Palju kisa, vähe villa

Teisipäeval ja neljapäeval arutati Riigikogus tähtsa riikliku küsimusena tööpuudusega seonduvat. Nagu arvata võis, saatsid kõik erakonnad oma raskekahurväe kõnepulti. Mõni kutsus Brüsselist lisajõudugi. Eks ikka sellepärast, et kuulutada: „Meie teed kõndides jõuate taevariiki!“

Jah, meelitavaid sõnu oskavad kõik ritta seada. Lugedes stenogramme, tundub, et iga erakond teab, kuidas tööpuudust riigis leevendada. Tuleb vaid nemad tüüri juurde lasta ja küll nad siis laevukese nimega „Eesti Vabariik“ helgema tuleviku poole seilavad. Aga mis kõige huvitavam- kuigi igaüks teab, et tema mõtted on need kõige õigemad, ei taipa seda teised. Üksteise ideid ollakse varmad suurte kirsasaabastega sügavasse mutta trampima. Samas kui ma kõrvalseisjana loen ja analüüsin kõnedes väljapakutut, leian neis nii mõndagi ühist. Huvitav, kas riigikogu fraktsioonide esindajad lugesid midagi muud? Või tõlgendavad nad loetut minust sedavõrd erinevalt?

Samal ajal Riigikogus toimuvaga korraldas Tallinna linnavalitsus Lauluväljakul tööbörsi. Mitu tuhat inimest seisis järjekorras, et kandideerida 400-le vabale töökohale. Kusjuures madalapalgalisele töökohale. Olen veendunud, et tööbörs polnud juhuslikult tööpuuduse aruteluga samale päevale langenud. Niisamuti leian, et polnud taktitundeline lasta inimestel tundide viisi külma käes seista, et siis 90% neist jälle töölepinguta tagasi saata. Ent olukord riigis- üle 100000 töötu- on hull. Ja maailma kõige positiivsem peaminister vaevab oma pead pigem selle üle, milline määre suuskadele Tartu maratoniks alla panna, kui et tõdeb probleeme tööpuudusega. Vastupidi! Eri meetmete abil on sajad inimesed juba töö leidnud, kinnitab ta uhkelt. Jah, aga teist sama palju jääb iga päev tööst ilma...

Ma leian, et tööbörsi saanuks ka inimlikumalt korraldada. Samas nõustun europarlamendi liikme Indrek Tarandiga, keda tõlgendades on haigele parem anda kehva kark kui lubada uhket ratastooli aastate pärast. Erinevalt paljudest, kes oma sõnul lahendusi teavad ja tulevikkusuunatud meetmeid välja pakuvad, on Tallinna linn konkreetse asjaga välja tulnud. Kas inimesed tõepoolest seisaks 4000 kroonise palga pärast pool päeva järjekorras, teades, et šanss tööd leida on 1:10-le, kui nad ei oleks meeleheitel? Valitsusele peaks see mõtteainet küllaga pakkuma.

Kui vaadata töökuulutusi, siis laias laastus leidub kahte sorti pakkumisi. Esiteks madalapalgalised töökohad, just nagu needsamad mainitud sotsiaalsed töökohad. Nende puhul ei nõuta enamjaolt (kõrg)haridust ega erialast kvalifikatsiooni. Kogemused tulevad kasuks. Teine grupp on pakkumised spetsialistidele ja juhtidele. Siin nõutakse ilmtingimata kõrg- või erialast haridust.

Aga mida peavad tegema „isehakanud spetsialistid“? Näiteks need, kes 3-4 aastat tagasi välismaal suurt raha kokku ajasid. Ja siis selle sama targalt ära kulutasid. Neist paljudel puudub isegi erialane haridus, rääkimata kõrgharidusest. Mõnel on puudujääke mujalgi. Näiteks ehitusfirma keskastme juht, kes ehitusbuumi ajal Harjumaal isikliku Porsche Cayennega (sõiduauto, hind uhkelt üle miljoni) ehitusbrigaadidele tsemendikotte vedas. Investeeriti igale poole mujale, aga mitte sinna kuhu võinuks- varustusse, koolitustesse. Säästmine ei olnud samuti trendikas. Eeldati, et iga aasta (või isegi kuu) palk tõuseb. Eks meedia aitas selle kuvandi tekkimisele hoogsalt kaasa. Nüüd on ehitusturg kokku kuivanud. Oleks aega õppida. Aga see maksab....

Kuigi sotsiaalsed töökohad pole efektiivseim lahendus, ei tasu seda välja naerda. See annab vähemalt osadele lootust ja säilitab tööharjumuse. CV-de tulutu sadade kaupa laiali saatmine seda ei paku.

Samas tuleks minu meelest panustada eelkõige võimalusele (ümber)õppeks. Ent on selge, et uute teadmiste omandamine kõhtu ei täida. Tuleks kaaluda näiteks stipendiumite süsteemi. See kohustaks inimesi koolitustel osalema, samas kindlustaks toidu- ja üüriraha. Tõsi, see on riigile kulukas. Aga inimesed, kel kaob igasugune motivatsioon tulevikuski tööd teha, kes praegu kehvades tingimustes oma tervise rikuvad ja keda riigi kulul hiljem ravida tuleb, kes kuritegelikule teele kalduvad, kujunevad tulevikus kordades kulukamaks. Tegutseda tuleb praegu.

Külm talv teeb oravad laisaks

Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid. Need peidetakse kas puuõõnde või sambla alla, et külmal ajal maiustada. Oravad on segatoidulised, ent eelistavad siiski pähkleid ja eri taimede seemneid.

Eesti poliitmaastikul kannavad oravate nime reformierakondlased. Ka nemad, sarnaselt teistele parteidele, koguvad nn talvevarusid. Ent see talv ei kesta mitte detsembrist märtsini, vaid valimistest valimisteni. Enne valimisi ollakse väga vilkad, sest saagist (häälte arvust) sõltub otseselt, kui hea talv tuleb. Sarnaselt looduses toimuvaga võimaldab korralik saak rasvakihti kasvatada, kuna tühjad salved võivad tähendada eluküünla kustumist.

Poliitmaastiku oravad on aga laisad. Jaanuaris käis Reformierakond välja mõtte ühendada kohalike omavalitsuste ning Riigikogu valimised. See aitaks kulutusi kokku hoida, leiab Reformierakond. Üllas mõte iseenesest. Aga kelle kulutusi? Eeskätt ikka erakondade kulutusi. Pole mingi saladus, et mitmed parteid vaevlevad võlgades. Seevastu üha enam inimesi kasutab võimalust e-hääletada. See tähendab, et kulud hääle andmiseks põhimõtteliselt puuduvad.

Teine suur kasutegur peaks peituma kaugemasse tulevikku suunatud otsustes. Kaalukad otsused ja reformid seisavad oravate sõnul lühikese valitsemisaja taga. Võinii? Minu meelest ei vääri antud erakond enam ammu reformi erakonna nime. Mis oli viimane suur reform, mille nad läbi viisid? Või ettepaneku selleks tegid? Jätame siinkohal valimisseaduse ja muud säärased ideed kõrvale, kuna see on kõrvalteema, mitte Eesti pikaajalist arengut kujundav poliitika. Ei meenu midagi? Mulle ka mitte.

Veel põhjendatakse ettepanekut rahva vastumeelsusega valimistele. Oot-oot, misasja? Kas sügisel ei hõisatud: „Küll on tore, et nii palju inimesi valimas käis.“? Valimisaktiivsus oli 60%. Vastumeelsust ei tekita mitte valimised, vaid sellega kaasnev. Tuleb loobuda populismist, keskenduda reaalsetele probleemidele ja sisulisele kampaaniale. Seda ei saa teha valimiste ühendamisega.

Põhiline, miks kohalikke ja Riigikogu valimisi ei saa ühendada, on nende sisuline erinevus. See tähendab, et ka kampaaniad ei saa ühtedele küsimustele keskenduda näiteks Käina vallavolikogu ja Riigikogu valimistel. On päris selge, et kuna riiki juhitakse Toompealt, siis on kõigi parteide esmane soov saada võimule just seal. Vaevalt kampaania käigus väikese valla probleemid tähelepanu pälvivad.

Tugeva, kui mitte otsustava löögi saavad ka valimisliidud. Väiksemates kohtades kemplevad võimu nimel tihtilugu just nimelt valimisliidud, mitte parteid. Loogika kohaselt peaks see tähendama, et keskendutakse vaid kohalikele probleemidele. Kui nüüd valimised ühendada, jäävad valimisliidud paratamatult varju. See võib kaasa tuua ka (sund-)parteistumise.

Ausalt öeldes imestan ma kõige rohkem hoopis selle üle, et see ettepanek üldse välja käidi. Kas tõesti loodeti naiivselt, et rahvas tervitab ettepanekut suure aplausiga? Või oligi see niiöelda surnud mõte? See tähendab, et keegi ei lootnudki selle läbi minemist. Sellega taheti vaid suurem tähelepanu teistelt teemadelt ära tõmmata? Sel juhul pole tegemist laiskusega, vaid taunimist väärt teoga. Igal juhul leian, et mõte valimised ühele päevale viia on halb. Õnneks suure tõenäosusega toimuvad valimised ka edaspidi eri aegadel, sest ma sügavalt kahtlen, et ettepanek suurt poolehoidu leiab.

Liis

Jaanuari lõpus väisas meie saart seltskonnaajakirjanduse staar Liis Lass. Sooja vastuvõtu osaliseks ta just ei saanud. Vastupidi- leidus neidki, kes väga vihaselt näitsiku visiidile vaatasid.

Tõsi ta on, et Lass ei ole üle Euroopa tuntud teadlane või kultuuritegelane. Ta ei ole isegi Eesti mastaabis „tegija“. Tema karjäär sai hoo sisse palja ihu demonstreerimisega kaamera ees ning on suuresti jätkunud kollase meedia rambivalguses.

Aga mõeldes tagantjärele tema raamatuesitlusele Kärdlas, hakkas mul temast kahju. Ei ole kerge minna ühelt raamatuesitluselt teisele, kuulajaskond stabiilselt pöialpoiste meeskonna suurune. Kuigi nii mõeldes olekski kõik justkui korras- Lumivalgeke oma pöialpoistega. Usun, et see päris nii siiski mõeldud ei ole.

Jah, Lass on oma maine ise ära rikkunud. Kroonikast jutuga „Päevitan alati alasti!“ tõsiseltvõetavaks arvamusliidriks tõusta on kui mitte võimatu, siis ääretult raske. Aga just selle eest tuleb Lassile au anda. Ta vähemalt üritab. Nii lihtne on lüüa käega. Hoopis raskem on põlvini mudas, viiekümnekilone jahukott turjal edasi sumbata. Sealjuures taluda kõrvalseisjate pilkeid ja sapiseid kommentaare. Mõelda vaid oma eesmärgile. Per aspera ad astra!

Just sellestsamusest pealehakkamisest jääb meil puudu. Näiteid ei ole raske tuua. Riigis valitseb suur, isegi väga suur tööpuudus. Aga kui paljud üritavad ise midagi ära teha? Alustada näiteks ettevõtlusega? Vähe on neid. Liiga vähe. Tõsi, see ei ole kerge, aga see on võimalus. Õng on alati parem kui kala.

Välismaale minek on üks tee. Aga kergema vastupanu tee. See on küll samm edasi, ent kas me oleme tõesti nii sinisilmsed ja arvame, et Lääne-Euroopas oodatakse meid pikisilmi? Et seal ei ole töötuid ja konkurentsi vabadele kohtadele? Ja pealegi, kas mitte siinsed maksumaksjad pole meile haridust, tervishoiusüsteemi ja muud säärast võimaldanud. Nüüd keerame lihtsalt selja ja lahkume?

Teine näide. Kärdla linna volikogus on käesoleva aasta eelarve arutlusel. Tulude laekumise vähenemine sunnib kärpekohti otsima. Volikogu aseesimehe sõnul on tehtud vaid 2(!) ettepanekut eelarve kärpekohtade osas. Kuigi kõigil oli seda võimalik teha. Tõesti, kui olukord on nii hull, et pole ühtegi mõtet, siis on arusaadav, et neid ei esitata. Aga kasvõi Interneti avarustes leiab „helgeid päid“, kes eelarve tasakaalu sätiks, küll ja veel. Kahjuks ei jõua nende ettepanekud õigesse kohta. Linn ei kuulu volikogule ega linnavalitsusele. Iga elanik võib oma nägemuse tehtavate otsuste osas esitada. Eriti kui kutsutakse üles seda tegema.

Näiteid oleks veel mitmest valdkonnast tuua, aga usun, et mõte on arusaadav. Meil (vähemalt enamusel meist) jagub häid mõtteid ja isegi geniaalseid plaane. Olen selles täiesti veendunud! Millegipärast jõuavad vaid vähesed neist reaalse tulemuseni. Tegelikult sõltub kõik ühest asjast. Esimesest sammust. Just see on kogu protsessi kõige raskem osa. Tuleb omakeskis otsustada, et „Teen ära!“. Edasine on juba lihtsalt vormistamise küsimus.

Pühalepa vald

8. jaanuari Hiiu Lehes ilmus Kärdla linnapea Georg Linkovi arvamuslugu „Kärdla- jätkusuutlik linn“. Linkov rääkis otse ja ausalt, et olukord linna rahaasjade osas on keeruline, paradiis ukse taga ei terenda. Vastu tuleb võtta raskeid ning valusaid otsuseid.

Ent põhiline selle artikli juures on asjaolu, et uus linnapea väärtustab avatust ning kodanikega suhtlemist. Võimu juurde valitu ülesanne ongi inimesi omavalitsuse tegemistega kursis hoida ja informeerida. Ka siis, kui uudised on halvad või väga halvad.

Üks põhjustest, miks mina oktoobris oma valla volikogusse kandideerisin, oli samuti seotud avatuse, läbipaistvuse ning kommunikatsiooniga. Ma leidsin, et selles osas saab tublisti areneda. Saab ka praegu. Kahjuks.

Oktoobri lõpus, peale valimisi suhtlesin praeguste võimulolijatega. Ütlesin ka siis, et informatsiooni edastamist valla elanikele saab tunduvalt paremini korraldada. Mulle tundus, et ka minu vestluskaaslased olid sama meelt ja selles osas võetakse midagi ette. Vist eksisin.

Pühalepa valla ametlik häälekandja on kord kuus ilmuv Pühalepa Teataja. Enne kohalike omavalitsuste valimisi 18.oktoobril 2009 ilmus kahes lehes järjest kandidaatide nimekiri. Viinakuu leht koosnes suures osas valimistel osaleva kahe valimisliidu ja ühe erakonna valimisplatvormist. Tore- valla elanikke informeeriti, kelle vahel nad valida saavad. Aga novembrikuu lehes võis valimistega seostada vaid kolme pisikest „tänan toetuse eest!“ kirja kandideerinutelt. Valimistulemusi ei kajastatud. Kas võitjad ei olnud oma häältesaagiga rahul?

Niisamuti ei peetud vajalikuks valla elanikke informeerida omapärasest olukorrast- isegi kogu vabariigi mastaabis- vallavolikogus. Jõulukuu lehes avaldati komisjonide koosseisud. Kõigi komisjonide koosseisud, peale ühe. Revisjonikomisjoni. Miks? Sellepärast, et volikogu esimees on ise ka revisjonikomisjoni esimees! S.t et sisuliselt kontrollib ta ise enda tehtud tööd. Pole paha. Tõe huvides olgu lisatud, et selle eest on ta endaga ühes nimekirjas kandideerinutelt juba võtta saanud. Peagi peaks see halenaljakas olukord muutuma. Loodetavasti.

Komisjonide osas on huvitav veel asjaolu, et valimistel enim hääli kogunud kandidaati pole ühtegi komisjoni kaasatud. Kas tahtlikult või ei soovinud ta ise osaleda, ei oska kommenteerida. Aga igal juhul jääb tema osaks nüüd vaid volikogu istungitel osaleda.

Võib-olla on see minu isiklik viga, et pärast kesk- ning kõrghariduse omandamiseks kulunud aastaid tagasi Hiiumaale tulles näen tonti seal, kus seda ei ole. Võib-olla vallarahvale meeldib praegune olukord. Võib-olla ei oodatagi valla lehest sisulist informatsiooni. Aga valimistel saadud kuues tulemus ning võimulolijate ülinapp edu ei luba mul vaiki olla.

Teie, kes te olete seda valla nime kandvat laeva tüürimas, peaksite ju hästi teadma, et te ei ole „väljavalitud“ või „Jumala armust määratud“. Te olete seal just ja ainult selle pärast, et rahvas on teid sinna valinud. Te esindate oma valijaid. Teie ülesannete hulka kuulub ka elanike informeerimine oma tegevusest. Ja info edastamine ei ole iga 4 aasta tagant koju saadetav värviline brožüür. Miks nimetatakse riigi ja omavalitsustega seonduvat avalikuks sektoriks?

Villu võitlused

Eduard Bornhöhe 1890. aastal ilmunud ajalooline romaan „Villu võitlused“ räägib Jüriöö ülestõusust, mis algas jüriööl (23. aprillil) 1343. Raamatu süžee on järgmine: talupojad püüavad tungida Viljandi lossi, peites end viljakottides. Kuid plaan nurjub ja nad tapetakse. Nende juht Villu sureb lossi keldris vangina.

Umbes sarnase faabula võib üle kanda ka Rahvaliidule. Rahvusringhäälingu uudistetoimetuse poolt tellitud Emori üle-eestilisest küsitlusest selgub, et novembris toetas Rahvaliitu 2% ligi 800st vastanust. Üsna nadi tulemus parlamendierakonna jaoks. Aga samas tõele au andes ei ole see ju mingi üllatus. Hääbumistendents on juba pikalt kestnud.

2003. aasta Riigikogu valimistel lõid rahvaliitlased parlamendi ukse jalaga lahti, kogudes 64463 häält, mis andis 13 mandaati. Etteruttavalt võib öelda, et see jäigi nende tipphetkeks. Tulemus tagas neile koha valitsuses koos Res Publica ja Reformierakonnaga. Hiljem tuli respublikaanide asemel Keskerakond. Aga Rahvaliit oli kogu valimistevahelise aja võimul. Iseenesest pidanuks see tähendama head lähteasendit 2007. aasta Riigikogu valimisteks. Kuid koguti pea poole vähem hääli kui aastal nelja aasta eest- 39215. Sellega hõivati 6 tooli parlamendisaalis.

Rahvaliidu loosung valimistel- „Vali võrdsete võimaluste Eesti!“- oli otsekui rahva mõnitamine. Samal ajal kui erakond taotles kõigile võrdseid võimalusi, oli Rahvaliidu esimees kodanike ebavõrdse kohtlemise ja semukapitalismi musternäidis. Jutt käib loomulikult maadevahetusest. Villu Reiljan teatas peale valimisi oma tagasiastumisest partei esimehe kohalt. Kas tõesti oldi nii sinisilmsed ja loodeti, et see päästab erakonna? Ehk oleks päästnudki, kui etteotsa oleks valitud uued näod. Aga kus sa sellega! Ikka see sama seltskond, kes vankri sohu vedas.

Käesoleva aasta juunis jõudis Rahvaliit „uuele tasemele“. Europarlamendi valimistel koguti vähem hääli, kui erakonnal liikmeid on! Seega- erakonnal puuduvad mitteliikmetest valijad ning isegi kõik liikmed ei usalda oma kandidaate. Pole midagi imestada, et mitmed rahvaliitlased hoopis valimisliitude sildi all sügisel kohalikku volikokku kandideerisid. Hiiumaal oli selliseid inimesi 3.

Üpris naljakas on Rahvaliidu programmist lugeda nende esimest põhiväärtust. See sõnastab nende nägemuse ideaalsest riigist: „Võrdsete võimalustega osalusühiskond, kus avatud ja aus riigivalitsemine tagab igale kodanikule eneseteostus- ja poliitilise kaasatuse võimaluse.“ Kahjuks on erakonna juhid risti vastupidi tegutsenud...

Praegune tulevikuperspektiiv on üsna tumedates toonides. Endistele kolhoosiesimeestele omase kangusega vilistati Sotsiaaldemokraatide ning Keskerakonna ühinemisettepanekud maha. Erakonnasisene ebademokraatlik valitsemine välistab uute (ja soovimatute) inimeste esilekerkimise. Selge sõnumi puudumine ning ebaratsionaalne käitumine jätab Rahvaliidu 2011. aasta Riigikogu valimistel üsna tõenäoliselt Parlamendi ukse taha.

Küsimus on ainult selles, mida teevad erakonna tavaliikmed. Kas valitakse uus partei, mille lipu all võitlust jätkata? Samas on see raske samm- astuda täiesti tundmatusse keskkonda. Taandutakse üldse poliitikast? Paljude jaoks olekski tegelikult viimane aeg pensionile minna. Või võideldakse üheskoos lõpuni? Sel juhul võibki raamatu „Villu võitlused“ sisu reaalsuseks saada- liikmed (talupojad) surevad poliitiliselt ning nende juht Villu kooleb vangikongis (maadevahetuse kohtuasi on veel pooleli...).