Ja nii nad tapsid meie maakoolid

Selle nädala alguses avaldas ajaleht Postimees keskkoolide kevadiste eksamitulemuste põhjal pingerea. Mina küsin: milleks?

Kas on siis tõesti nii suur uudis, et keskmise tulemuse järgi on parimad Hugo Treffneri Gümnaasium, Tallinna Reaalkool, Tallinna Prantsuse Lütseum, Tallinna Inglise Kolledž ja Tallinna 21. kool? See on ju aastaid nii olnud. Vaid järjestus on mõnevõrra muutunud ning keskmine tulemus kõigub mõned punktid siia-sinna.

Pingerea lõpus on oodatult täiskasvanute gümnaasiumid ja koolide vangla osakonnad. Ja siis, lõpust ettepoole liikudes tulevad enamjaolt väiksemate linnade ning maakonnakeskuste koolid. Sekka mõni pealinna kool.

Aga miks seda pingerida vaja on? Kui tõesti nii väga tahetakse edetabeleid avaldada, siis reastage näiteks 10 või 20 paremat lõpetajat eksamitulemuste põhjal. Sellega tunnustaksime ka andekaid noori, kes üldiselt väga vähe tähelepanu pälvivad. Teenimatult kusjuures!

Praegu koole reastades on tulemuse taga anonüümsed inimesed, aga tegelikult ei kirjutanud Tallinna 21. kool ju ise kirjandit 86,86 punkti eest. Seda tegid ikkagi selle kooli õpilased, kes lugejale tundmatuks jäävad.

Loomulikult on koolil ka oma roll tulemuse kujunemisel. Ent just siin peitub konks, miks ma seda pingerea koostamist ei salli? Sest sellega me tapame (või pigem aitame surmale kaasa, sest protsess on juba alanud) maakoole.

Kahjuks paljud inimesed vaatavadki vaid sisutuid numbreid ega analüüsi, mis nende taga peidus on. Siinkohal laidaksin ka ajalehte Postimees. Ka nemad pole viitsinud numbrite taha vaadata, vaid edastavad kuiva infot, a la "inglise keele eksamil mängiti mullune koolide esikolmik ringi". No mida? Postimees ei ole ju ühe-mehe-firma. Teil jagub töölisi, tehke siis tööd ka!

Praegused kuivad numbrid tingivad seda, et lapsevanemad (vähemalt üsna arvestatav osa neist, sest oleme ausad – elutempo on tänapäeval nii kiire, et kõigil ei ole aega ise uurimistööd teha) vaatavad tabelit ja kui nende kodukohakool on näiteks 139. kohal, siis nad pigem ei soovi enda last sinna kooli panna vaid üritavad ta "linna heasse kooli" saata.

Aga miks on ühed ja samad koolid järjepidevalt tabeli eesotsas? See on surnud ringi pärast. Neil on valikusöel, mille läbi nad nö riisuvad koore ehk valivad edasipüüdlikumad õpilased välja. Maakoolid võtavad üldiselt kõik lapsed vastu. Aga kui suur hulk noori keskustesse „paremat haridust“ jahtima läheb, siis paratamatult langeb ka maakooli tase. Sest väga raske on leida tasemel/kvalifitseeritud pedagooge, kes on valmis poole koormusega maakooli õpetajaks suunduma.

Ka sotsiaalse võrgustiku keskkonnas Facebook oli Hiiumaa Heaks grupi all väikene arutelu koolide pingerea üle. Mulle väga meeldis KÜG õpetaja Timo Lige mõte: “Võiks teha veel pingeread: Milliste koolide õpilased teevad kõige rohkem enesetappe? Milliste koolide lõpetajate abielud purunevad kõige sagedamini? Milliste koolide lõpetajad on kõige tervemad? Milliste koolide lõpetajate seas on kõige enam loovisiksusi? Keegi võiks uurida. See annaks ka asja teisele väga olulisele (minu meelest palju olulisemale) küljele valgust.“

Liiga leebe ühiskond

Nädalavahetusel leiti Kärdlas vägivallatunnustega surnukeha. Kärdlas!? Jah, korduvalt Eesti turvaliseimaks linnaks valitud Kärdlas. Tõestuseks, et tegemist on siiski üldiselt turvalise paigaga on kaks varem korduvalt karistatud noort meest juba kahtlustatavatena kinni peetud.

Rõhk sõnadel korduvalt karistatud. Ega politsei vist väga intensiivset jälitus- ja uurimistööd tegema ei pidanudki. Kuid mitte politseid ei tahtnud ma kiita, olgugi, et nende töö oli kiire ja kvaliteetne, kui kahtlustatavad ka kuriteo toimepanijateks osutuvad.

Küsimus on selles, et kuidas nood korduvalt karistatud, vaevalt üle kahekümnesed mehehakatised üldse saavad võimaluse taaskord kurja teha? Leian, et meie karistussüsteem on liiga leebe. Ei ole normaalne, et inimene korduvalt eirab ühiskonnas paika pandud norme ja reegleid ning lühikese „puhkuse“ järel saab uue võimaluse normaalse kodanikuna käituda.

Errare humanum est ehk eksimine on inimlik, sõnab ladinakeelne tarkus. Jah, eks ta nii ole. Me kõik teeme vigu. Küsimus on, et kas me ka õpime nendest vigadest. Kes eksib korra, sellele võiks anda võimaluse end muuta. Aga inimene, kes on korduvalt kohtu poolt süüdi mõistetud (kriminaal) kuriteos, peab selle eest ka vastutama. Ja karmilt!

Saan aru nurinast, et meie, maksumaksjad peame ju vange ülal pidama. Nii on. Ja need summad, mis riigieelarvest sinna suunatakse, ei ole väikesed. Aga see on hind, mida me peame maksma. Uskuge, palju kallimaks lähevad ühiskonnale leebed karistused. Nii kurb, kui seda ka tõdeda ei ole, mitu korda karistatud pätt jääb pätiks, reeglina teda ei muuda. Ja kui me laseme tapjad/vägistajad tagasi endi keskele, siis on väga tõenäoline, et toime pannakse uus kuritegu. Kas süütu inimese surm või vägistaja ohvriks langemine tuleb ühiskonnale odavam, kui vange ülal pidada?

Võimalus kulusid kokku hoida peitub surmanuhtluse taastamises. Minu meelest vähendaks see ka kuritegude arvu, kuna surm hirmutab inimest palju rohkem kui eluaegne vanglakaristus. Surmanuhtlus kaotati Eestis aastal 1998. eluaegset vanglakaristust kandvaid vange on pea 40.

Samas pooldab valdav enamus eestlasi surmanuhtluse taastamist. 2006 aasta Emori küsitluse põhjal koguni 66 protsenti vastanuist oli seda meelt. Millegipärast pole ükski erakond seda küsimust oma kampaania käigus tõstatanud. Tõsi, rahvaliitlasest majandusprofessro Janno Reiljan tuli 2003. aastal välja isikliku loosungiga: “Taastame mõrtsukatele ja terroristidele surmanuhtluse.”

Isiklikult pooldan samuti surmanuhtluse taaskehtestamist. Nendelt, kes väidavad, et see pole humaanne, küsiksin, et kas inimese lukustamine eluks ajaks kongi on humaanne? Kas karusnaha nimel loomade hoidmine pisikeses puuris, kus üksteisele otseses mõttes peale roojatakse, on humaanne? Näiteks mürgisüst, mis valutult kurjategija teise ilma viiks, oleks minu meelest palju inimlikum karistus ja ühiskonda tunduvalt vähem koormav.

Seniks, kuni seda aga uuesti ei kehtestata, peame lootma, et pätid saavad võimalikult karmi karistuse ning uskuma, et nad on võimelised muutuma.