Teisipäeval ja neljapäeval arutati Riigikogus tähtsa riikliku küsimusena tööpuudusega seonduvat. Nagu arvata võis, saatsid kõik erakonnad oma raskekahurväe kõnepulti. Mõni kutsus Brüsselist lisajõudugi. Eks ikka sellepärast, et kuulutada: „Meie teed kõndides jõuate taevariiki!“
Jah, meelitavaid sõnu oskavad kõik ritta seada. Lugedes stenogramme, tundub, et iga erakond teab, kuidas tööpuudust riigis leevendada. Tuleb vaid nemad tüüri juurde lasta ja küll nad siis laevukese nimega „Eesti Vabariik“ helgema tuleviku poole seilavad. Aga mis kõige huvitavam- kuigi igaüks teab, et tema mõtted on need kõige õigemad, ei taipa seda teised. Üksteise ideid ollakse varmad suurte kirsasaabastega sügavasse mutta trampima. Samas kui ma kõrvalseisjana loen ja analüüsin kõnedes väljapakutut, leian neis nii mõndagi ühist. Huvitav, kas riigikogu fraktsioonide esindajad lugesid midagi muud? Või tõlgendavad nad loetut minust sedavõrd erinevalt?
Samal ajal Riigikogus toimuvaga korraldas Tallinna linnavalitsus Lauluväljakul tööbörsi. Mitu tuhat inimest seisis järjekorras, et kandideerida 400-le vabale töökohale. Kusjuures madalapalgalisele töökohale. Olen veendunud, et tööbörs polnud juhuslikult tööpuuduse aruteluga samale päevale langenud. Niisamuti leian, et polnud taktitundeline lasta inimestel tundide viisi külma käes seista, et siis 90% neist jälle töölepinguta tagasi saata. Ent olukord riigis- üle 100000 töötu- on hull. Ja maailma kõige positiivsem peaminister vaevab oma pead pigem selle üle, milline määre suuskadele Tartu maratoniks alla panna, kui et tõdeb probleeme tööpuudusega. Vastupidi! Eri meetmete abil on sajad inimesed juba töö leidnud, kinnitab ta uhkelt. Jah, aga teist sama palju jääb iga päev tööst ilma...
Ma leian, et tööbörsi saanuks ka inimlikumalt korraldada. Samas nõustun europarlamendi liikme Indrek Tarandiga, keda tõlgendades on haigele parem anda kehva kark kui lubada uhket ratastooli aastate pärast. Erinevalt paljudest, kes oma sõnul lahendusi teavad ja tulevikkusuunatud meetmeid välja pakuvad, on Tallinna linn konkreetse asjaga välja tulnud. Kas inimesed tõepoolest seisaks 4000 kroonise palga pärast pool päeva järjekorras, teades, et šanss tööd leida on 1:10-le, kui nad ei oleks meeleheitel? Valitsusele peaks see mõtteainet küllaga pakkuma.
Kui vaadata töökuulutusi, siis laias laastus leidub kahte sorti pakkumisi. Esiteks madalapalgalised töökohad, just nagu needsamad mainitud sotsiaalsed töökohad. Nende puhul ei nõuta enamjaolt (kõrg)haridust ega erialast kvalifikatsiooni. Kogemused tulevad kasuks. Teine grupp on pakkumised spetsialistidele ja juhtidele. Siin nõutakse ilmtingimata kõrg- või erialast haridust.
Aga mida peavad tegema „isehakanud spetsialistid“? Näiteks need, kes 3-4 aastat tagasi välismaal suurt raha kokku ajasid. Ja siis selle sama targalt ära kulutasid. Neist paljudel puudub isegi erialane haridus, rääkimata kõrgharidusest. Mõnel on puudujääke mujalgi. Näiteks ehitusfirma keskastme juht, kes ehitusbuumi ajal Harjumaal isikliku Porsche Cayennega (sõiduauto, hind uhkelt üle miljoni) ehitusbrigaadidele tsemendikotte vedas. Investeeriti igale poole mujale, aga mitte sinna kuhu võinuks- varustusse, koolitustesse. Säästmine ei olnud samuti trendikas. Eeldati, et iga aasta (või isegi kuu) palk tõuseb. Eks meedia aitas selle kuvandi tekkimisele hoogsalt kaasa. Nüüd on ehitusturg kokku kuivanud. Oleks aega õppida. Aga see maksab....
Kuigi sotsiaalsed töökohad pole efektiivseim lahendus, ei tasu seda välja naerda. See annab vähemalt osadele lootust ja säilitab tööharjumuse. CV-de tulutu sadade kaupa laiali saatmine seda ei paku.
Samas tuleks minu meelest panustada eelkõige võimalusele (ümber)õppeks. Ent on selge, et uute teadmiste omandamine kõhtu ei täida. Tuleks kaaluda näiteks stipendiumite süsteemi. See kohustaks inimesi koolitustel osalema, samas kindlustaks toidu- ja üüriraha. Tõsi, see on riigile kulukas. Aga inimesed, kel kaob igasugune motivatsioon tulevikuski tööd teha, kes praegu kehvades tingimustes oma tervise rikuvad ja keda riigi kulul hiljem ravida tuleb, kes kuritegelikule teele kalduvad, kujunevad tulevikus kordades kulukamaks. Tegutseda tuleb praegu.