Rahvaliidu kongressi otsus sillutab teed Ilvese teiseks ametiajaks

Rahvaliidu erakorraline kongress valis ootuspäraselt omaette erakonnana jätkamise tee. Vana kaardivägi mängis noored kvislingid üle. Aga seda oli ka arvata.
Uus parteijuhtkond eesotsas Karel Rüütli, Anto Liivati ning Kajar Lemberiga arvasid, et kõik tuleb lihtsalt kätte. Piisab vaid parteis juhtohjade haaramisest ning kõik järgnevad sulle. Aga vanasõna ütleb, et lambad, keda juhib lõvi, võidab lõvid, keda juhib lammas. Lõvi pole erakonna eesotsas paraku ammu nähtud...
Europarlamendi valimised näitasid juba selgelt, et seda erakonda lihtsalt juhtide vahetamisega ei päästa. Aga ikka ei võetud midagi ette. Poliitilist sõnumit Rahvaliidult ei tulnud. Valitsuse otsuste kritiseerimine pole tõsiseltvõetav tegevusplaan. Vaja on selget visiooni.
Kuid kogu selle ühinemise teema raskuskese asub minu meelest hoopis mujal. Rahvaliit oli niikuinii madalseisus. Miks oli sotsidel neid järsku nii väga vaja?
Või tegelikult on siiski vaja. Aga mitte erakonda ja selle kuvandit. Öeldi ju selgelt välja, et Villu Reiljan pole teretulnud. Teadagi miks.
Vaja on Rahvaliidu sisu. Inimesi. Kalev Kotkas ütles Hiiu Lehele, et teatud seltskond tuleb niikuinii nende poolele üle. Ja et see seltskond on teretulnud! Aga need teised, see kahtlane kontingent. Jah.
Saaremaal astus kohe esmaspäeval kümme rahvaliitlast sotside leeri. Kõik nad kuulusid ka delegaatide hulka, kes kongressil Rahvaliidu küsimust arutasid. Ka nad pettusid tulemuses?
Rahvaliitlasi on kohalike omavalitsuste volikogudes üle kümne protsendi. Aastal 2011 on presidendivalimised. Nii, mis siis? Kes valivad Eestis presidenti?
Sotsidel on kohalikul tasandil vähe rammu, nüüd olukord paraneb. Lisaks on Toomas-Hendrik Ilves valitsust üsna hellalt kohelnud. Vaevalt Siim Kallas juba Euroopast tagasi tulla tahab ning mõte Edgar Savisaarest presidendina Andrus Ansipile meeltmööda on.
Seega. Mis variandid jäävad?
Kas kogu selle ühinemiskrempli peamine eesmärk polnudki mitte kindlustada Ilvese teist ametiaega?

Ühtne Eesti – poolkõva üritus või alus muutusteks?

Eelmisel nädalavahetusel toimunud NO 99 teatri etendus Ühtne Eesti suurkogu pakkus kõvasti kõne- ja mõtteainet, teisalt jäi oodatust tagasihoidlikumaks.

Eks peapõhjus, miks etenduses osaliselt pettuti, peitub projekti grandioossuses. Asi võeti ette väga põhjalikult, mistõttu olid ootused-lootused üpris kõrgele kruvitud. Veel suurkogu hommikul arutati, kas õhtul ikka luuakse uus erakond või mitte.

Ei loodud. See aga valmistas paljudele pettumuse. On selleks aga põhjust? Leian et mitte. Sest mida sealt küll loodeti? Et uus loodav erakond lahendab kõik ühiskonna murekohad? Et nüüd on läbi uue erakonna kõigil võimalus riigi juhtimises sõna sekka öelda?

Oletame, et uus erakond oleks loodud. Oletame, et pooled – seega umbes kolm ja pool tuhat inimest – etenduse vaatajad liitunuks erakonnaga. Kas sellega oleks kaasnenud poliitiline aktiivsus? Kahtlen sügavalt. Kindlasti olnuks liitujate hulgas inimesi, kel häid mõtteid ja soov midagi muuta, ent kus nad siis varem olid? Ma tõepoolest ei usu, et inimene, kes seni poliitikat räpaseks pidanud, nüüd uue erakonnaga liitudes seniseid tõekspidamisi ümber vaatama hakkaks. Pigem saanuks uuest parteist hüppelaud kitsale ringkonnale poliitmerre sukeldumiseks. Valdav enamus jäänuks lihtsalt randa varbaid leotama.

Kõige suurem takistus uue erakonna loomiseks oli selge sõnumi puudumine. Ühtne Eesti oli algusest peale ülepingutatult populistlik. Puudus konkreetne sõnum, peamiselt tehti teisi erakondasid maha. Ei saa ju partei peamise lipukirjana võtta loosungit: „Kõigile võrdne emapalk 30 000 krooni!“. Või saab?

Tõstke käsi, kes teadis, et Eestis on ametlikult registreeritud erakond Põllumeeste kogu? Neil on lausa 1425 liiget. Ainult sadakond vähem kui rohelistel. Ja kui Eestimaa Rohelised ideoloogia ning riigi tulevikustsenaariumide välja töötamise asemel sisemiste võimukemplustega jätkavad, siis saab neist samasugune nišipartei kui Põllumeeste kogu, mis eales valmiskünnist ei ületa. Neid erakondi on Eestis veelgi.

Leian, et pigem ongi hea, et uut erakonda ei loodud. Kardan, et selle efekt jäänuks väga lühiajaliseks. Samas tahaksin loota, et Ühtse Eesti projektist siiski mingi tulu tõuseb.

Esimene kasutegur võiks peituda nende kodulehel (eestieest.ee) leiduvates valimiskooli videotes, kus poliitika telgitaguseid tutvustatakse. Soovitan vaadata. Kuigi ka nende, nagu päris poliitreklaamidegi puhul ei saa kõike puhta kullana võtta.

Video vaatamine ja sealt info ammutamine on lihtne. Palju raskem on loota, et inimesed asuksid päris erakondade populistlikke loosungeid kriitilise pilguga vaatama ja nõuaksid enam sisulist arutelu. Ma kahtlen selle võimalikkuses, kuigi olles optimist, loodan seda siiski.

Miks ma aga kahtlen? Mõtleme minevikule. Reformierakond lubas Eesti viia Euroopa viie rikkama riigi hulka. Rahvas lõi käsi kokku ja viis oma pähklivarud oravatele. Aga kas keegi küsis ka sealjuures, kuidas seda teha kavatsetakse?

Ka seesama Ühtne Eesti ettevõtmine paneb kõhklema. Mõelgem, kui paljud meist olid valmis oma poolthääle uuele erakonnale andma. Mida nad pakkusid? Põhimõtteliselt mitte midagi. Ainult muudatusi. Kuid kuhu suunas?

Jurist Ülle Madise kirjutas 30. aprilli Sirbis, et propagandateadusest tulenevalt saab nüristava propaganda vastu üksnes propagandaga. „Kui NO teater suudab rahva oma Ühtse Eestiga mõistust eirava poliitkampaania vastu vihale ajada ja kodanikud teraselt mõtlema panna, on see küll üleilmse tähtsusega kiiduväärt trikk,“ arvas Madise.

Mul ei jää muud üle, kui nõustuda ja loota, et selle projektiga on pandud alus muutusteks.