Emmaste 25

Minu suhe Emmaste vallaga sai alguse aastal 2010. Sestap peatungi pigem lähiajalool ja heidan pilgu tulevikku. 2010. aasta suvel andis üks hea inimene teada, et Emmaste Põhikool otsib õpetajat. Mina olin äsja Tallinna Ülikooli lõpetanud ja polnud edasise osas lõplikke otsuseid teinud. Soovituse peale helistasin direktor Laatsitile, kohtusime ja 30.augusti seisuga aastast 2010 olen selle kooli õpetaja.

Pean tunnistama, et ma usun saatusesse ja ilmselt oli viimasel kaalukas roll, et ma täna siin seisan.

Aga kindlasti mitte saatus üksi. Saatus võis mind siia suunata. Siin hoidnud on aga miski muu. Nii nagu Chalice laulab:

osa rahvast

uhkelt rohkem kui oskan lugeda

ühes olen kindel

nad on head inimesed

nad meeldiks sulle ka

ma ei usu, et sa kõiki neid tunned

ja vaevalt nad üksteistki tunnevad

Ehk inimesed. Emmaste inimesed. Vabatahtlik mentor, õpetaja Meida Koppel andis mulle esimese aastaga oluliselt rohkem praktilisi teadmisi, kui ülikoolist ammutanud olin. Ma ei tea, kas ma oleksin jätkuvalt õpetaja, kui vanemad ja kogenumad pedagoogid mind juhendanud ja toetanud poleks.

Aastatega olen selgeks saanud Benjamin Franklini mõtte, mille järgi „edu tuleb vaid siis, kui oled valmis ka ebaeduks.“ Ehk et vigade tegemist ei tohi karta. Veel enam, vahel on vead suisa head. Kui me oskame neist õigeid järeldusi teha.

Päris Emmaste inimene ehk vallakodanik sai minust jüripäeval, 23. aprillil 2013. aastal. Sama aasta sügisel kandideerisin vallavolikogusse ning jõudumööda olen püüdnud kohaliku elu teemadel kaasa rääkida.

Viimasel paaril aastal on teravalt päevakorral olnud haldusreform. Meie kontekstis siis küsimus, kas Hiiumaa peaks halduskorralduslikult üks tervik olema või peaks toimuma lihtsalt valdadeülene koostöö.

Kohaliku poliitika teemadel olen volikogus ja ka meedias üksjagu sõna võtnud ning varemöeldut kordama ei hakka. Veidi mõtteid jagan, arvestades, et oleme ikkagi sünnipäeval, mitte peielauas.

Haldusreformi juures kõlab tihti küsimus jätkusuutlikkusest. Tegelikku tähendust või tausta avamata. Kas riigijuhtidelgi ühene seisukoht on, ei ole kindel.

Aga kui ma mõtlen Emmaste vallavolikogu või vallavalitsuse - ja siin mitte vallaametnike, kes teevad eeskujulikku tööd, vaid valitsuse kui organi - peale, siis ma hindan, et me ei ole väga edukalt omale võetud ülesannetega toime tulnud.

Kooli kontekstis võiks hindeks panna kolme, rahuldava. Mitte rohkem. Miks ma nii ütlen? Sest me pole suutnud olla „kõik ühes paadis“ nii nagu valimistel välja hõisati. Oleme suure eesmärgi mitmel puhul vaateväljast kõrvale jätnud, takerdudes pisidetailidesse.

Mul on hea meel, et saame sel aastal teha mitu olulist investeeringut. Samas ei tohi me nina püsti ajada, sest teeme seda järgmiste aastate arvelt. Laenurahast, kuna omafinantseering on minimaalne.

President Lennat Meri ütles: „Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele.“

Ehk sellele ongi meie panused seatud. Et Emmaste vald on kallis selle elanikele. Kui me tunnetame, et vald on loodud inimese jaoks, mitte inimene valla jaoks, siis on meil lootust.

Sest vald, see ei ole vallavolikogu. Vald, see ei ole vallavalitsus.

Vald, see on inimesed. Needsamad inimesed, keda äsja valla tänukirjaga tunnustati. Või kellest laulab Chalice:

mu inimesed, minu rahvas, mu seltskond

mu inimesed, siin, seal, kõikjal

igalpool

mu inimesed teavad ise, et nad on

mu inimesed, minu inspiratsioon

mu inimesed - üks seis, siht ja suund

mu inimesed, minu elu, armastus

nad on mu oma inimesed

ja kõik mis teen, on neile pühendatud

Aga mitte ainult. Ka näiteks õpetaja Eila Tõnisson, kes nii kooli kui valla ürituste tarvis koolimajas muinasjutulise, nii täpselt sobiliku õhustiku loob. Või õpetaja Heli Lindmäe, kes kuldse niidiga valla üritused, ka tänase kontsert-aktuse, kokku seob.

Kui poliitikud ei ole projektide algatamisega silma paistnud, siis õnneks on meil tegusad valla töötajad. Näiteks on Anne-Ly Torstenssoni eestvedamisel spordihallis tartaankate ja lähituleviku arengud lubavad öelda, et meil on saare parimad sisetingimused sportimiseks. Õpetaja Diana Leenurme eestvõttel käis kogu Emmaste kool kahepäevasel õppereisil Tartus.

Need on inimesed, kes teevad õiget asja. Ajavad oma asja. Aga seeläbi muudavad ka kõrvalseisjate olemist meeldivamaks.

Nii nagu kirjutas maailmakuulus helilooja Arvo Pärt: „Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma teinud olen, siis on sellest juba küll.“

Alles siin Emmastes olen aru saanud, missugune peaks üks bussijuht olema. Jaan Sadul, kes teeb justkui ainult oma tööd. Aga teeb seda nii, et see tahes-tahtmata muudab ka sinu päeva paremaks.

Või Niidi talu, kelle piimatoodangut tarvitan ja kes jõulupühade eel paneb purgi vahele sildikese: Häid jõule, see piim on tasuta!

Ja ma ei hakka siinkohal üldse välja tooma meie fantastilisi ringijuhte, aktiivseid külaseltse või valla alustalasid, ettevõtjaid, kohalikke patrioote. Ja teisi, kellest ehk rohkem juttu olnud.

Einstein ütles: „Elada võib kahte moodi: Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.“

Minul veab. Mina töötan koolis. Emmaste Põhikoolis. Õpetajana. Koolis ongi kõik sind ümbritsev imeline. See, mismoodi töö noortega energiat annab, seda ei saa sõnadesse panna. Lühidalt öeldes, ägedad olete, Emmaste noored.

Samamoodi märkan imelisi asju Emmaste vallas laiemalt. Ja see on see, mis Emmastest Emmaste teeb. See on see, miks võime optimistlikult tulevikku vaadata. Tegelikult ei ole eluliselt ülioluline mitte küsimus, kas meil on oma vallavolikogu või vallavalitsus. Tähtis on, kas meil on aktiivne ja elujõuline kogukond. Kas meil on tegusad inimesed. Inimesed, kes tahavad ehk küll vaid iseennast muuta, aga kes suudavad laiemalt ka teisi puudutada.

Kui meil on need inimesed olemas, siis me jääme kestma. Elagu Emmaste!

Sõnavõtt valla 25. sünnipäeva kontsert-aktusel.