Vallavanem, astu tagasi

Ei tea, kas valla 20nda sünnipäeva eel on sobiv hetk selle kirjatüki kirjutamiseks. Aga teisest küljest on see võib-olla just parim aeg, sest tuleb vaadata ja mõelda, mis saab edasi.

Septembri viimastel päevadel ilmunud Pühalepa Teatajasse kirjutas ka vallavanem kaks lugu. Ja viimati tegi Ants Orav seda vist alles enne kohalike omavalitsuste valimisi (kui end kiita vaja oli). Nüüd siis oli vaja enda tegemisi õigustada. Kahjuks tuli selleks fakte moonutada ja vassida...

Orav põhjendab, miks ütles vald ühepoolselt ja piisavalt motiveerimata üles lumetõrjetööde lepingu FIE Reijo Leigeriga. Juba selle loo alguses räägib ta endale vastu. „Vallas on mitmeid lumetõrjeteenuse osutajaid ja ei ole kellegagi probleeme olnud. Tegevused on toimunud tõrgeteta,“ kirjutab Orav ja lisab mõned read hiljem, et FIE Reijo Leiger ei tulnud tööga toime.

Probleem sai alguse, kui Orav kutsus ettevõtja traktori töölt tagasi, kuna too „lükkas olematut lund“. Aga samasse piirkonda saadeti veel samal päeval, mõni tund hiljem, uus traktor tööle! Seega- vallavanem ei lasknud ühel olematut lund lükata, aga teist sundis seda tegema? Või oli ikka, mida lükata?

„Konkreetselt Tubalaga olid mõned juhtumid, kui helistasin Reijole ja palusin Tubala külatee (bussipeatuse juurest alla praeguse kiige poole) lahtilükkamist, kuna pinnatuisk pani selle mõnelgi korral täis ilma, et suurt lumesadu oleks olnud. Antud piirkond on tuultele üsna avatud ja nii mõnelgi päeval oli see lõik (Mäe pealt kuni Järvani) umbes. Pea alati palus Reijo helistada ka valda, et vald oleks asjast teadlik. Mõnel juhtumil ta ka ütles, et ei saa enne välja sõita kui vallavanemalt on tulnud luba,“ rääkis Enn Veevo ühe küla kogemusest.

Ja et olen teemat vallas põhjalikult uurinud (rääkinud inimestega, kellest paljud mulle üllatusena ise kontakti otsisid), tean, et see pole ainus juhtum. Teid ei saa lükata ainult peale sadu, vaid ikka siis, kui inimestel on selleks vajadus.

„Aga mida teab Orav üldse valla teede olukorrast? Mees tuleb mandrilt tööle esmaspäeva lõunaks ja tavaliselt lahkub juba neljapäeval ehk ta teeb oma suure palga eest nädalas 3,5 päeva tööd,“ on Leiger ärritunud.

Orav kirjutab, et kutsus ettevõtja valda, kus viimane ägestus ja saatis teda ei-tea-kuhu. Volikogu esimees Toomas Remmelkoor rääkis aga, et just Leiger soovis kokkusaamist ja „mõlemad läksid päris valjuks, nii et mina ei saanud sõnagi sekka öelda.“ Miks Orav ei kirjuta, et ka tema ägestus?

Vallavanem väidab, et üritas ettevõtjaga kontakti saada. Helistades olnud telefon väljas ja seejärel sõitis Leiger ka reisile. Leiger kinnitas, et käis puhkamas, aga telefon ei olnud väljas, vaid suunatud alluvale. Ja sellest teavitas ta ka valda. Lisaks on hämmastav, et vallavanem ei saanud kilomeetri kaugusel asuvat ettevõtjat külastada, kui telefoni teel teda tabada ei õnnestunud.

Ahjaa, ühe asja unustas Orav veel kirja panna. Ka tema sõitis abivallavanem Eve Kustala sõnul detsembris välismaale puhkusele. Kas see võiski olla põhjus, miks kiirustades leping lõpetati? Et asjaajamised puhkuseplaane sassi ei ajaks. Ja kui Orava väited helistamisest on vaid sõnad, siis Leiger saab ette näidata ametlikud kirjad valda, kus lepingu lõpetamise teemal aru pärib. Kirjad, millele vastust ei tulnudki.

Veel väidab Orav, et lepingu üles ütlemisega võitis vald rahaliselt. Ei ole arve näinud, aga olen kindel, et vallavanem ei arvestanud siinkohal kohtukulusid. Lisaks tuleb rahakotti veel kergitada, sest Leiger esitas valda ka kahjunõude. Ja leping lõpetati ettevõtjaga, kes annab tööd kuuele inimesele, kelle maksuraha samuti valda laekub. Vallal saamata jäänud maksuraha Orav vaevalt oma arvutustes arvestas.

Kui ülemöödunud talvel alustas antud piirkonnas üks traktor Tubalalt, teine Paladelt ja kolmas Hellamaalt, sest logistiliselt oli see kõige efektiivsem, siis sel aastal tormas üksainus traktor siia-sinna. Kust helistati, sinna masin sõitis. Postiveoteenust vallas osutav Ermo Voole oli aga püsti hädas, sest pidi end korduvalt ise lumest välja kaevama, sest ei pääsenud hangedest lihtsalt läbi. Mitmed inimesed valla eri nurkadest kinnitasid samuti, et võrreldes 2009/10 talvega olid nüüd asjad vähemefektiivsemalt ja ebaloogilisemalt korraldatud. Kokkuhoid? Mille ja kelle arvelt?

Kui teedest ja rahast veel rääkida, siis meenub aasta 2008, kui Värssus asfalteeriti ootamatult 1,5 miljoni krooni eest paarikilomeetrine teelõik. Selle tee ääres elab vaid paar peret. Üllatus-üllatus, just vallavanema maja on üks, mis asub selle tee ääres.

Sain teada, et see töö tehti volikoguga kooskõlastamata. „Olen tutvunud selle revisjoniaktiga, kus seisab, et teeremont kooskõlastati volikogus mitu kuud hiljem, tagantjärele. Arvan, et teatud instants peaks seda asja uurima,“ rääkis Leiger.

Ja praegu on Orava maja hoopistükkis müügis. Tekib paratamatult küsimus, kas seda teed remonditi selleks, et vallavanema kinnistu väärtust tõsta?

Kui sõna kokkuhoid vallavanema suust kuulen, tekitab see minus alati kahtluseid. Vallamajast saadud info põhjal tean, et eelmisel talvel oli Oraval plaan viia valla üksi elavad pensionärid (seda nende eest otsustades!) talveks Suuremõisa ühiskorterisse. Kulude kokkuhoid jälle?

Loo pealkiri oli ehk intrigeeriv, aga usun, et meie valla jaoks oleks tõesti parim lahendus vallavanema välja vahetamine. Selline ebaeetiline ja üleolev käitumine vallakodanike suhtes ei ole vallavanemale kohane.

Ja ma pole ainus, kes nii arvab. Remmelkoor avaldas, et on volikogu aseesimehega samuti arutanud, kas ehk tuleks uus vallavanem leida. Usun, et ka teised volikogu liikmed teavad, et kuna nemad Orava ametisse määrasid, vastutavad nemad samuti tema tegevuse eest.

Madalvee vastus

Alljärgnev lugu on mõeldud ilmuma novembrikuu valla lehes:

Vastus küsimusele, mille Antti Leigri esitas mulle 30.09.2011 ilmunud Pühalepa Teataja artiklis „Meenutusi“

Hea traditsioon on, et ajaleht avaldab mõlema poole seisukohad. Et seda võimalust ei antud, püüan valla volikogu abiga Pühalepa Teataja lugejatele Antti Leigri poolt esitatud küsimustele vastata.

Alustan algusest. Väljendit „seaaed“ kasutasin ülekantud tähenduses. Minu seaaed, millest Antti Leigri räägib, sai valmis aasta tagasi ja toimib. Materjali ostsin Faasionist.

Mis torudesse, mida oleme harjunud kasutama kontekstis rööbaspuud, puutub, siis pärast võimla ning jõusaali valmimist kadus nende järele vajadus. Sealjuures saime võimla sisustuse läbi US Rahukorpuse, sealt saime näiteks matte jpm.

Panin torud ülesse pr. E. Litorellilt saadud takistusriba juppidest, mis sai endise sõjalise algõpetuse tunni jaoks Putkaste Sovhoostehnikumi rajatud. Tollal ei olnud meil peale keldriruumi praktiliselt midagi ja nn. rööbaspuud said maasse kaevatud vanemate klasside ja tehnikumi poiste ülakehalihaste arendamiseks. Kõike muud, mis käib mõiste alla rööbaspuuharjutused, seal praktiliselt teha ei saanud. Mõiste rööbaspuud kätkeb endas võimlemisvahendit, mis on iga harjutaja jaoks reguleeritava kõrguse ja laiusega ning mille ümbrus ja alus on kaetud ohutust tagavate mattidega. Kooli tingimustes võib seda vahendit kasutada vaid julgestaja juuresolekul.

Nii kogenud kehalise kasvatuse õpetaja, praegu Palade Põhikooli juhtiv Uno Kõiv, kes töötas aastaid tagasi Suuremõisas, kui ka kehalises kasvatuses magistri kraadi omav Kristi Heilman jagavad minu seisukohta, et nimetatud riistade kasutamine kätkeb ohtu õpilaste tervisele ja ei pea seal harjutamist soovitavaks. Siit siis ka hinnang kõne all olevatele torudele.

Tiigi jalgpalliplatsipoolse viltuvajunud rohtukasvanud ja roostetanud madala võrkaia kohta ütleksin, et kõik, kes on seal nüüd juba pea paarkümmend aastat jalgpalli mänginud, teavad, et aed oma madaluses ei toimi. Ei möödu tundi, kus keegi ei pea tiigis solistama või kaldalt ridvaga upitama. Minu järglane kooli juhina pr. Ene Urmann ostis tunnis kasutamiseks paari kummikuid, kooli remondimees valmistas pika varre otsa kahva, poisid ehitasid oma käel parve. Mängida saab kahe palliga- kuni ühte tiigist õngitsetakse, on teine mängus. Nii palju selle aia vajalikkusest. Ene Urmann tahtis nimetatud aeda kui lossi parki risustavat eemaldada juba siis. Kõne all oli uue moodsa kõrgema aia ehitamine, kuid siis sekkus väidetavalt muinsuskaitse. Suuremõisa lossi ümbrus eeldab korda. Siit mõte- aed maha ja tiigi perv korda. Toimiks tublisti kõrgem korralik tara.

Jah, ei jäänud Antti Leigri vastust tema kabinetis ootama ja lahkusin. Läinud sügis-talvel seoses Antti Leigri võimla saali kütmise eksperimendiga talusin paar kuud tema lubadusi, vildakaid põhjendusi, hämamist. Jõuludeni tuli lastel leppida võimlas 10-13° temperatuuriga, mis kaugel tollal nõutavast 18°. Samas võimlas käisid ka lasteaia lapsed. Kevadeks sai mu mõõt täis. Taoline diletantlik, hoolimatu suhtumine oma otsestesse kohustustesse, milleks üks on tagada õpilastele kehtestatud normidele vastavad tervist tagavad tingimused, oli mulle mõistetamatu. Nagu praegunegi – mittevajalike, ohtlike, asjatundjate arvamust eirav nõudmine torud tagasi paigaldada.

Antti Leigril on elust palju õppida. Taktitundetu lahmimisega oma väärtust ei tõsta, probleemidesse süvenemata neid positiivselt ei lahenda.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et tänu paljudele Pühalepa valla toimekatele inimestele on Suuremõisa noorte sportimisvõimalused ühed parimad Hiiumaal. Meie spordikompleks on tunnustust leidnud paljude külaliste silmis nii meilt kui ka ookeani tagant.

Mis puutub minusse, siis kokku olen kolmekümne Hiiumaal elatud aasta jooksul tehnikumi poiste abiga ja tehnikumi toel Suuremõisa kanti rajanud 6 paika, kus välitingimustes harjutada võimalik. Ühte neist - Hilleste metsas olevat platsi tunnustas tollane Põllumajandusministeerium rahalise preemiaga. Senini ainukene materiaalne hüvitis kompenseerimaks ehitamistele ja hooldamisele kulutatud sadu tunde oma töövälist aega. Seda naeruväärsem tundub praegune vägikaikavedu mitte noorte ohutu sportimisvõimaluse vaid pigem eneseupitamise nimel.

Julgen väita, et tean päris täpselt mida, kuhu ja millisel kujul on vaja, et kohalikud noored oma sportimisvajadust rahuldada saaksid.

Ja veel. Kogu minu lugupidamise juures valla haridus- ja kultuurikomisjoni osalemisele konfliktile hinnangu andmisel, oleks tulnud komisjoni kaasata ka mõni teemat sügavuti valdav spordiõpetaja. Reeglina neid muusika ja kunsti valdkonda puudutavate küsimuste lahendamisele ei kutsuta. Otsuse langetamise õigus jäägu teema valdajale. Vastasel juhul on tegu lihtsalt farsiga.

Lugupidamisega Tiit Madalvee

Lisan lingi loole, millele hr. Madalvee vastuse annab- Meenutus.

Pühalepa perearst

Miks pole Pühalepa vallas perearsti.

Möödunud kuu viimastel päevadel sain Hiiu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna terviseedenduse peaspetsialist Vilma Tikerpuult kirja „Imestan, et suudan veel imestada.“

Ta kirjutas kuidas teda kurvastas, et Pühalepa vallavolikogu esimees Toomas Remmelkoor, kes esindas maavalitsuses omavalitsusjuhtide ja maavanema kohtumisel Pühalepa valda, on olnud siiani tõelises infosulus. Nimelt tulnud Remmelkoorelt etteheide, et maavalitsus teavitas valda ja vallavalitsust alles käesoleva aasta märtsis perearst dr Ingrid Madalvee töölt lahkumisest.

Otsustasin asjasse selgust tuua, kuna minu teada võttis dr Madalvee otsuse juba eelmisel aastal vastu ja ma ei uskunud, et volikogu esimees sellest ei teadnud. Samas olen kursis, et paljusid Suuremõisa-piirkonna inimesi häirib asjaolu, et enam ei saa kodu lähedal perearsti vastuvõtul käia.

Küsisin Pühalepa vallavanem Ants Oravalt, kas on võimalik, et vallavalitsus ei teavitanud perearstiga toimuvast volikogu esimeest. Sain selge vastuse, et see ei ole võimalik.

Sain asja uurides teada, et juba aasta alguses anti maavalitsuse poolt vallavalitsusele teada, et perearst dr Madalvee paneb ameti maha. Ja kohe lepiti kokkusaaminegi kokku. Viiendal jaanuaril sai Vilma Tikerpuu Pühalepa vallavanem kabinetis vallavalitsuse töötajatega kokku. Sealsamas kirjutas Orav alla ka dr Madalvee rendilepingu ülesütlemisteatele.

18. jaanuaril kuulutati välja konkurss vabanevale perearstinimistule. Ja samal nädalal ilmus info selle kohta ka Hiiu Lehes ja Hiiu Nädalas. Antud informatsioon ja artikkel edastati valda.

Märtsikuu esimesel päeval selgus, et konkurss ebaõnnestus. Sellest teavitati kohe ka Pühalepa vallavalitsust.

Nädal hiljem said saare inimesed infot ajalehtede Hiiu Nädal ja Hiiu Lehe ning Kadi Raadio kaudu. Antus meediakanalite kaudu edastati täpseid juhiseid, kuidas saab valida uut perearsti. Millegipärast ei ilmunud märtsi-aprilli Pühalepa Teatajas ehk vallavalitsuse häälekandjas sellest ridagi!

Miks aga pidi üldse uue perearsti valima? Haigekassa Pärnu osakonna direktor Kaljo Poldov selgitas, et kui esimese korraga ei õnnestu uut perearsti leida, siis järgmised konkursid tõenäoliselt ka ebaõnnestuvad. Lisaks võtab konkursi korraldamine ressursse.

Niisiis jaotati dr Madalvee nimistu teiste perearstide vahel. 30. märtsil teavitas Tikerpuu Pühalepa valda, kuidas nimistu lõpuks jaotatud sai. Poldov selgitas, et kuna nimistu on laiali jaotatud, siis polegi antud piirkonda lootust uut perearsti leida, sest talle pole patsiente anda. Küll aga oleks võimalik variant, et mõni perearst päeva või paar nädalas Suuremõisas vastuvõttu läbi viib. Selleks oleks tõenäoliselt vaja valla rahalist toetust.

Käesoleva loo alguses mainitud kiri lõppes aga väga positiivselt: „Küll hilinemisega, aga soovin kogu südamest tänada Harda Roosnat, Urmas Laurit ja Kadi Raadio uudistetoimetust, kes andsid mulle võimaluse teha teavitustööd. Väga suureks abiks olid Eesti Haigekassa Pärnu osakonna töötajad, kelle poole sai alati pöörduda juriidiliste ja muude küsimustega.

Erilise kiituse on aga pälvinud just Pühalepa valla töötajad Riina Lilleõis, Katrin Paat ja Urme Soonvald. Kogu südamest tahan tänada enda ja patsientide nimel dr Ingrid Madalveed pikaajalise ja väga hea arstitöö eest!“

Ettevõtja seljatas suvises lumesõjas Pühalepa valla

Lugu tänasest Hiiu Lehest:

Eelmise talve 27. novembril kella 14 ajal helistas Pühalepa vallavanem Ants Orav Palukülas lund lükanud ettevõtja Reijo Leigerile. „Inimesed palusid teed lahti lükata. Aga vallavanem helistas ja ütles, et tema pole lumelükkamistöödeks korraldust andnud ja mis ma neid helbeid seal lükkan,“ selgitas Leiger.

Valla volikogu esimees Toomas Remmelkoor näitas töölehti, mille kohaselt FIE Reijo Leiger osutas vallale teenust 25. novembril 24,5 tunni, 26. novembril 10,5 tunni ja 27. novembril 7 tunni jooksul.

Portaali ilm.ee andmeil sadas antud perioodil Lääne-Eestis ja rannikualadel lund ja esines pinnatuisku. Temperatuur oli vahemikus 9-15 külmakraadi. Ja et tegemist polnudki lumehelvestega, vaid vaja oli reaalselt tööd teha, saadeti valla III lumelükkamispiirkonda teine traktor.

„Toomas tuli töökotta mingit remonti vajama ja siis ma küsisin, et mis toimub- miks minu traktor tagasi kutsuti. Usun, et sel hetkel Toomas ei teadnud, et minu traktor tagasi kutsuti ja tema oma asemele läks. Korraldusi jagas Orav,“ kirjeldas järgnenud sündmusi Leiger.

Päev hiljem kohtusid vallavanem, ettevõtja ja volikogu esimees. Ent nagu Leiger ja Remmelkoor kinnitasid, arutelu ei viinud kuhugi.

30. novembril saatis FIE Reijo Leiger valda arupärimise. Kuna temal on leping olemas III piirkonnas (valla territoorium jaotati kolmeks piirkonnaks, mida teenindasid eri ettevõtjad- H.T.) lume lükkamiseks ja kulutused- traktorite ettevalmistus ja meeste palkamine- tehtud ja tema soovib tööd teha, siis miks vallavanem teise traktori korduvalt selles piirkonnas lund lükkama on saatnud. Vastust ei tulnud.

Kaks päeva hiljem, teisel detsembril saabus hoopis kiri vallavalitsuselt, milles tehti ettepanek lepingutingimuste muutmiseks. Lühidalt tähendanuks see Leigri piirkonna pooleks jagamist ja talle väiksema osa jätmist.

Ettevõtja vastas aga kirjale samal päeval, et ta ei ole seal pakutuga nõus ja esitas küsimuse, et miks seda teha soovitakse, ta on valmis selles piirkonnas jätkama. Ta uuris ka, et kui piirkond pooleks tehakse, siis tuleks teha uus hange- millal see toimub.

Abivallavanem Eve Kustala selgitas: „Eelmise aasta detsembris üks kolmest valla lepingupartnerist talihoolduse osas ei osutanud teenust. Ta ei olnud ka kättesaadav. Seetõttu otsustas vald lepingu lõpetada.“

Lause peale, et ta ei olnud kättesaadav, oskab Leiger vaid imestada. Ta ei saa aru, mismoodi ei olnud ta kättesaadav: „Minule ei helistatud ega saadetud e-meile, saab ju kõneregistri väljavõtte teha ja meilivahetust uurida.“ Ettevõtja sõnul võinuks vallavanem kasvõi tema poolt läbi astuda-töökoda asub vallamajast vaevalt kilomeetri kaugusel.

„Kontakti otsiti intensiivselt. Kuna mina sellega ei tegelenud, siis ma ei tea kuidas, aga ma tean, et kontakti otsiti,“ ütles Kustala.

Leping lõpetati ühepoolselt

Üheksandal detsembril saabus vallast kiri, et leping on lõpetatud. „Pühalepa vald ütles Reio Leigeriga sõlmitud lepingu lume koristamiseks üles. Lepingu ülesütlemine toimub vastava tahteavalduse teatavakstegemisega lepingu teisele poolele. Reio Leigerile on Pühalepa valla tahe leping üles öelda teatavaks tehtud ja leping lõppes,“ selgitas Pühalepa valda esindav vandeadvokaat Alar Urm.

„Kõik mäletavad eelmist talve- isegi riik oli hädas. Lund oli tõesti palju ja talv juba käes, sellest tulenevalt ei peetud otstarbekaks hanget korraldada. Tehti ettepanek teistele lepingupartnerile selle piirkonna ülevõtmiseks. OÜ Dagosan võttis selle väljakutse vastu,“ rääkis Kustala, miks hanget ei korraldatud.

Piirkonna teenindamise võttis üle OÜ Dagosan. Sealjuures maksti FIE Reijo Leigrile lume lükkamise eest 420, aga OÜle Dagosan 500 krooni tunnis. Remmelkoore sõnul tulenes see eri ettevõtjate masinate efektiivsuse vahest. Aga kuidas seda täpselt mõõta?

Talved 2009/10 ja 2010/11 olid mõlemad lumerohked ja võrreldavad. Eesti Posti välissuhete koordinaator Külliki Uusman ütles, et neil talvedel ei saa postiteenuse osutamise jaoks olulise faktori, teeolude osas Pühalepa vallas suuri erinevusi välja tuua. „Tavaliselt oleme postiveo hilinemisest või muudest tõrgetest teavitanud kohalikke elanikke ajakirjanduse vahendusel,“ lisas Uusman.

Leiger vaidlustas lepingu üles ütlemise halduskohtus. 15. juunil sai kohtusaaga läbi. Kohus otsustas tühistada valla otsuse lepingu lõpetamise kohta ettevõtjaga. „Reijo Leiger vaidlustas halduskohtus selle, et haldusakt, millisega lepingu ülesütlemine teatavaks tehti, oli puudulikult motiveeritud. Kohus leidis, et motivatsioon oli tõesti puudulik,“ selgitas Urm.

Huvide konflikt

Ettevõtja soovinuks enda sõnul probleemi enne kohtusse minekut esmalt vallavolikogus vaidlustada: „Aga kellele ma kaeban? Volikogu esimees vastutas lume lükkamise eest vallas, lükkas ise lund ja ta on ka revisjonikomisjoni esimees.“

Abivallavanem Kustala sõnul on teede küsimusega tegelenud tavaliselt vallavanem Orav. „Ei olnud ju ette teada, et detsembris tekivad sellised probleemid lume tõttu. Ja vallavanemal oli detsembris korraline puhkus, mille ta plaanis veeta Eestist väljas. Seega ei tahetud muudatusi teha ja lepiti kokku et vastutuse [teehoolduse eest- H.T.] võtab volikogu esimees,“ kirjeldas Kustala, kuidas Remmelkoor lumekoristuse eest vastutajaks määrati.

Kuna Kustala ülesanne ei ole kunagi olnud teedega tegelemine, siis just see peakski tema sõnul välistama korruptiivsuse, kuna asjaga tegeles asjatundja. Ehk Remmelkoor.

„Korruptsioonivastane seadus (KVS) § 24 sätestab piirangud keelatud tehingute ja § 25 sätestab piirangud huvide konflikti näol. Selliste rikkumiste eest on ette nähtud vastutus KVS § 26³ alusel,“ selgitas Lääne Prefektuuri korruptsioonitalituse juhi Vardo Schneider.

Tema sõnul on rikkumine olemas siis, kui nii ühel pool olev lepingu allkirjastaja kui ka teisel pool olev lepingu allkirjastaja on kas üks ja sama isik, selle lähisugulane või -hõimlane või nende juhitav eraõiguslik juriidiline isik.

Et aga teadaolevalt sõlmiti leping OÜga Dagosan ja Remmelkoor lükkas lund selle ettevõtte heaks ning lepingu allkirjastas vallavalitsus, on tegemist huvide konfliki, mitte rikkumisega KVS vastu.

Asja uuritakse siiski edasi „Täiendava teabe olemasolul ei ole välistatud selle vastavus ka karistusseadustikus (KarS) sätestatud kuriteo koosseisule. Või ilmnevad asjaolud, mis vastupidiselt välistavad KVS-i või KarS-i järgi vastutuse,“ edastas Schneider.

Kahjunõue vallale

Kuna 15. juuni kohtuotsus oli võimalik 30 päeva jooksul edasi kaevata, siis Leiger vahepeal midagi ette ei võtnud. Ta ootas, et temaga võetakse vallast ühendust, aga seda ei tehtud.

„Kui nad vallas arvavad, et ma panen selle kohtuotsuse padja alla ja jätan nii, siis nad eksivad,“ ütles Leiger. Tema sõnul on asi põhimõtteline- niimoodi päevapealt ei saa lepingut põhjuseta üles öelda.

Hetkel kaalub ettevõtja valla vastu kohtusse pöördumist. Selleks tuleb tal advokaadiga koostada kahjunõue lepingu ülesütlemisest tingitud kulude/kahjude hüvitamiseks.

20 august

Teisipäevase Hiiu Lehe juhtkirjas seisis: „Hiidlased magasid taasiseseisvumise 20. aastapäeva maha. „Me ei ole osanud seda väärikalt tähistada,“ tunnistab Ermo Mäeots maavalitsusest. HOL-i esimees Jaanus Valk tõdeb, et omavalitsusliidus ei ole seda teemat arutatud.“

Võiks arvata, et asun nüüd hiidlasi pragama. Aga ei. Kuigi arvestades sündmuse tähtsust ja tähendust meie kõigi igapäevaelule, võiks seda tähistada küll. Aga tähistada peab oskama. Näiteks pealinnas on 20. Augusti väljaku rajamine kõvasti vastuseisu leidnud. Kas miljon eurot kuhugi mujale pole panna, kurjustatakse.

Ei ole mõtet üksteist üle trumbata , et kes tähistab seda väärikamalt. Palju olulisem on seda päeva mäletada ja teada selle tähendust. See kipub pahatihti ununema.

Näiteks Artur Valk kirjutab Facebooki Hiiumaa Heaks grupis lehe juhtkirja kommenteerides: „20. augusti - Eesti iseseisvuse taastamise päeva pole ei riik ega ka kohalike omavalitsuste kultuuriasutused kunagi eriti suurejooneliselt ja silmanähtavalt tähistanud. Minu jaoks on olulisem ikka 24. veebruar, Eesti Vabariigi sünnipäev.“

Ei hakka tema seisukohta kahtluse alla seadma, kuid kahjuks olen ka varem sarnast juttu kuulnud. Et õige päev, mida tähistada, on 24. veebruar. Et siis me võitlesime (verd valades!) end vabaks, andsime nii venelastele kui sakslastele tappa.

Tõsi ta on. Ent just seda enam tuleb taasiseseisvumise protsessi- veretut revolutsiooni- tunnustada. Ja ega see verevalamine nii kaugel polnudki. Lätlased-leedukad pidid teatud verehinda maksma. Armeenia ja Aserbaidžaani vahel tekkis sõda, Moldova rebiti pooleks. Ja ka siinkandis tellis KGB riigipöördekatse eel Pihkva vabrikult 250000 paari käeraudu. Huvitav milleks? Ja võõrad väeosad tungisid ka meie riigi pinnale. Õnneks ka lahkusid üsna kiiresti.

Eestlased oskasid maha rahustada siinset interliikumist ja kompartei ägemeelset vene tiiba. Lisaks suutsime osavalt vangerdada. Kremlis kavandatud referendum NSVL kooshoidmiseks muudeti siin märtsis 1991 Eesti iseseisvusreferendumiks.

Tähtsaks peab pidama ka tööd, mis tehti leidmaks tunnustust ja toetust välismaal. Ja on tore, et kui 20. augusti südaööl lõppeb Lauluväljakul Vabaduse laulu üritus, algab Islandi päev. Sellega täname Islandit, et just nemad olid esimesed, kes tunnustasid Eesti taasiseseisvumist.

Rahumeelsed massiüritused nagu Eestimaa laul ja Balti kett näitasid, et vabanemise püüdlus on kogu rahva siht. Välismaalaste jaoks on selline võõrikke alt vabanemise viis üllatav. Peame olema tänulikud James ja Maureen Tusty´le, kes tegid filmi „Laulev revolutsioon“. Filmi, mida kõigile vaatamiseks soovitada julgen, levitatakse ka USA koolides.

Kui iseseisvumispäeva tähistatakse üldiselt väljakujunenud piduliku kava alusel, siis ka taasiseseisvumispäeva ei sobi iga üritusega tähistada. See on sedavõrd oluline Eesti ja meie kõigi jaoks.

Aga veelgi olulisem on, et me teaksime, mida me tähistame. Et me oskaksime hinnata seda protsessi ja saavutatut. Mina olin 1991. aasta augustis nelja-aastane. Mul, nagu üldse pealekasvaval noorpõlvel puuduvad isiklikud kogemused. Seda enam tuleks sellest rääkida- et mälestus ja teadmised säiliksid.

Sest olgugi, et paljude meelest ei saavutanud me kõiki oma eesmärke ega rajanud ideaalriiki, võitlesime me end vabaks. Nagu on öelnud minu ülikooliaegne õppejõud Rein Veidemann: „Loodeti näha Eestit, kus puuduvad lõhed inimeste vahel ja vaesust ei ole. Siis algas ärastamine ja kõik muutus. Kuid emotsionaalne ühtsus on ka tänapäeval olemas.“