Rahvaliidu erakorraline kongress valis ootuspäraselt omaette erakonnana jätkamise tee. Vana kaardivägi mängis noored kvislingid üle. Aga seda oli ka arvata.
Uus parteijuhtkond eesotsas Karel Rüütli, Anto Liivati ning Kajar Lemberiga arvasid, et kõik tuleb lihtsalt kätte. Piisab vaid parteis juhtohjade haaramisest ning kõik järgnevad sulle. Aga vanasõna ütleb, et lambad, keda juhib lõvi, võidab lõvid, keda juhib lammas. Lõvi pole erakonna eesotsas paraku ammu nähtud...
Europarlamendi valimised näitasid juba selgelt, et seda erakonda lihtsalt juhtide vahetamisega ei päästa. Aga ikka ei võetud midagi ette. Poliitilist sõnumit Rahvaliidult ei tulnud. Valitsuse otsuste kritiseerimine pole tõsiseltvõetav tegevusplaan. Vaja on selget visiooni.
Kuid kogu selle ühinemise teema raskuskese asub minu meelest hoopis mujal. Rahvaliit oli niikuinii madalseisus. Miks oli sotsidel neid järsku nii väga vaja?
Või tegelikult on siiski vaja. Aga mitte erakonda ja selle kuvandit. Öeldi ju selgelt välja, et Villu Reiljan pole teretulnud. Teadagi miks.
Vaja on Rahvaliidu sisu. Inimesi. Kalev Kotkas ütles Hiiu Lehele, et teatud seltskond tuleb niikuinii nende poolele üle. Ja et see seltskond on teretulnud! Aga need teised, see kahtlane kontingent. Jah.
Saaremaal astus kohe esmaspäeval kümme rahvaliitlast sotside leeri. Kõik nad kuulusid ka delegaatide hulka, kes kongressil Rahvaliidu küsimust arutasid. Ka nad pettusid tulemuses?
Rahvaliitlasi on kohalike omavalitsuste volikogudes üle kümne protsendi. Aastal 2011 on presidendivalimised. Nii, mis siis? Kes valivad Eestis presidenti?
Sotsidel on kohalikul tasandil vähe rammu, nüüd olukord paraneb. Lisaks on Toomas-Hendrik Ilves valitsust üsna hellalt kohelnud. Vaevalt Siim Kallas juba Euroopast tagasi tulla tahab ning mõte Edgar Savisaarest presidendina Andrus Ansipile meeltmööda on.
Seega. Mis variandid jäävad?
Kas kogu selle ühinemiskrempli peamine eesmärk polnudki mitte kindlustada Ilvese teist ametiaega?
No comments:
Post a Comment