Hiiumaa rahvaliitlased Tarmo Mändi hukka ei mõista (Hiiu Lehe lugu)

Kui Riigikogu liikmest endise rahvaliitlase Tarmo Männi ühinemine Reformierakonnaga on Rahvaliidu juhatust tuld sülgama pannud, siis Hiiumaa piirkond teda hukka ei mõista.

Vastupidi. Rahvaliidu Hiiumaa piirkonna juht Helgi Mänd ütles, et see oli ainuõige samm. „Hiiumaa ainult võidab sellest käigust. Rahvaliit, tõsi, kaotab,“ ütles Mänd. Vaadates viimaseid valimistulemusi, on ilmselge, miks erakonna juhid hiidlase erakonnavahetusest kuuldes tagajalgele tõusid.

Aastal 2007 anti Rahvaliidule Hiiumaal 712 häält. Neist lõviosa, koguni 669 kogus Tarmo Mänd. Samas 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel anti erakonnale Hiiumaal vaid 50 häält. Mänd siis ei kandideerinud.

Hiiumaa piirkonna juht Helgi Mänd rääkis: „Erakonna tugevus sõltub ülemise otsa tugevusest. Keha on Rahvaliidul tugev. Kui nüüd jätkuks vaid vaimu.“ Meedias on spekuleeritud, et Rahvaliidu ainus võimalus on kellegagi liituda, vastasel korral jookseb partei liikmetest ise tühjaks.

Hiiumaa piirkonna juht kinnitas, et praeguse seisuga toetatakse iseseisvana jätkamist. Kuigi sügisel kandideeris kohalike omavalitsuste valimistel vaid 3 rahvaliitlast, siis Hiiumaa piirkonda liikmete vähesuse tõttu tegevuse lõpetamine ei ähvarda. Piirkonna juhi sõnul on Hiiu maakonnas mitukümmend rahvaliitlast. „Nagu ikka, osad on aktiivsemad, teised passiivsemad,“ selgitas Mänd.

Kuigi Hiiumaa piirkond pole ühist seisukohta võtnud Tarmo Männi erakonna vahetuse osas ja arvamusi ses osas on kindlasti erinevaid, leitakse üldiselt, et otsus oli õige. „Tarmo üritas ka Rahvaliidus (Hiiumaa) põllumeeste eest seista ja laevaliikluse teemadel kaasa rääkida, ent Reformierakonnas on selleks paremad võimalused,“ rääkis piirkonna juht. „Eks aeg annab arutust, kui õige samm see oli,“ lisas ta lõpetuseks.

Rahvaliidu luigelaul

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Sestap on väga sümboolne, et Rahvaliidule tõenäoliselt saatuslikuks saava hoobi andsid just erakonna liidrid. Selle hoobi all pean silmas hiidlasest Riigikogu liikme Tarmo Männi ja endise rahandusministri Aivar Sõerdi lahkumist Rahvaliidust ja liitumist Reformierakonnaga.

Mõnes mõttes on isegi huvitav, et „oma mees“, st. hiidlane, terve Eesti poliitikamaastiku kuumim nimi on. Samas on asjal paha mekk man. Mänd oli pea kümnendi Rahvaliidu juhtfiguure ja erakonna tegevuse kujundaja. Nüüd aga jätab ta uppuva laeva kus see ja teine. Loomulikult, igal inimesel on vaba voli parteiga liituda ja sealt jälle välja astuda. Üllatav on tema liitumine oravatega. Veel eelmise aasta lõpul kritiseeris ta neid üsna teravalt.

Poliitika, eriti tipp-poliitika tähendab pidevat analüüsimist ja parimate käikude otsimist. Just nagu malemäng. Võib arvata, et Mänd kaalus oma käiku pikalt ja küllap oravad talle liitumise eest „hunniku pähkleidki pakkusid“.

Teine teema on, kas endised Rahvaliidu (ja Mänd Tarmo) valijad temaga koos Reformierakonna ridadesse üle kolivad. 2007. aasta Riigikogu valimistel kogus Rahvaliit Hiiumaal 712 häält. Neist koguni 669 Mänd üksinda! Näiteks viimastel Europarlamendi valimistel jäi Rahvaliidu tulemuseks (ilma Männi osaluseta) Hiiumaal vaid nadi 50 häält...

Aga tõele au andes ei saa Männi ja Sõerdi manöövrit erakonna lõhkumises süüdistada. See on palju pikem protsess olnud. Suurimad „tänusõnad“ tuleb minu meelest öelda endisele erakonna esimehele, Villu Reiljanile. Kui rahvaliitlased nüüd Mändi Riigikogust lahkuma kutsuvad, siis sedasama oleks pidanud juba ammu Reiljani puhul tegema. Ei ole normaalne, et riigi esindusorganis istub mees, keda põhimõtteliselt riigivarade riisumises (mis see maadevahetus siis oli?) süüdistatakse. Öeldakse, et lambad, keda juhib lõvi, võidab lõvid, keda juhib lammas. Rahvaliit aga ei taibanud (või ei tahtnud seda teha?), et Reiljani kohtuasi annab terve erakonna mainele valusa löögi.

On ilmne, et murenemine sai alguse just sealt. Hilinenud esimehe vahetus ei päästnud midagi. Seda enam, et just ja kohe siis tulnuks etteotsa tuua värske jõud. Ent ebademokraatlikult üles ehitatud erakond pärssis noorte esiletõusu. Vahepeal välja koolitatud uued näod (nt Karel Rüütli) on üpris mannetud poliitmaastikul läbilöömiseks. Puudub sära ja selge sõnum. Vaadakem kasvõi Europarlamendi valimistel kogutud häälte arvu- 8866. Erakonnal oli siis liikmeid ka rohkem.

Veel pool aastat tagasi saanuks olukorda päästa. Rahvaliidu ukse taga käisid kosilased, kellega liitumisel olnuks võimalik pääseda Riigikogusse ja realiseerida oma poliitilisi eesmärke. Ent tundub, et erakonnal puuduvad visioonid ja oma ideed. Elatakse siiani vana rasva peal, olles põllumeeste ja maainimeste esindajad.

Aga liikmete lahkumine ei saanud alguse tippjuhtidest. Juba varem olid mitmed kohaliku tasandi poliitikud kas erakonda vahetanud või lihtsalt erakonnast välja astunud. Olen kindel, et sellest kujuneb üha kasvav trend. Küsimus on ainult selles, kelle paati hüpatakse. Kas see on seotud maailmavaatega või isiklike hüvede huvides?

Palju kisa, vähe villa

Teisipäeval ja neljapäeval arutati Riigikogus tähtsa riikliku küsimusena tööpuudusega seonduvat. Nagu arvata võis, saatsid kõik erakonnad oma raskekahurväe kõnepulti. Mõni kutsus Brüsselist lisajõudugi. Eks ikka sellepärast, et kuulutada: „Meie teed kõndides jõuate taevariiki!“

Jah, meelitavaid sõnu oskavad kõik ritta seada. Lugedes stenogramme, tundub, et iga erakond teab, kuidas tööpuudust riigis leevendada. Tuleb vaid nemad tüüri juurde lasta ja küll nad siis laevukese nimega „Eesti Vabariik“ helgema tuleviku poole seilavad. Aga mis kõige huvitavam- kuigi igaüks teab, et tema mõtted on need kõige õigemad, ei taipa seda teised. Üksteise ideid ollakse varmad suurte kirsasaabastega sügavasse mutta trampima. Samas kui ma kõrvalseisjana loen ja analüüsin kõnedes väljapakutut, leian neis nii mõndagi ühist. Huvitav, kas riigikogu fraktsioonide esindajad lugesid midagi muud? Või tõlgendavad nad loetut minust sedavõrd erinevalt?

Samal ajal Riigikogus toimuvaga korraldas Tallinna linnavalitsus Lauluväljakul tööbörsi. Mitu tuhat inimest seisis järjekorras, et kandideerida 400-le vabale töökohale. Kusjuures madalapalgalisele töökohale. Olen veendunud, et tööbörs polnud juhuslikult tööpuuduse aruteluga samale päevale langenud. Niisamuti leian, et polnud taktitundeline lasta inimestel tundide viisi külma käes seista, et siis 90% neist jälle töölepinguta tagasi saata. Ent olukord riigis- üle 100000 töötu- on hull. Ja maailma kõige positiivsem peaminister vaevab oma pead pigem selle üle, milline määre suuskadele Tartu maratoniks alla panna, kui et tõdeb probleeme tööpuudusega. Vastupidi! Eri meetmete abil on sajad inimesed juba töö leidnud, kinnitab ta uhkelt. Jah, aga teist sama palju jääb iga päev tööst ilma...

Ma leian, et tööbörsi saanuks ka inimlikumalt korraldada. Samas nõustun europarlamendi liikme Indrek Tarandiga, keda tõlgendades on haigele parem anda kehva kark kui lubada uhket ratastooli aastate pärast. Erinevalt paljudest, kes oma sõnul lahendusi teavad ja tulevikkusuunatud meetmeid välja pakuvad, on Tallinna linn konkreetse asjaga välja tulnud. Kas inimesed tõepoolest seisaks 4000 kroonise palga pärast pool päeva järjekorras, teades, et šanss tööd leida on 1:10-le, kui nad ei oleks meeleheitel? Valitsusele peaks see mõtteainet küllaga pakkuma.

Kui vaadata töökuulutusi, siis laias laastus leidub kahte sorti pakkumisi. Esiteks madalapalgalised töökohad, just nagu needsamad mainitud sotsiaalsed töökohad. Nende puhul ei nõuta enamjaolt (kõrg)haridust ega erialast kvalifikatsiooni. Kogemused tulevad kasuks. Teine grupp on pakkumised spetsialistidele ja juhtidele. Siin nõutakse ilmtingimata kõrg- või erialast haridust.

Aga mida peavad tegema „isehakanud spetsialistid“? Näiteks need, kes 3-4 aastat tagasi välismaal suurt raha kokku ajasid. Ja siis selle sama targalt ära kulutasid. Neist paljudel puudub isegi erialane haridus, rääkimata kõrgharidusest. Mõnel on puudujääke mujalgi. Näiteks ehitusfirma keskastme juht, kes ehitusbuumi ajal Harjumaal isikliku Porsche Cayennega (sõiduauto, hind uhkelt üle miljoni) ehitusbrigaadidele tsemendikotte vedas. Investeeriti igale poole mujale, aga mitte sinna kuhu võinuks- varustusse, koolitustesse. Säästmine ei olnud samuti trendikas. Eeldati, et iga aasta (või isegi kuu) palk tõuseb. Eks meedia aitas selle kuvandi tekkimisele hoogsalt kaasa. Nüüd on ehitusturg kokku kuivanud. Oleks aega õppida. Aga see maksab....

Kuigi sotsiaalsed töökohad pole efektiivseim lahendus, ei tasu seda välja naerda. See annab vähemalt osadele lootust ja säilitab tööharjumuse. CV-de tulutu sadade kaupa laiali saatmine seda ei paku.

Samas tuleks minu meelest panustada eelkõige võimalusele (ümber)õppeks. Ent on selge, et uute teadmiste omandamine kõhtu ei täida. Tuleks kaaluda näiteks stipendiumite süsteemi. See kohustaks inimesi koolitustel osalema, samas kindlustaks toidu- ja üüriraha. Tõsi, see on riigile kulukas. Aga inimesed, kel kaob igasugune motivatsioon tulevikuski tööd teha, kes praegu kehvades tingimustes oma tervise rikuvad ja keda riigi kulul hiljem ravida tuleb, kes kuritegelikule teele kalduvad, kujunevad tulevikus kordades kulukamaks. Tegutseda tuleb praegu.

Külm talv teeb oravad laisaks

Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid. Need peidetakse kas puuõõnde või sambla alla, et külmal ajal maiustada. Oravad on segatoidulised, ent eelistavad siiski pähkleid ja eri taimede seemneid.

Eesti poliitmaastikul kannavad oravate nime reformierakondlased. Ka nemad, sarnaselt teistele parteidele, koguvad nn talvevarusid. Ent see talv ei kesta mitte detsembrist märtsini, vaid valimistest valimisteni. Enne valimisi ollakse väga vilkad, sest saagist (häälte arvust) sõltub otseselt, kui hea talv tuleb. Sarnaselt looduses toimuvaga võimaldab korralik saak rasvakihti kasvatada, kuna tühjad salved võivad tähendada eluküünla kustumist.

Poliitmaastiku oravad on aga laisad. Jaanuaris käis Reformierakond välja mõtte ühendada kohalike omavalitsuste ning Riigikogu valimised. See aitaks kulutusi kokku hoida, leiab Reformierakond. Üllas mõte iseenesest. Aga kelle kulutusi? Eeskätt ikka erakondade kulutusi. Pole mingi saladus, et mitmed parteid vaevlevad võlgades. Seevastu üha enam inimesi kasutab võimalust e-hääletada. See tähendab, et kulud hääle andmiseks põhimõtteliselt puuduvad.

Teine suur kasutegur peaks peituma kaugemasse tulevikku suunatud otsustes. Kaalukad otsused ja reformid seisavad oravate sõnul lühikese valitsemisaja taga. Võinii? Minu meelest ei vääri antud erakond enam ammu reformi erakonna nime. Mis oli viimane suur reform, mille nad läbi viisid? Või ettepaneku selleks tegid? Jätame siinkohal valimisseaduse ja muud säärased ideed kõrvale, kuna see on kõrvalteema, mitte Eesti pikaajalist arengut kujundav poliitika. Ei meenu midagi? Mulle ka mitte.

Veel põhjendatakse ettepanekut rahva vastumeelsusega valimistele. Oot-oot, misasja? Kas sügisel ei hõisatud: „Küll on tore, et nii palju inimesi valimas käis.“? Valimisaktiivsus oli 60%. Vastumeelsust ei tekita mitte valimised, vaid sellega kaasnev. Tuleb loobuda populismist, keskenduda reaalsetele probleemidele ja sisulisele kampaaniale. Seda ei saa teha valimiste ühendamisega.

Põhiline, miks kohalikke ja Riigikogu valimisi ei saa ühendada, on nende sisuline erinevus. See tähendab, et ka kampaaniad ei saa ühtedele küsimustele keskenduda näiteks Käina vallavolikogu ja Riigikogu valimistel. On päris selge, et kuna riiki juhitakse Toompealt, siis on kõigi parteide esmane soov saada võimule just seal. Vaevalt kampaania käigus väikese valla probleemid tähelepanu pälvivad.

Tugeva, kui mitte otsustava löögi saavad ka valimisliidud. Väiksemates kohtades kemplevad võimu nimel tihtilugu just nimelt valimisliidud, mitte parteid. Loogika kohaselt peaks see tähendama, et keskendutakse vaid kohalikele probleemidele. Kui nüüd valimised ühendada, jäävad valimisliidud paratamatult varju. See võib kaasa tuua ka (sund-)parteistumise.

Ausalt öeldes imestan ma kõige rohkem hoopis selle üle, et see ettepanek üldse välja käidi. Kas tõesti loodeti naiivselt, et rahvas tervitab ettepanekut suure aplausiga? Või oligi see niiöelda surnud mõte? See tähendab, et keegi ei lootnudki selle läbi minemist. Sellega taheti vaid suurem tähelepanu teistelt teemadelt ära tõmmata? Sel juhul pole tegemist laiskusega, vaid taunimist väärt teoga. Igal juhul leian, et mõte valimised ühele päevale viia on halb. Õnneks suure tõenäosusega toimuvad valimised ka edaspidi eri aegadel, sest ma sügavalt kahtlen, et ettepanek suurt poolehoidu leiab.

Liis

Jaanuari lõpus väisas meie saart seltskonnaajakirjanduse staar Liis Lass. Sooja vastuvõtu osaliseks ta just ei saanud. Vastupidi- leidus neidki, kes väga vihaselt näitsiku visiidile vaatasid.

Tõsi ta on, et Lass ei ole üle Euroopa tuntud teadlane või kultuuritegelane. Ta ei ole isegi Eesti mastaabis „tegija“. Tema karjäär sai hoo sisse palja ihu demonstreerimisega kaamera ees ning on suuresti jätkunud kollase meedia rambivalguses.

Aga mõeldes tagantjärele tema raamatuesitlusele Kärdlas, hakkas mul temast kahju. Ei ole kerge minna ühelt raamatuesitluselt teisele, kuulajaskond stabiilselt pöialpoiste meeskonna suurune. Kuigi nii mõeldes olekski kõik justkui korras- Lumivalgeke oma pöialpoistega. Usun, et see päris nii siiski mõeldud ei ole.

Jah, Lass on oma maine ise ära rikkunud. Kroonikast jutuga „Päevitan alati alasti!“ tõsiseltvõetavaks arvamusliidriks tõusta on kui mitte võimatu, siis ääretult raske. Aga just selle eest tuleb Lassile au anda. Ta vähemalt üritab. Nii lihtne on lüüa käega. Hoopis raskem on põlvini mudas, viiekümnekilone jahukott turjal edasi sumbata. Sealjuures taluda kõrvalseisjate pilkeid ja sapiseid kommentaare. Mõelda vaid oma eesmärgile. Per aspera ad astra!

Just sellestsamusest pealehakkamisest jääb meil puudu. Näiteid ei ole raske tuua. Riigis valitseb suur, isegi väga suur tööpuudus. Aga kui paljud üritavad ise midagi ära teha? Alustada näiteks ettevõtlusega? Vähe on neid. Liiga vähe. Tõsi, see ei ole kerge, aga see on võimalus. Õng on alati parem kui kala.

Välismaale minek on üks tee. Aga kergema vastupanu tee. See on küll samm edasi, ent kas me oleme tõesti nii sinisilmsed ja arvame, et Lääne-Euroopas oodatakse meid pikisilmi? Et seal ei ole töötuid ja konkurentsi vabadele kohtadele? Ja pealegi, kas mitte siinsed maksumaksjad pole meile haridust, tervishoiusüsteemi ja muud säärast võimaldanud. Nüüd keerame lihtsalt selja ja lahkume?

Teine näide. Kärdla linna volikogus on käesoleva aasta eelarve arutlusel. Tulude laekumise vähenemine sunnib kärpekohti otsima. Volikogu aseesimehe sõnul on tehtud vaid 2(!) ettepanekut eelarve kärpekohtade osas. Kuigi kõigil oli seda võimalik teha. Tõesti, kui olukord on nii hull, et pole ühtegi mõtet, siis on arusaadav, et neid ei esitata. Aga kasvõi Interneti avarustes leiab „helgeid päid“, kes eelarve tasakaalu sätiks, küll ja veel. Kahjuks ei jõua nende ettepanekud õigesse kohta. Linn ei kuulu volikogule ega linnavalitsusele. Iga elanik võib oma nägemuse tehtavate otsuste osas esitada. Eriti kui kutsutakse üles seda tegema.

Näiteid oleks veel mitmest valdkonnast tuua, aga usun, et mõte on arusaadav. Meil (vähemalt enamusel meist) jagub häid mõtteid ja isegi geniaalseid plaane. Olen selles täiesti veendunud! Millegipärast jõuavad vaid vähesed neist reaalse tulemuseni. Tegelikult sõltub kõik ühest asjast. Esimesest sammust. Just see on kogu protsessi kõige raskem osa. Tuleb omakeskis otsustada, et „Teen ära!“. Edasine on juba lihtsalt vormistamise küsimus.