Friday, November 25, 2011

Pühalepa valda perearsti leida ei õnnestunud

Ettepanek Pühalepa valla perearstikeskuse taasavamiseks Suuremõisas ei saanud vastust ja seega on vald jätkuvalt kohapeal tegutseva perearstita.

„Seoses sooviga jätkata Suuremõisa külas vallale kuuluvas hoones perearstikeskuse tegevust teeb Pühalepa Vallavolikogu osaühingule Kärdla Perearstid ettepaneku taasavada perearstikeskus Kärdla Perearstid OÜ poolt,“ seisis volikogu oktoobrikuises otsuses.
Taasavamist oldi valmis toetama 2400 euroga vahendite soetamiseks, valla eelarvest oleks makstud pool pereõe töötasu ja kaetud hoone majandamiskulud.
Ent seatud tähtajaks, 11. novembriks ettepanekule vastust ei tulnud. „Ei oska kommenteerida mis võiks olla selle põhjuseks,“ oli vallavanem Ants Orav nõutu.

Teema eellugu ulatub aga juba aasta algusesse. Viiendal jaanuaril teavitas aastaid Pühalepas perearstina ametis olnud Ingrid Madalvee valda soovist üürileping peatada: „Arutasime koos Vilma Tikerpuu, Urme Soonaldi, Eve Kustala, Ants Orava ja Riina Lilleõiega edasist tegevust. Eesmärk oli tagada minu nimistu patsientidele edasine perearstiabi Pühalepa vallas.“
Pühalepa abivallavanem Eve Kustala soovis, et Madalvee ei kiirustaks inventari müümisega ja pakkus, et uue perearsti poolt varade ostmine võiks toimuda ka järelmaksuga.
Madalvee oli sellega nõus. Ent maavalitsuse poolt 18. jaanuaril välja kuulutatud konkursil Pühalepa perearsti kohale tähtajaks ehk märtsikuuks soovijaid ei olnud. Kõik Madalvee nimistu patsiendid jagati ära teiste Hiiumaa perearstide vahel.
See jättis aga Madalvee nõutusse olukorda- mida teha inventariga? „Helistasin mais valla sekretärile, et teada saada valla otsusest. Minu soov oli OÜ Pühalepa Tervisekeskuse likvideerimine lõpule viia. Sama kuu lõpus käisid Ants Orav ja Tiiu Alas ettevõtte ruumides ja kinnitasid, et vald ostab ära järelejäänud inventari,“ rääkis endine perearst.
Vastavalt kokkuleppele saatis Madalvee raamatupidaja vallavanemale kolmandaks juuniks hinnapakkumise. „Lubati vastata 17.juuniks, sest vallavanem oli puhkusel. Aga järgnes vaikus. Kuu hiljem tuletasin lubadust meelde. Lubati tulla vaatama pärast vallavalitsuse koosolekut. Taas vaikus,“ meenutas Madalvee, kes vastavalt aasta alguses lubatule säilitas enamuse osaühingu varast.
Selline olukord kestis sügiseni. Kuuendal septembril lubas Orav, et saadab järgmiseks päevaks vallapoolse hinnapakkumise. Seda aga ei tulnud. „Palusin seepeale [valla referent- H.T.] Katrin Paadil vallavanemale helistada ja tuletada meelde eelmise päeva lubadust,“ ütles Madalvee, kes lõpuks ootamisest ära väsis.
Viiendal oktoobril viis ta vallavalitsusele arve 2400 eurole, kuigi hindab inventari palju väärtuslikumaks: „Olin tüdinenud vallavanema tühjadest lubadustest ja soovisin osaühingu likvideerimisega ühele poole saada.“

Selget ideed, kuidas edasi minna, Pühalepa vallavalitsusel ei ole. „Mõtleme edasi, et kuidas jätkata,“ jäi Orav napisõnaliseks.

Tuesday, November 15, 2011

Teeme ära!

Eelmisel nädalal otsustas Hiiumaa omavalitsuste liit kutsuda kõigi Hiiumaa omavalitsuste volikogude liikmed kokku, et üheskoos arutada Kärdla linna ettepanekut ühinemisläbirääkimiste alustamiseks. Väärt tegu!

Ja teine kiiduväärt samm tehti juba varem Kärdla poolt. Mõtlen valdadele tehtud ettepanekut ühinemisläbirääkimisteks. Jah, see ei ole siin saarel esmakordne. Aga et teema on pikki aastaid päevakorral, siis peab selle järele ka vajadus olema. Tegemist ei ole ka ühe seltskonna projektiga- liitumisprotsessi on varem algatanud ka Pühalepa ja Kõrgessaare.

Ütlen kohe otse välja, et mina näen Hiiumaad kui tervikut, mis peakski toimima kui üks terviklik üksus. Kui üks omavalitsus.

Tunnen selle järele selget vajadust. Vähe on inimesi, kes on seotud pelgalt ühe omavalitsusega. Ennast näiteks tuues- elan Pühalepa vallas, töötan Emmaste vallas, suurema osa teenuseid tarbin Kärdla linnas. Seega minu maksuraha eest saab vaid Pühalepa midagi teha, aga minu huvides on, et ka Emmastes ja Kärdlas asjad toimiks, näiteks teed oleks talvel lahti lükatud.

Põhjuseid, miks Hiiumaal peaks olema üks omavalitsus, on veel. Näiteks raha. Või selle kasutamine. Ma ei hakka arutama, kas vallavanema palk peaks olema 2000 eurot või mitte, aga kui minu raha eest peetakse kedagi kõrgepalgalist üleval, siis tahan tasemel teenust vastu saada.

Kui aga vallavanema tegevuse tõttu valla ettevõtja valla kohtusse kaebab ja võidab, siis see ei ole tasemel teenus. Ja kui valla kodulehel avaldatakse hankekutse, kus pole ühtegi konkreetset tingimust, kuupäevadest rääkimata, siis pole see tasemel teenus. Eriti kui selgub, et selle teate varjus toimub ka teine, suunatud hange... Aga just nii meie vallas asjad käivad.

Olen aru saanud, et Emmaste vallavanem on liitumise osas skeptiline. Aga kui suhtlen kõrgharitud inimestega (ja koolis neid jagub!), siis tunnetan vastupidist suhtumist. Ja see pole ainus koht, kus liitumisele poolehoidu avaldatakse. Tõsi, häälekamad on ikka need, kes sellele vastu on. Aga nii on iga asjaga.

Üks argument, mida käsitleda ei taheta, on meie volikogu liikmete kompetentsus. Tean, et selle tõstatamise eest võin piki päid ja jalgu saada. Aga leian (mitte üksi ja siseinfole toetudes), et praegu ei ole volikogud tasemel, kus võiksid olla.

Tegin statistikat (peagi avaldan) volikogu töös osalemise kohta. Pole haruldane olukord, et volikogu liige ei osale igal kolmandal istungil. Pühalepas on rekordiks 16 puudumist toimunud 28 istungi jooksul. Kas me saame väita, et nii sünnivad kogukonna jaoks parimad otsused?

Põhjuseid on veel, aga ma ei jätka praegu. Kirjeldan parem mõne sõnaga enda nägemust ühisest omavalitsusest.

On selge, et keskus jääb Kärdla. Ka praegu on meie ainus linn tõmbekeskuseks ja seda vägisi juba ei muuda. Küll aga saab ühise juhtimisega tekitada olukorra, et kõik teenused ei koondu ühte kohta.

Võtame lihtsa näite. Kui praegu on veekeskus Käinas ja Kärdla leiab, et seal on kaugel käia, siis võib ta sellele linna konkurendi ehitada. Ja kohe jääb Käina põhja-Hiiumaa klientidest ilma... Ühiselt tegutsedes panustataks aga ühte veekeskusesse, kasvõi selle hoone renoveerimisse.

Igasse osavalda (praegusesse valda) jääks teeninduspunkt, mille kaudu saaks kõigi ametiasutustega suhelda. Kuhu täpselt (näiteks Pühalepa puhul oleks see minu nägemuse järgi Suuremõisas), otsustavad piirkonna inimesed. Kindlasti peab sellele tasemele jääma sotsiaalvaldkonna spetsialist.

Erinevate erialade spetsialistid võiksid eri piirkondi rotatsiooni korras külastada, sealjuures mitte ainult praegustes keskustes. Sellega saaksime teenuse inimesele hoopistükkis lähemale tuua! Kuigi tean, see on ametnikele (mõtlen üldiselt, kedagi hiidlastest solvamata) tülikas. Palju mugavam on istuda soojas toas ja oodata inimesi enda juurde. Aga kes on teenindaja ja kes teenindatav?

Koolide osas on noored välja öelnud, et põhiharidus peab olema kättesaadav kodu lähedal. Küll aga võiks liita gümnaasiumid. Konkurents ei pea toimuma omavahel vaid Saare- ja Läänemaaga. Või liita gümnaasiumid ja Ametikool.

Loomulikult on valdkondi veel, aga lõpetan siinkohal. Paneksin praegu kõigi volikogude liikmetele südamele, et nad ei saadaks Kärdla ettepanekut kergekäeliselt pikalt. Sellega võtate te oma vallalt ära võimaluse protsessis kaasa rääkida.

Läbirääkimised ei tähenda kohe ühinemist. Kuigi leian, et see oleks saare arengule parim lahendus. Ja veel soovitan, et kutsuge oma vallas kokku küla- või piirkonnakoosolekud ning arutage asi inimestega läbi. Nii ei tunne keegi, et otsus tehti selja taga ära ja igaühel on reaalne võimalus sõna sekka öelda.

Wednesday, November 2, 2011

Õpetajate palgast

Pimedal tänaval piirab pätikamp sisse mööduja. „Rahakott siia!“ käratab pealik.

„Mul pole raha, seepärast ei kanna ka rahakotti kaasas,“ vastab mees.

„Kiilakas, vaata järele!“ käsutab pealik „Pole!“ teatab üks pättidest.

„Siis mobiil!“

„Pole.“

„Kiilakas, kontrolli!“

„Ei ole jah, raisk!“

„Aja mantel seljast! Anna kingad siia!“

„Mantel on kulunud. Ja kingad on katki.“

„Kiilakas!“

„On jah kulunud ja katki!“

„Kuule mees, kes sa sihuke üldse oled?“

„Õpetaja...“

„Aa, õpetaja... Kiilakas, viska talle kümnekas!“

Arvan, et selle Erkki Kõlu anekdoodiga on sobiv antud teemat lahkama asuda. Viimased nädalad on meedias kuum teema õpetajate (siinkohal mõtlen ka nn lasteaiakasvatajaid) palgad. Täpselt nädal tagasi toimus Eesti kohta haruldane meeleavaldus, kus oma 1500 inimest protesteeris valitsuse otsuste vastu mitte õpetajaid kõrgema palgaga väärtustada.

Aga kurtidele kõrvadele... Ja mis seal imestada- kõik parlamendierakonnad on sel sajandil valitsuses olnud, kõik on lubanud õpetajatele keskmist palka, aga mittekeegi ei ole selle heaks midagi ette võtnud.

Meeleavaldusel nõuti palgatõusu juba jaanuarist. Aga eelarve on härra peaminister isiklikult heaks kiitnud, kuidas saab siis seda muutma hakata?

Samas mina ei osalenudki meeleavaldus. Jah, ma olen kolleegidega solidaarne. Jah, palk võiks olla kõrgem. Jah, mind ajab närvi jutt, et „teie töö on ülioluline... aga peate selle tasuga leppima“. Aga mulle tundub, et selline teema käsitlus meile, õpetajatele kasu ei too.

Esiteks on selge, et õpetajad ei teegi oma tööd palga pärast. See on alati madal olnud ja seda ametit ei valita rikkaks saamise pärast. Aga milleks seda kogu aeg nina alla hõõruda? Teiseks näidatakse numbreid valesti. Räägitakse miinimumpalgast 608 eurot. Aga tihti ei mainita, et seda saab vaid täiskoormusega töötav õpetaja. Näiteks minu koolis pole neid isegi 50% kõigist. Teiste puhul korrutatakse summa läbi 0,5 vms. Ja üle 50-tunnistest töönädalatest ma ei räägigi.

Ma ei hakka siinkohal vaidlema inimestega, kes heidavad ette, et mida te pedagoogid virisete, paljud inimesed teenivad veel vähem kui teie. Jah, tõsi on. Ja meie töö pole sugugi kõige raskem maailmas. Aga selle ameti osas saab sõna võtta vaid siis kui oled selle ise ära proovinud. Ka mina arvasin mõne aasta eest sellest hoopis teisiti.

Ma ei virise palga pärast, sest minu olukord ei ole selle anekdoodi sarnane. Aga kardan, et kõigil ei ole niimoodi vedanud... Samas ühiskond ehk inimesed ise valivad, kuidas soovitakse väärtustada neid, kes tegelevad meie kalleima vara - lastega.

Ja selge on, et palk tõuseb. Praegu kulutab Eesti pea 7% SKP-st haridusele, kuid vaid 30% sellest läheb õpetajate palkadeks. Hea rahvusvaheline tase on umbes 60%. Haridusminister Jaak Aaviksoo arvates peaks palk olema 20% üle keskmise ja selle nimel ta töötab.

Probleem on praegu selles, et õpetajaid on võrreldes õpilastega suhtarvuna liiga palju. Põhjuseks vähenev laste arv koolides. Peaminister Andrus Ansip ütles haldusreformist rääkides, et kui me omavalitsused liidame, siis pigem ei loobuta oma koolipidamisest, tuues näiteid Euroopast. Tema sõnul loobuvad väikesed omavalitsused koolist kulude kokkuhoiu nimel palju meelsamini. Seega ootame ja koolide arv väheneb ise ning ka palk tõuseb?

Ja just see mind kõige enam häiribki, et me ootame, aga midagi ei tee. Ka siin Hiiumaal. Me teame, et õpilaste arv väheneb, et kahele gümnaasiumile ei jätku varsti lapsi. Aga me ei tee midagi... Seni kuni iga omavalitsus võitleb vaid enda maalapil toimuva eest, ei olegi me naabritega võrreldes konkurentsivõimelised.

Ja kui õpetajad olukorraga ikkagi ei lepi, ja haridustöötajate liidu sõnul ei lepi, siis meeleavalduse asemel kasutaks ma ajakirjaniku Rein Sikk ideed. Iga pedagoog võiks saata meililistiga iga esmaspäev parlamendisaadikutele palgatõusuteemalise kirja. Aga isiklikult arvan, et tulemuseni viiks vaid streik. Koolid kinni. Kasvõi kuuks ajaks. Ehk siis jõuaks sõnum kohale.