Liis

Jaanuari lõpus väisas meie saart seltskonnaajakirjanduse staar Liis Lass. Sooja vastuvõtu osaliseks ta just ei saanud. Vastupidi- leidus neidki, kes väga vihaselt näitsiku visiidile vaatasid.

Tõsi ta on, et Lass ei ole üle Euroopa tuntud teadlane või kultuuritegelane. Ta ei ole isegi Eesti mastaabis „tegija“. Tema karjäär sai hoo sisse palja ihu demonstreerimisega kaamera ees ning on suuresti jätkunud kollase meedia rambivalguses.

Aga mõeldes tagantjärele tema raamatuesitlusele Kärdlas, hakkas mul temast kahju. Ei ole kerge minna ühelt raamatuesitluselt teisele, kuulajaskond stabiilselt pöialpoiste meeskonna suurune. Kuigi nii mõeldes olekski kõik justkui korras- Lumivalgeke oma pöialpoistega. Usun, et see päris nii siiski mõeldud ei ole.

Jah, Lass on oma maine ise ära rikkunud. Kroonikast jutuga „Päevitan alati alasti!“ tõsiseltvõetavaks arvamusliidriks tõusta on kui mitte võimatu, siis ääretult raske. Aga just selle eest tuleb Lassile au anda. Ta vähemalt üritab. Nii lihtne on lüüa käega. Hoopis raskem on põlvini mudas, viiekümnekilone jahukott turjal edasi sumbata. Sealjuures taluda kõrvalseisjate pilkeid ja sapiseid kommentaare. Mõelda vaid oma eesmärgile. Per aspera ad astra!

Just sellestsamusest pealehakkamisest jääb meil puudu. Näiteid ei ole raske tuua. Riigis valitseb suur, isegi väga suur tööpuudus. Aga kui paljud üritavad ise midagi ära teha? Alustada näiteks ettevõtlusega? Vähe on neid. Liiga vähe. Tõsi, see ei ole kerge, aga see on võimalus. Õng on alati parem kui kala.

Välismaale minek on üks tee. Aga kergema vastupanu tee. See on küll samm edasi, ent kas me oleme tõesti nii sinisilmsed ja arvame, et Lääne-Euroopas oodatakse meid pikisilmi? Et seal ei ole töötuid ja konkurentsi vabadele kohtadele? Ja pealegi, kas mitte siinsed maksumaksjad pole meile haridust, tervishoiusüsteemi ja muud säärast võimaldanud. Nüüd keerame lihtsalt selja ja lahkume?

Teine näide. Kärdla linna volikogus on käesoleva aasta eelarve arutlusel. Tulude laekumise vähenemine sunnib kärpekohti otsima. Volikogu aseesimehe sõnul on tehtud vaid 2(!) ettepanekut eelarve kärpekohtade osas. Kuigi kõigil oli seda võimalik teha. Tõesti, kui olukord on nii hull, et pole ühtegi mõtet, siis on arusaadav, et neid ei esitata. Aga kasvõi Interneti avarustes leiab „helgeid päid“, kes eelarve tasakaalu sätiks, küll ja veel. Kahjuks ei jõua nende ettepanekud õigesse kohta. Linn ei kuulu volikogule ega linnavalitsusele. Iga elanik võib oma nägemuse tehtavate otsuste osas esitada. Eriti kui kutsutakse üles seda tegema.

Näiteid oleks veel mitmest valdkonnast tuua, aga usun, et mõte on arusaadav. Meil (vähemalt enamusel meist) jagub häid mõtteid ja isegi geniaalseid plaane. Olen selles täiesti veendunud! Millegipärast jõuavad vaid vähesed neist reaalse tulemuseni. Tegelikult sõltub kõik ühest asjast. Esimesest sammust. Just see on kogu protsessi kõige raskem osa. Tuleb omakeskis otsustada, et „Teen ära!“. Edasine on juba lihtsalt vormistamise küsimus.