20 august

Teisipäevase Hiiu Lehe juhtkirjas seisis: „Hiidlased magasid taasiseseisvumise 20. aastapäeva maha. „Me ei ole osanud seda väärikalt tähistada,“ tunnistab Ermo Mäeots maavalitsusest. HOL-i esimees Jaanus Valk tõdeb, et omavalitsusliidus ei ole seda teemat arutatud.“

Võiks arvata, et asun nüüd hiidlasi pragama. Aga ei. Kuigi arvestades sündmuse tähtsust ja tähendust meie kõigi igapäevaelule, võiks seda tähistada küll. Aga tähistada peab oskama. Näiteks pealinnas on 20. Augusti väljaku rajamine kõvasti vastuseisu leidnud. Kas miljon eurot kuhugi mujale pole panna, kurjustatakse.

Ei ole mõtet üksteist üle trumbata , et kes tähistab seda väärikamalt. Palju olulisem on seda päeva mäletada ja teada selle tähendust. See kipub pahatihti ununema.

Näiteks Artur Valk kirjutab Facebooki Hiiumaa Heaks grupis lehe juhtkirja kommenteerides: „20. augusti - Eesti iseseisvuse taastamise päeva pole ei riik ega ka kohalike omavalitsuste kultuuriasutused kunagi eriti suurejooneliselt ja silmanähtavalt tähistanud. Minu jaoks on olulisem ikka 24. veebruar, Eesti Vabariigi sünnipäev.“

Ei hakka tema seisukohta kahtluse alla seadma, kuid kahjuks olen ka varem sarnast juttu kuulnud. Et õige päev, mida tähistada, on 24. veebruar. Et siis me võitlesime (verd valades!) end vabaks, andsime nii venelastele kui sakslastele tappa.

Tõsi ta on. Ent just seda enam tuleb taasiseseisvumise protsessi- veretut revolutsiooni- tunnustada. Ja ega see verevalamine nii kaugel polnudki. Lätlased-leedukad pidid teatud verehinda maksma. Armeenia ja Aserbaidžaani vahel tekkis sõda, Moldova rebiti pooleks. Ja ka siinkandis tellis KGB riigipöördekatse eel Pihkva vabrikult 250000 paari käeraudu. Huvitav milleks? Ja võõrad väeosad tungisid ka meie riigi pinnale. Õnneks ka lahkusid üsna kiiresti.

Eestlased oskasid maha rahustada siinset interliikumist ja kompartei ägemeelset vene tiiba. Lisaks suutsime osavalt vangerdada. Kremlis kavandatud referendum NSVL kooshoidmiseks muudeti siin märtsis 1991 Eesti iseseisvusreferendumiks.

Tähtsaks peab pidama ka tööd, mis tehti leidmaks tunnustust ja toetust välismaal. Ja on tore, et kui 20. augusti südaööl lõppeb Lauluväljakul Vabaduse laulu üritus, algab Islandi päev. Sellega täname Islandit, et just nemad olid esimesed, kes tunnustasid Eesti taasiseseisvumist.

Rahumeelsed massiüritused nagu Eestimaa laul ja Balti kett näitasid, et vabanemise püüdlus on kogu rahva siht. Välismaalaste jaoks on selline võõrikke alt vabanemise viis üllatav. Peame olema tänulikud James ja Maureen Tusty´le, kes tegid filmi „Laulev revolutsioon“. Filmi, mida kõigile vaatamiseks soovitada julgen, levitatakse ka USA koolides.

Kui iseseisvumispäeva tähistatakse üldiselt väljakujunenud piduliku kava alusel, siis ka taasiseseisvumispäeva ei sobi iga üritusega tähistada. See on sedavõrd oluline Eesti ja meie kõigi jaoks.

Aga veelgi olulisem on, et me teaksime, mida me tähistame. Et me oskaksime hinnata seda protsessi ja saavutatut. Mina olin 1991. aasta augustis nelja-aastane. Mul, nagu üldse pealekasvaval noorpõlvel puuduvad isiklikud kogemused. Seda enam tuleks sellest rääkida- et mälestus ja teadmised säiliksid.

Sest olgugi, et paljude meelest ei saavutanud me kõiki oma eesmärke ega rajanud ideaalriiki, võitlesime me end vabaks. Nagu on öelnud minu ülikooliaegne õppejõud Rein Veidemann: „Loodeti näha Eestit, kus puuduvad lõhed inimeste vahel ja vaesust ei ole. Siis algas ärastamine ja kõik muutus. Kuid emotsionaalne ühtsus on ka tänapäeval olemas.“

Paneme Hiiumaa külad särama

Kohalike omavalitsuse juhtide üks suuremaid väljakutseid on oma valla või linna elanike intensiivsem kaasamine kohaliku elu edendamisse. Ja kaasamine sisaldab nii info jagamist, kogumist ja vahetamist-vahendamist, murede-rõõmude ära kuulamist, arvamuse küsimist ja mis eriti oluline- selle arvamusega arvestamist.

Kogukonna kaasamise või ka vallavõimu ja selle elanike vahendaja protsessis on väga tähtsal kohal külavanem. Tema rolli, aga ka külaseltsi tähtsust ei saa ülehinnata kogukonna elu äratamisel ja särama löömisel.

Osaledes nädalavahetusel Liikumise Kodukant Eesti Külade Maapäeval majandusteaduste doktor Uno Silbergi juhitud mõttekojas „Koostöö kohaliku omavalitsusega“, sain sellele taakord kinnitust.

Seal otsisime lahendust küsimusele mida teha ja kuidas tõhustada küla(de) koostööd kohaliku omavalitsusega võttes arvesse osapoolte soove ja vajadusi ning erinevaid võimalusi nende elluviimiseks.

Umbes 40 üle Eestist pärit inimese ja Hollandi, Rootsi ning Poola väliseksperdi ühise arutelu viljad edastatakse Kodukandi kaudu meie riigijuhtidele. Aga mis jäi kõlama?

Omavalitsusjuhte peaks rahustama asjaolu, et eelkõige oodatakse külades moraalset tuge, ärakuulamist, toetamist, aga mitte raha. Ja esimese asjana oodatakse valitsuselt, et omavalitsustel oleks kohustuslik külavanema statuut oma määrusega paika panna.

Külavanem on kogukonna juht ja esindaja, kes on vastava asustusüksuse elanike poolt valitud. Samas ei ole ta ametnik ja ükskõik milliste avaliku võimu kohustuste temale suunamine ei ole õige.

Üldiselt on loogiline, et külarahvas ise valib endale külavanema. Omal algatusel. Aga kuna see pole kohustuslik ja ebapiisava selgitustöö tõttu ei näe inimesed sel mõtet, ei ole paljudes külades seda tehtud.

Otepää valla arendusnõunik Annika Jaansoo ütles, et neil haaras vald jämeda otsa enda kätte. Valla külad sõideti läbi, koosolekutel selgitati külavanema rolli ja miks teda valida ning mitmel puhul aidati ka valimised läbi viia.

Mõttekojas leiti ka, et suurtes (kas elanike arvult või territooriumilt) asulates võiks olla võimalik valida mitu vanemat. Ja väheaktiivsed või väikesed asulad võiksid valida ka ühise vanema.

Külavanema rollina nähti eelkõige info vahendamist ülevalt (ehk omavalitsusest) alla (ehk inimesteni) ja vastupidi. Aga oluline on ka inimeste ära kuulamine, nõustamine, ühistegevuste organiseerimine, koosolekute kokku kutsumine, eri huvigruppide koostööle suunamine.

Külavanema töö ei peaks olema tasustatud. Küll aga võiks võimalusel kulusid (bensiin, telefoniarve jne) kompenseerida, kas siis vald või küla(selts). Mõttekojas jäi peale arvamus, et külavanem on pigem auasi, raha pärast seda teha ei saagi. Jaansoo lisas, et Otepääl valmistas vald vanematele ametitunnuseks hõbedased nn šerifimärgid, mida uhkelt ka rinnas kantakse.

Kohalik omavalitsus saaks aga lisaks külavanemate valimisele kaasa aitamisele ja hiljem info jagamise ning ära kuulamise muudki teha.

Nagu juba mainisin, oleks väga oluline määrusega paika panna külavanema statuut. Seal oleks siis ära määratletud nõuded külavanema kandidaadile, valimiste kord, külavanema õigused ja kohustused, kohaliku omavalitsuse kohustused ja koostöö omavahel.

Vastseliina külade ühenduse esimees Aado Kuhlap rääkis, et neil on loodud külavanemate ühendus, mis regulaarselt koos käib ja on vallale nõuandev organ. Kusjuures vallavalitsus kohtub ka ise nendega ja võtab nende ettepanekuid-mõtteid arvesse.

Eestis on viimastel aastatel väga palju kaasamisest räägitud. Külavanemate nõukoda vallavalitsuse juures oleks suurepärane viis selle teostamiseks!

Mul on möödunud nädalavahetusest olemas konkreetsed lood selle kohta, et kui külavanem on valitud ja kõrval teda abistav/toetav külaselts, on küla elu käima läinud. Kahjuks kuulsin ka vastupidiseid näiteid...

Olgem aktiivsed, oma küla ja iseenda huvides.

Riigijuhid peaksid Dalai-laama ametlikult vastu võtma

„Kui sa saad, siis aita teisi; kui sa ei saa seda teha, siis ära neile vähemalt liiga tee.“ (Dalai-laama Tenzin Gyatso)

On aasta 1991 jaanuar. Helsingin Sanomat vahendab president Mauno Koivisto kõnet: „Me ei sekku loomulikult Nõukogude Liidu siseasjadesse. Soome on tunnustanud de facto Balti riikide liitmise Nõukogude Liiduga ja me peame loomulikult kinni kõigest sellest, mis on rahvusvaheliselt kokku lepitud.“

On 22. august 1991. Island taastunnustas Eesti iseseisvust. Esimese riigina maailmas! Tänutäheks legendaarseks muutunud tunnustuse eest nimetati 1998. aastal Eesti välisministeeriumi esine väljak Islandi väljakuks.

"Islandil on maailma muutmisel 1991. aastal suurem roll kui jäälõhkujal, kuna Island meenutas kõigile kadunud väärtusi," sõnas president Lennart Meri külastades Islandi Vabariiki 1999. aasta septembris.

See on Eesti riigi ajalugu, mida me kõik vähem või rohkem tunneme.

Kuidagi teiste teemade varjus käib aga hetkel Eestis arutelu Tiibeti vaimse ja ilmaliku juhi Dalai-laama külaskäigu üle. Tiibetil ja Eestil on mitmeid sarnasusi.

Kui Eesti oli pikalt NSVL poolt okupeeritud, siis Hiina annekteeris 1951 aastal de facto iseseisva Tiibeti riig. Selle riigi õigusliku järjepidevuse esindajaks peab end Tiibeti eksiilvalitsus, mis ei ole ametlikult ühegi riigi poolt tunnustatud. Aga nad sooviksid seda. Just nagu meie soovisime seda ärkamisajal.

Miks aga Tiibetit ei tunnustata?

1913. aastal iseseisvusdeklaratsiooni vastu võtnud riik ajas neutraalset, aga ka isolatsionistlikku poliitikat. Rahumeelse riigina tahtsid nad vaid sõbralikke kahepoolseid suhteid naaberriikidega, nad ei hoolinud Rahvasteliitu või ÜRO-sse astumisest.

Kui Hiina Tiibeti vallutas, siis nad ka tükeldasid selle riigi. Lisaks on Hiina propagandamasin jõudsalt jahvatanud- kuulutatakse järjepidevalt, et Tiibet on ajalooliselt Hiina osa olnud. Kas mitte Eesti kohta pole ka väidetud, et oleme ajalooliselt Vene riigi osa?

Hiina on nüüd maailmas suur jõud, kus odav ja rohkearvuline tööjõud, palju maavarasid ja tööstusel (sealhulgas relvatööstusel) tohutud võimalused, kuna raha suunatakse sinna, kuhu vaid soovitakse. Inimeste võrdne kohtlemine pole oluline. Seega tahavad kõik Hiina sõbrad olla, unustades ka inimõiguste räiged rikkumised. „Las teevad oma riigis, mis tahavad,“ rehmatakse tuimalt.

On 17. august 2011. Neljateistkümnes Dalai-laama, kes 1989. aastal pälvis Nobeli rahupreemia, saabub Eestisse visiidile. Kohtumisele on kutsutud ka kõik riigi tähtsamad tegelased.

Kindlalt on lubanud Tiibeti kõrgeima esindajaga kohtuda näiteks kaitseminister Mart Laar ja justiitsminister Ken-Marti Vaher. Aga on ka ära ütlejaid ehk lihtsamalt öeldes argpükse, kes end välja vabandavad.

Mind väga häirivad sõnavõtud, kus soovitatakse Dalai-laamaga mitte kohtuda, kuna „Hiina on suurjõud, kes Eestisse toetavalt suhtunud“ või „Ei tasu Hiinaga tülli minna“. Väljavõtted keskerakondlase Max Kauri ja reformari Tõnis Kõivu blogidest.

Hiina suhtub meisse toetavalt? Jah, siia saadetakse mingeid ametnikke, kes mida iganes kokku lubavad. Siis nad lahkuvad ja lubadused unuvad. Kuni tullakse taas...

Hiinaga ei tasu tülli minna? Kas oleme unustanud, kui oluline oli 20 aasta eest mõne välisriigi juhi külaskäik või kasvõi soojad sõnad? Tuletame meelde siingi tekstis kajastatud Islandi poolset Eesti tunnustamist. Kui oluline see meile oli.

Dalai-laama on eelnevalt Eestis käinud kaks korda aastatel 1991 ja 2001. Viimane kord võttis teda vastu peaminister Mart Laar ja kas me oleme nüüd Hiinaga tülis?

Nüüd kui me ise oleme jõudnud Euroopa Liitu ja NATOsse jne., ei tohi me unustada teiste väikerahvaste iseseisvuspüüdlusi. Me peame neile toeks olema. Rohkem sirgeselgsust, riigijuhid!