„Kas selleks oli vaja järjekordsed 2
mammutit ära tappa, et oma keskust reklaamida? Loomade küttimine
topiste tegemise eesmärgil peaks jääma eelmisse sajandisse, seda
eriti kaitsealuste liikide puhul. Häbi!“ kommenteeriti Delfis
uudist, et eelmise aasta keskkonnateoks valiti Jääaja keskuse
rajamine.
Sellest inimesest, kes nii kirjutas, on
mul lihtsalt kahju. Tema haridusteel on suur lünk sisse jäänud.
Samas on meil ka lähemalt võtta inimesi, kes ajaloost omamoodi aru
saavad.
Laupäeval, teisel veebruaril viisime
Kaitseliidu ja selle eriorganisatsioonide, Naiskodukaitse, Noorte
Kotkaste ja Kodutütardega Tartu rahu aastapäeva puhul Poisi juurde
pärjad.
Ent õhtul veebist loen kommentaare,
justkui olnuks tegemist millegi jumalavallatuga. „Inimesed kes ei
tunne ajalugu ja kel puudub austus,“ kirjutas Toomas Hiiumaa
kaitseliitlaste tegevuse kohta. Lisaks veel vihjed, et palju inimesi
tapeti „selle korra poolt, kelle poolt antud monumendile kantud
langejad võitlesid“ ja Poisi juures Tartu rahu meenutada on
kohatu.
Ajalugu on mitmetahuline. Raske on
aastate tagant kristallselget tõde välja käia. Ent on olemas
faktid, mida muuta ei saa.
Juba enne pärgade asetamist kuulsin
mõtteid, et miks me neid Poisi juurde viime. Et tegemist on ju II
maailmasõjas langenute mälestumärgiga ja mis see Tartu rahu sinna
puutub?
Aga puutub ja mitte üldsegi vähe.
Tartu rahu sai sündida ainult tänu paljude meie esiisade- ja emade
ennastsalgavale tegevusele kahe suure naabri vastu, läbi mille
suutsime oma iseseisvuse välja võidelda.
Tartu rahu, mis kirjutati alla ööl
vastu 2. veebruari 1920, kohta ei ole palju öeldud, et see on meie
riigi sünnitunnistus. See on alusdokument, millele saime ka 1991.
aastal taasiseseisvudes tugineda. Tänu sellele on meil võimalik
peagi oma riigi 95. aastapäeva tähistada.
Ja need mehed-naised, kes langesid
teises maailmasõjas, langesid suuresti Eesti riigi eest. Eesti
riigi, mille eluõigust kinnitas Tartu rahu. See, kas neil oli seljas
saksa või nõukogude munder, ei oma tähtsust. Sellised olid tol
hetkel valikud.
Need, kes ideaalidest lähtuvalt ühe
või teise poole valisid, need olid selgelt vähemuses. Suurem osa
tegi seda ikkagi olude sunnil, südames lootus omariikluse
taastamisest.
Meil oli siin kogukonnas üpris palju
jagelemist seoses nimetatud mälestumärgi rajamisega. Et kas see
ikka peaks kandma nime II ilmasõjas langenute hiidlaste
mälestusmärk? Või midagi muud, sest hiidlaseid on langenud ka
mujal ja mitte ainult langenud, ka küüditatud, represseeritud jne.
Olen seda meelt, et mälestusmärkidele
annavad sisu ikkagi inimesed. Kui paljud oskavad hoobilt nimetada
Kivi-Jüri tähenduse-tähtsuse? Peale selle, et Kärdla
koolilõpetajad selle pead pesta saaks.
Usun ka, et keegi ei pahanda, kui Poisi
juurde viia küünlad küüditatute või hoopis I maailmasõjas
hukkunud hiidlaste mälestuseks. Pole vaja hakata uue mälestumärgi
rajamiseks raha koguma hakata. Selle asemel, et läbi kemplemise maid
jagada, võiksime oma ajalugu austada.
Kaitseliit kui vabatahtlikkusel põhinev
Eesti riigikaitseorgan teeb seda. Kui selles kahtlete, ärge hakake
materdama vaid tulge ja uurige järele, kuidas asjad tegelikult on.
Noorkotkaste Hiiumaa malevkonna pealik