? Valimisaktiivsus oli 60%. Vastumeelsust ei tekita mitte valimised, vaid sellega kaasnev. Tuleb loobuda populismist, keskenduda reaalsetele probleemidele ja sisulisele kampaaniale. Seda ei saa teha valimiste ühendamisega.
Põhiline, miks kohalikke ja Riigikogu valimisi ei saa ühendada, on nende sisuline erinevus. See tähendab, et ka kampaaniad ei saa ühtedele küsimustele keskenduda näiteks Käina vallavolikogu ja Riigikogu valimistel. On päris selge, et kuna riiki juhitakse Toompealt, siis on kõigi parteide esmane soov saada võimule just seal. Vaevalt kampaania käigus väikese valla probleemid tähelepanu pälvivad.
Tugeva, kui mitte otsustava löögi saavad ka valimisliidud. Väiksemates kohtades kemplevad võimu nimel tihtilugu just nimelt valimisliidud, mitte parteid. Loogika kohaselt peaks see tähendama, et keskendutakse vaid kohalikele probleemidele. Kui nüüd valimised ühendada, jäävad valimisliidud paratamatult varju. See võib kaasa tuua ka (sund-)parteistumise.
Ausalt öeldes imestan ma kõige rohkem hoopis selle üle, et see ettepanek üldse välja käidi. Kas tõesti loodeti naiivselt, et rahvas tervitab ettepanekut suure aplausiga? Või oligi see niiöelda surnud mõte? See tähendab, et keegi ei lootnudki selle läbi minemist. Sellega taheti vaid suurem tähelepanu teistelt teemadelt ära tõmmata? Sel juhul pole tegemist laiskusega, vaid taunimist väärt teoga. Igal juhul leian, et mõte valimised ühele päevale viia on halb. Õnneks suure tõenäosusega toimuvad valimised ka edaspidi eri aegadel, sest ma sügavalt kahtlen, et ettepanek suurt poolehoidu leiab.

Liis

Jaanuari lõpus väisas meie saart seltskonnaajakirjanduse staar Liis Lass. Sooja vastuvõtu osaliseks ta just ei saanud. Vastupidi- leidus neidki, kes väga vihaselt näitsiku visiidile vaatasid.
Tõsi ta on, et Lass ei ole üle Euroopa tuntud teadlane või kultuuritegelane. Ta ei ole isegi Eesti mastaabis „tegija“. Tema karjäär sai hoo sisse palja ihu demonstreerimisega kaamera ees ning on suuresti jätkunud kollase meedia rambivalguses.
Aga mõeldes tagantjärele tema raamatuesitlusele Kärdlas, hakkas mul temast kahju. Ei ole kerge minna ühelt raamatuesitluselt teisele, kuulajaskond stabiilselt pöialpoiste meeskonna suurune. Kuigi nii mõeldes olekski kõik justkui korras- Lumivalgeke oma pöialpoistega. Usun, et see päris nii siiski mõeldud ei ole.
Jah, Lass on oma maine ise ära rikkunud. Kroonikast jutuga „Päevitan alati alasti!“ tõsiseltvõetavaks arvamusliidriks tõusta on kui mitte võimatu, siis ääretult raske. Aga just selle eest tuleb Lassile au anda. Ta vähemalt üritab. Nii lihtne on lüüa käega. Hoopis raskem on põlvini mudas, viiekümnekilone jahukott turjal edasi sumbata. Sealjuures taluda kõrvalseisjate pilkeid ja sapiseid kommentaare. Mõelda vaid oma eesmärgile. Per aspera ad astra!
Just sellestsamusest pealehakkamisest jääb meil puudu. Näiteid ei ole raske tuua. Riigis valitseb suur, isegi väga suur tööpuudus. Aga kui paljud üritavad ise midagi ära teha? Alustada näiteks ettevõtlusega? Vähe on neid. Liiga vähe. Tõsi, see ei ole kerge, aga see on võimalus. Õng on alati parem kui kala.
Välismaale minek on üks tee. Aga kergema vastupanu tee. See on küll samm edasi, ent kas me oleme tõesti nii sinisilmsed ja arvame, et Lääne-Euroopas oodatakse meid pikisilmi? Et seal ei ole töötuid ja konkurentsi vabadele kohtadele? Ja pealegi, kas mitte siinsed maksumaksjad pole meile haridust, tervishoiusüsteemi ja muud säärast võimaldanud. Nüüd keerame lihtsalt selja ja lahkume?
Teine näide. Kärdla linna volikogus on käesoleva aasta eelarve arutlusel. Tulude laekumise vähenemine sunnib kärpekohti otsima. Volikogu aseesimehe sõnul on tehtud vaid 2(!) ettepanekut eelarve kärpekohtade osas. Kuigi kõigil oli seda võimalik teha. Tõesti, kui olukord on nii hull, et pole ühtegi mõtet, siis on arusaadav, et neid ei esitata. Aga kasvõi Interneti avarustes leiab „helgeid päid“, kes eelarve tasakaalu sätiks, küll ja veel. Kahjuks ei jõua nende ettepanekud õigesse kohta. Linn ei kuulu volikogule ega linnavalitsusele. Iga elanik võib oma nägemuse tehtavate otsuste osas esitada. Eriti kui kutsutakse üles seda tegema.
Näiteid oleks veel mitmest valdkonnast tuua, aga usun, et mõte on arusaadav. Meil (vähemalt enamusel meist) jagub häid mõtteid ja isegi geniaalseid plaane. Olen selles täiesti veendunud! Millegipärast jõuavad vaid vähesed neist reaalse tulemuseni. Tegelikult sõltub kõik ühest asjast. Esimesest sammust. Just see on kogu protsessi kõige raskem osa. Tuleb omakeskis otsustada, et „Teen ära!“. Edasine on juba lihtsalt vormistamise küsimus.

Tuesday, January 12, 2010

Pühalepa vald

8. jaanuari Hiiu Lehes ilmus Kärdla linnapea Georg Linkovi arvamuslugu „Kärdla- jätkusuutlik linn“. Linkov rääkis otse ja ausalt, et olukord linna rahaasjade osas on keeruline, paradiis ukse taga ei terenda. Vastu tuleb võtta raskeid ning valusaid otsuseid.
Ent põhiline selle artikli juures on asjaolu, et uus linnapea väärtustab avatust ning kodanikega suhtlemist. Võimu juurde valitu ülesanne ongi inimesi omavalitsuse tegemistega kursis hoida ja informeerida. Ka siis, kui uudised on halvad või väga halvad.
Üks põhjustest, miks mina oktoobris oma valla volikogusse kandideerisin, oli samuti seotud avatuse, läbipaistvuse ning kommunikatsiooniga. Ma leidsin, et selles osas saab tublisti areneda. Saab ka praegu. Kahjuks.
Oktoobri lõpus, peale valimisi suhtlesin praeguste võimulolijatega. Ütlesin ka siis, et informatsiooni edastamist valla elanikele saab tunduvalt paremini korraldada. Mulle tundus, et ka minu vestluskaaslased olid sama meelt ja selles osas võetakse midagi ette. Vist eksisin.
Pühalepa valla ametlik häälekandja on kord kuus ilmuv Pühalepa Teataja. Enne kohalike omavalitsuste valimisi 18.oktoobril 2009 ilmus kahes lehes järjest kandidaatide nimekiri. Viinakuu leht koosnes suures osas valimistel osaleva kahe valimisliidu ja ühe erakonna valimisplatvormist. Tore- valla elanikke informeeriti, kelle vahel nad valida saavad. Aga novembrikuu lehes võis valimistega seostada vaid kolme pisikest „tänan toetuse eest!“ kirja kandideerinutelt. Valimistulemusi ei kajastatud. Kas võitjad ei olnud oma häältesaagiga rahul?
Niisamuti ei peetud vajalikuks valla elanikke informeerida omapärasest olukorrast- isegi kogu vabariigi mastaabis- vallavolikogus. Jõulukuu lehes avaldati komisjonide koosseisud. Kõigi komisjonide koosseisud, peale ühe. Revisjonikomisjoni. Miks? Sellepärast, et volikogu esimees on ise ka revisjonikomisjoni esimees! S.t et sisuliselt kontrollib ta ise enda tehtud tööd. Pole paha. Tõe huvides olgu lisatud, et selle eest on ta endaga ühes nimekirjas kandideerinutelt juba võtta saanud. Peagi peaks see halenaljakas olukord muutuma. Loodetavasti.
Komisjonide osas on huvitav veel asjaolu, et valimistel enim hääli kogunud kandidaati pole ühtegi komisjoni kaasatud. Kas tahtlikult või ei soovinud ta ise osaleda, ei oska kommenteerida. Aga igal juhul jääb tema osaks nüüd vaid volikogu istungitel osaleda.
Võib-olla on see minu isiklik viga, et pärast kesk- ning kõrghariduse omandamiseks kulunud aastaid tagasi Hiiumaale tulles näen tonti seal, kus seda ei ole. Võib-olla vallarahvale meeldib praegune olukord. Võib-olla ei oodatagi valla lehest sisulist informatsiooni. Aga valimistel saadud kuues tulemus ning võimulolijate ülinapp edu ei luba mul vaiki olla.
Teie, kes te olete seda valla nime kandvat laeva tüürimas, peaksite ju hästi teadma, et te ei ole „väljavalitud“ või „Jumala armust määratud“. Te olete seal just ja ainult selle pärast, et rahvas on teid sinna valinud. Te esindate oma valijaid. Teie ülesannete hulka kuulub ka elanike informeerimine oma tegevusest. Ja info edastamine ei ole iga 4 aasta tagant koju saadetav värviline brožüür. Miks nimetatakse riigi ja omavalitsustega seonduvat avalikuks sektoriks?