„Kui Eesti ei suuda eelarve tulusid ja kulusid tasakaalu viia, toob see aasta lõpuks kaasa massiivse tööpuuduse ning majandusliku katastroofi." on Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) juht Mart Laar järjepidevalt korrutanud. Kuigi Laar ise valitsusse ei kuulu, on ta praeguse vähemusvalitsuse- IRL ja Reformierakond- ühe poole juht ning tema sõnal on kaalu.
Aga millegipärast ainult sõnu loobitaksegi. Et „eelarve tuleb viia tasakaalu“ või „vähendame kulusid“ ja „suurendame tulusid“. Kuid tegusid on vaja! Tean, kõlab samuti üsna populistilikult... aga nii lihtsalt on.
Üsna tihti üritatakse olukorda helgemas valguses näidata, tuues võrdluseks Läti veelgi raskema situatsiooni, kus ilma laenuta võib riik pankrotti minna. Esiteks- mis siin rõõmustada? Teiseks- Läti seim kiitis kolmapäeval heaks eelarvekärped, mille osas valitsus oli eelmisel nädalal kokku leppinud. Näiteks vähendatakse kõigi riigiametnike palku 20 protsendi ulatuses. Maksuvaba miinimum langetatakse seniselt 90 latilt (2000 krooni) 35 latile (780 krooni). Võrdluseks- Eestis on vastav näitaja 2250 krooni. Pensioneid kärbitakse 10 protsendi võrra, samas töötavatel pensionäridel koguni 70 protsenti!
Radikaalsed kärped. Otsused, olgugi et väga valusad, on vastu võetud ja nuriseda ei maksa, sest otsustada oli vaja. Tundub, et eestlased ei julge otsustada. Sest kes otsustab, see vastutab.
Mäletan Tallinna Ülikooli loengust „Sissejuhatus filosoofiasse“ ühte ülesannet, kus samuti tuli kiiresti otsustada. Olukord on järgmine: sõidad 90ga maanteel, järsku on su ees kaks inimest teel. Ühes servas kolme aastane laps, kel kogu elu ees. Teisel pool kolmekümnene helilooja, kes on nii andekas, et selliseid sünnib ehk üks sajandi jooksul. Muud võimalust pole, pead ühe alla ajama. Kellele otsa sõidad?
Millegipärast jäävad paljud vaagima. Ja mitte selle üle, keda ellu jätta, vaid, kas äkki jõuaks pidurdada või kraavi sõita jne. Aga oli ju öeldud- muud võimalust ei ole!
Teisipäeval tõdes Laar erakonna volikogu ees seistes, et on aeg unustada lühiajalise iseloomuga otsused ja erakondade poliitilised huvid. Ta kinnitas, et IRLi jaoks pole olemas teemasid, mille arutamisest eelarve tulude-kulude tasakaalustamiseks keeldutaks. Õige jutt! Aga kas see sai selgeks alles sel nädalal?
Kui IRLi juhtidel on asi selge, siis Reformierakond kipub endiselt pead jaanalinnu kombel liiva sisse peitma. Peaminister Andrus Ansip on ses vallas loomulikult eriti osav. Tema teab, kust kärpida ei saa. Aga kust saab, ei tundu nii oluline olevat.
Eestlased on oma pika ajaloo jooksul palju kannatanud. Külas on käinud nii näljahäda, katk kui sõda. Viljasaagist on esmalt ikka sakste kõhud täis sööta tulnud. Mis üle jäi, kui jäi, jõudis talupoja lauale. Sõdade ajal võtsid võõra riigi sõjamehed paremad palad, kedagi ei huvitanud, kas kohalikud saavad hakkama.
Aga oleme hakkama saanud. Eestlane on visa. Ja usun, et saame praegugi hakkama. Ükskõik, milliseks need kärped ka kujunevad. Tuleb unustada, et sügisel on järjekordsed valimised ja hääled võivad kaduma minna. Otsustama peab. Ja kiiresti.
Aga millegipärast ainult sõnu loobitaksegi. Et „eelarve tuleb viia tasakaalu“ või „vähendame kulusid“ ja „suurendame tulusid“. Kuid tegusid on vaja! Tean, kõlab samuti üsna populistilikult... aga nii lihtsalt on.
Üsna tihti üritatakse olukorda helgemas valguses näidata, tuues võrdluseks Läti veelgi raskema situatsiooni, kus ilma laenuta võib riik pankrotti minna. Esiteks- mis siin rõõmustada? Teiseks- Läti seim kiitis kolmapäeval heaks eelarvekärped, mille osas valitsus oli eelmisel nädalal kokku leppinud. Näiteks vähendatakse kõigi riigiametnike palku 20 protsendi ulatuses. Maksuvaba miinimum langetatakse seniselt 90 latilt (2000 krooni) 35 latile (780 krooni). Võrdluseks- Eestis on vastav näitaja 2250 krooni. Pensioneid kärbitakse 10 protsendi võrra, samas töötavatel pensionäridel koguni 70 protsenti!
Radikaalsed kärped. Otsused, olgugi et väga valusad, on vastu võetud ja nuriseda ei maksa, sest otsustada oli vaja. Tundub, et eestlased ei julge otsustada. Sest kes otsustab, see vastutab.
Mäletan Tallinna Ülikooli loengust „Sissejuhatus filosoofiasse“ ühte ülesannet, kus samuti tuli kiiresti otsustada. Olukord on järgmine: sõidad 90ga maanteel, järsku on su ees kaks inimest teel. Ühes servas kolme aastane laps, kel kogu elu ees. Teisel pool kolmekümnene helilooja, kes on nii andekas, et selliseid sünnib ehk üks sajandi jooksul. Muud võimalust pole, pead ühe alla ajama. Kellele otsa sõidad?
Millegipärast jäävad paljud vaagima. Ja mitte selle üle, keda ellu jätta, vaid, kas äkki jõuaks pidurdada või kraavi sõita jne. Aga oli ju öeldud- muud võimalust ei ole!
Teisipäeval tõdes Laar erakonna volikogu ees seistes, et on aeg unustada lühiajalise iseloomuga otsused ja erakondade poliitilised huvid. Ta kinnitas, et IRLi jaoks pole olemas teemasid, mille arutamisest eelarve tulude-kulude tasakaalustamiseks keeldutaks. Õige jutt! Aga kas see sai selgeks alles sel nädalal?
Kui IRLi juhtidel on asi selge, siis Reformierakond kipub endiselt pead jaanalinnu kombel liiva sisse peitma. Peaminister Andrus Ansip on ses vallas loomulikult eriti osav. Tema teab, kust kärpida ei saa. Aga kust saab, ei tundu nii oluline olevat.
Eestlased on oma pika ajaloo jooksul palju kannatanud. Külas on käinud nii näljahäda, katk kui sõda. Viljasaagist on esmalt ikka sakste kõhud täis sööta tulnud. Mis üle jäi, kui jäi, jõudis talupoja lauale. Sõdade ajal võtsid võõra riigi sõjamehed paremad palad, kedagi ei huvitanud, kas kohalikud saavad hakkama.
Aga oleme hakkama saanud. Eestlane on visa. Ja usun, et saame praegugi hakkama. Ükskõik, milliseks need kärped ka kujunevad. Tuleb unustada, et sügisel on järjekordsed valimised ja hääled võivad kaduma minna. Otsustama peab. Ja kiiresti.
No comments:
Post a Comment