Maailm on kirju, täis sulelisi ja karvalisi. Värvikirev on ka loomariigi hulka kuuluva liigi „inimesed“ seltskond. On neid, kes kõigest väest püüavad „pildile pääseda“, kasvõi teisi jalge alla trampides. On neid, kes igasugusest tähelepanust hoiduvad, kui vaja, peidavad pea jaanalinnu kombel liiva alla.
Tore, kui inimesed saavad võimaluse teha seda, mida hing ihkab. Kas siis „nurgas nohistades“ oma asja ajada või hoopistükkis aktiivselt sõna võtta, otsustada ning kogukonna elu kujundada. Kahjuks ei ole nii mõnigi aru saanud lihtsatest tõdedest. Esiteks: „Kes otsustab, see vastutab!“ Ja rahva esindamine (näiteks omavalitsuse volikogus) ei ole privileeg, vaid vabatahtlikult(!) võetud kohustus.
Alustaksin kõrgemalt tasemelt. Mänd Tarmost. Mees, kes „hüppas üle“. Mis kõige haledam, ta väidab, et tegi seda meie, hiidlaste, huvides. Võib-olla ta ise kannatanuks seal uppuval laeval nimega Rahvaliit veel aasta või paar. Aga kallid kaassaarlased vajavad teda kohe ja praegu.
Mäng väidab, et parteivahetusega saab ta meie huvide eest rohkem seista. Esiteks- mis ta seni teinud on? Tema enda artiklist (Hiiu Leht 26.03) see kahjuks ei selgu. Aa, siiski. Kärdla mälestusmärgile eraldatakse sel aastal 1,2 miljonit riigieelarvest. Männi teene?
Ja veel. Minister Parts on kinni pidanud kokkuleppest, et praamiliiklus jätkub kahe suure jääklassi omava praamiga. Jälle Männi teene? Mis sest, et 2006. aastal sõlmitud „Sõitjateveo avaliku teenindamise leping Heltermaa ja Rohuküla ning Kuivastu ja Virtsu liinil“ lepinguga, mis kehtib 30. septembrini aastal 2016, on see juba paika pandud.
Põhiline probleem seisneb selles, et inimesed, kes 2007. aasta Riigikogu valimistel andsid oma hääle Tarmo Männile, andsid selle Rahvaliidu liikmele Tarmo Männile. Ja parlamendivalimistel (vähemalt teoorias võiks see nii olla) hääletatakse eelkõige erakonna ja selle programmi järgi, mitte konkreetset isikut.
Mänd ei pääsenud Riigkogusse ei isikumandaadiga ega isegi parteinimekirjas. Hoopis asendusliikmena!
Küsimus on eetilistes tõekspidamistes. Kui sa said hääli Rahvaliidu toetajatelt ja sa enam selle erakonna maailmavaadet kaitsta ei taha, siis loobu oma kohast. Pääsed järgmine kord Reformierakonna liikmena Parlamenti, siis võitle oravate soovide nimel. Praegu oled aga reetur. Lihtne, aga tõsi.
Tulles aste madalama, on murekohad teised, ent sugugi mitte vähemolulised. Tegelikult peaksid need meid, kohalikke hiidlasi, isegi rohkem huvitama.
Kes lehte loeb ja üleüldse kõrvad-silmad avatuna hoiab, sel peaks SA Tuurus toimuv teada olema. Kurb, kui väikeses kohas nagu Hiiumaa isiklikud vastuolud terve kogukonna arengut pärsivad. Seni polnud ju Tuuru „pihta sülitatud“. Asutus töötas ja üsna hästi töötas.
Ent minu jaoks on kõige kummastavam kuue nõukogu liikme käitumine. Pean silmas neid isikuid, kes allkirjastasid otsuse luua MTÜ Tuuru Haldus ja nüüd umbusaldasid nimetatud MTÜ loomise eest Tuuru juhatajat (vt Hiiu Leht 01.04).
Kui ma vaatan nõukogu koosseisu, siis esmapilgul tundub küll, et vaimse arengupeetusega inimesed sealt puuduvad. Aga miks siis süüdistada teist selles, mille ise heaks kiitsid? On siis mälu nii kehv? Või veel hullem- äkki ei vaevutud üldse lugemagi, millele allkiri anti?
Kardan, et just sinna see koer maetud ongi. Ka kohalike omavalitsuste valimistest võtab osa inimesi, kes hiljem selle töös (peaaegu) ei osale. Aga kohta ära ka ei anna. Mõni ei vaevu kohal käima, teine ei võta kogu perioodi (varem kolme, nüüd nelja aasta) jooksul kordagi sõna. Vaadake oma valla/linna volikogu koosoleku protokolle!
Mina nimetan seda seltskonda „tasuta kohvi ja küpsise sõpradeks“. Nad trügivad püünele lihtsalt selleks, et seal olla. Mitte soovist midagi ära teha. On siis põhjuseks kaasnev sotsiaalne staatus või tõepoolest võimalus priilt kohvitada ja juttu ajada. Toonitan, et ma ei taha sellega kõiki volikogu liikmeid mustata, tasuta kohvi ja küpsise sõbrad on üldiselt vähemuses. Õnneks.
Andrei Hvostov kirjutas kunagi Eesti Ekspressis, et Eesti põletavaim probleem pole hetkel mitte tööpuudus, vaid töö ebaühtlane jaotumine inimeste vahel. Üks rabab kuute-seitset asja teha, teine lesib päevade viisi kiiktoolis. Kas meil on siis tõesti pädevaid inimesi nii vähe, et tasuta kohvi ja küpsise sõbrad pääsevad juhthoobade juurde?