Küsida või mitte küsida, selles on küsimus

„Tõmmake endale see taarakott pähe, Mart Laar!“ käratas Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli pühapäeval Raadio 2 saates „Olukorrast riigis“.
Muuli ärritus rääkides Isamaa ja Res Publica Liidu üleriigilisest küsitlusest, mille vastajatel on võimalik endale tänutäheks valida näiteks käepael või keskkonnasõbralik kott. See küsitlus on septembri alguses hoogsalt turmtuld saanud.
Tunnistan, et olen suurema osaga küsitlusele osaks saanud kriitikaga nõus. Eriti mage oli viis, kuidas kooliõpilased IRLi parteivankrit veohobuse kombel vedama rakendati. Noored meelitati Peep Vainu koolitusele, kus nad inimesi küsitlema õpetati. Ja nüüd käivad gümnasistid ukselt-uksele IRLile andmeid kogudes. Ehk on nad ka teie ukse taha jõudnud?
Lisaks on paljud küsimused etteantud vastustega. Kuues küsimus: „IRLi valitsuses oleku ajal on keskmine vanaduspension tõusnud 44%. Kas teie arvates tuleb eakatele tagada kindel pensionitõus ka tulevikus?“
No mis küsimus see on? Kes sellele küll eitavalt vastab? Tõenäoliselt inimene, kes on oma vanaduspõlve kindlustamise osas juba edusamme teinud või 60ndat eluaastat näha ei kavatse... Ja meenutades minevikku, oli IRL eelarve tasakaalu otsides valmis pensione hoopis kärpima.
„Absoluutselt üllatav ja müstiline on, et just IRL suutis sellise jamaga välja tulla. Kuidas IRLi inimesed ise ei taipa, et nende potentsiaalne valijaskond pole sarnane Keskerakonna omaga?“ küsis BNSi ajakirjanik Anvar Samost.
Olen nõus. Isamaaliitlastelt poleks sellist käiku oodanud. Aga respublicaanid hakkavad selles erakonnas pead tõstma. Praegu on kaks populaarsemat parteid Reformierakond ja Keskerakond. Kui mõtleme nende viimastele valimiskampaaniatele, siis mis on meelde jäänud? Jah, õige- populism! Tundub, et ka IRL tahab samale kaardile panustada.
Teisest küljest ma seda küsitlust kiirustades ära ei kortsutaks ning ahju ei viskaks.
Mihkel Raua saates „Kolmeraudne“ väitis IRLi esimees Mart Laar, et erakond püüab vaid välja selgitada, mis küsimused inimesi huvitavad ja mida nad ühiskonnas toimuvast arvavad: „Paneme sellest programmi alused kokku.
Tõsi ta on, et küsitluses leidub ka asjalikke küsimusi. Kasvõi esimene: „Milline on Sinu jaoks kõige olulisem teema või probleem tänases Eestis?“ Ja vastusevariante pole ette antud, mistõttu inimesed saavad kirjutada just seda, mis neil hingel.
Ja Kalle Muuli väitele, et käepaelaga peibutades tahetakse vaid inimeste kontaktandmeid nendega edaspidi ühenduse võtmiseks, saab vastata, et kui ei taha, ära kirjuta oma andmeid. Kingitusest võib ka loobuda. Aga ilma aadressi kirjutamata on üsna raske mütsi vms vastajale toimetada.
„Poliitikuid on süüdistatud pidevalt selles, et neid ei huvita absoluutselt see, mida inimesed arvavad. Nüüd, kui me erakonnaga teeme küsitluse, selgitamaks mida inimesed arvavad, siis öeldakse kohe, et populism, demagoogia!“ väljendas Laar TV 3 eetris Raua saatekülalisena nördimust.
Jah, inimeste arvamuse küsimine poliitikute poolt on väga tervitatav samm. Aga IRL peab veel õppima, mismoodi vastuseid hankida.

Rahvaliit laiendab oma ampluaad

Käesoleva nädala alguses üllitas Rahvaliit pressiteate, mille kohaselt liitus 30 hiidlast antud erakonnaga.

Arvestades Hiiumaa suurust, rahvaarvu, aga ka poliitikamaastiku senist olukorda, on tegemist märkmisväärse muutusega. Üks erakond põhimõtteliselt kahekordistas oma liikmete arvu saarel!

Kui tegemist olnuks näiteks võimuerakonnaga, ei oleks ma seda absoluutselt imeks pannud. Aga Rahvaliit!? Tekib, usun et õigustatud küsimus, et miks küll inimesed, ja koguni 30 hiidlast, just selle erakonnaga liitusid?

On ju Rahvaliit selgelt hääbuv partei. Septembris avaldatud turu-uuringute küsitluse tulemused näitavad, et erakonda toetab vaid 1% elanikkonnast. See tähendab, et valimistel ollakse samas seltskonnas näiteks Iseseisvusparteiga. Kas te üldse olete sellisest erakonnast kuulnud?

Sisekriisid Rahvaliidu sees ja endiste juhtide kriminaalkuriteod või lihtsalt ebaeetiline käitumine on erakonna maine sisuliselt hävitanud. Tsirkus nimega „Liituda sotsidega või mitte“ lõppes fiaskoga- suur osa silmapaistvamatest liikmetest lahkus.

Kuid ehk on just siin peidus üks juhtlõng lõngakera harutamiseks? Rahvaliit on kui karile jooksnud laev, kust kapten ja tüürimees koos rummivaadi ja ainsa sõidukorras päästepaadiga lahkusid. Laevameeskond, kes harjunud käske täitma ja mitte otsustama, on hukule määratud. Kui just ei saabu kõrvalised tegelased.

Erakonna juhiks võeti must hobune. Kui sääraseid tegelasi veel ilmuks, võiks erakond isegi valmiskünnise ületada ja Parlamenti pääseda. See tähendab aga meepoti lähedale jõudmist- lisaks ametikohtadele Riigikogus on „omad joped“ ka mujale sooja koha peale sokutada. Eriti kui koalitsiooni moodustamiseks paar häält puudu jääks. Siis saaks Rahvaliit abikäe ulatada. Mis koalitsioonilepingusse kirjutada, polegi oluline, sest sellel erakonnal puudub niikuinii oma programm.

Seega võib ühest küljest vaadates hiidlaste liitumist Rahvaliiduga põhjendada omakasu püüdlustega. Aga võib ka teistmoodi mõelda.

Pressiteates toodi välja, et liitujate hulgas üliõpilasi, kalamehi, tüürimehi ja isegi üks laevakapten. Jah, isegi üks laevakapten! See tähendab, et Rahvaliit on oma ampluaad laiendanud. Lisaks maarahva esindaja funktsioonile tahetakse nüüd ka mererahvas enda tiiva alla koondada. Tekib küsimus, kes järgmisena? Kas Rahvaliit võtab suuna taeva avarustesse, maa alla või suundub hoopis linna?

Ja nii nad tapsid meie maakoolid

Selle nädala alguses avaldas ajaleht Postimees keskkoolide kevadiste eksamitulemuste põhjal pingerea. Mina küsin: milleks?

Kas on siis tõesti nii suur uudis, et keskmise tulemuse järgi on parimad Hugo Treffneri Gümnaasium, Tallinna Reaalkool, Tallinna Prantsuse Lütseum, Tallinna Inglise Kolledž ja Tallinna 21. kool? See on ju aastaid nii olnud. Vaid järjestus on mõnevõrra muutunud ning keskmine tulemus kõigub mõned punktid siia-sinna.

Pingerea lõpus on oodatult täiskasvanute gümnaasiumid ja koolide vangla osakonnad. Ja siis, lõpust ettepoole liikudes tulevad enamjaolt väiksemate linnade ning maakonnakeskuste koolid. Sekka mõni pealinna kool.

Aga miks seda pingerida vaja on? Kui tõesti nii väga tahetakse edetabeleid avaldada, siis reastage näiteks 10 või 20 paremat lõpetajat eksamitulemuste põhjal. Sellega tunnustaksime ka andekaid noori, kes üldiselt väga vähe tähelepanu pälvivad. Teenimatult kusjuures!

Praegu koole reastades on tulemuse taga anonüümsed inimesed, aga tegelikult ei kirjutanud Tallinna 21. kool ju ise kirjandit 86,86 punkti eest. Seda tegid ikkagi selle kooli õpilased, kes lugejale tundmatuks jäävad.

Loomulikult on koolil ka oma roll tulemuse kujunemisel. Ent just siin peitub konks, miks ma seda pingerea koostamist ei salli? Sest sellega me tapame (või pigem aitame surmale kaasa, sest protsess on juba alanud) maakoole.

Kahjuks paljud inimesed vaatavadki vaid sisutuid numbreid ega analüüsi, mis nende taga peidus on. Siinkohal laidaksin ka ajalehte Postimees. Ka nemad pole viitsinud numbrite taha vaadata, vaid edastavad kuiva infot, a la "inglise keele eksamil mängiti mullune koolide esikolmik ringi". No mida? Postimees ei ole ju ühe-mehe-firma. Teil jagub töölisi, tehke siis tööd ka!

Praegused kuivad numbrid tingivad seda, et lapsevanemad (vähemalt üsna arvestatav osa neist, sest oleme ausad – elutempo on tänapäeval nii kiire, et kõigil ei ole aega ise uurimistööd teha) vaatavad tabelit ja kui nende kodukohakool on näiteks 139. kohal, siis nad pigem ei soovi enda last sinna kooli panna vaid üritavad ta "linna heasse kooli" saata.

Aga miks on ühed ja samad koolid järjepidevalt tabeli eesotsas? See on surnud ringi pärast. Neil on valikusöel, mille läbi nad nö riisuvad koore ehk valivad edasipüüdlikumad õpilased välja. Maakoolid võtavad üldiselt kõik lapsed vastu. Aga kui suur hulk noori keskustesse „paremat haridust“ jahtima läheb, siis paratamatult langeb ka maakooli tase. Sest väga raske on leida tasemel/kvalifitseeritud pedagooge, kes on valmis poole koormusega maakooli õpetajaks suunduma.

Ka sotsiaalse võrgustiku keskkonnas Facebook oli Hiiumaa Heaks grupi all väikene arutelu koolide pingerea üle. Mulle väga meeldis KÜG õpetaja Timo Lige mõte: “Võiks teha veel pingeread: Milliste koolide õpilased teevad kõige rohkem enesetappe? Milliste koolide lõpetajate abielud purunevad kõige sagedamini? Milliste koolide lõpetajad on kõige tervemad? Milliste koolide lõpetajate seas on kõige enam loovisiksusi? Keegi võiks uurida. See annaks ka asja teisele väga olulisele (minu meelest palju olulisemale) küljele valgust.“

Liiga leebe ühiskond

Nädalavahetusel leiti Kärdlas vägivallatunnustega surnukeha. Kärdlas!? Jah, korduvalt Eesti turvaliseimaks linnaks valitud Kärdlas. Tõestuseks, et tegemist on siiski üldiselt turvalise paigaga on kaks varem korduvalt karistatud noort meest juba kahtlustatavatena kinni peetud.

Rõhk sõnadel korduvalt karistatud. Ega politsei vist väga intensiivset jälitus- ja uurimistööd tegema ei pidanudki. Kuid mitte politseid ei tahtnud ma kiita, olgugi, et nende töö oli kiire ja kvaliteetne, kui kahtlustatavad ka kuriteo toimepanijateks osutuvad.

Küsimus on selles, et kuidas nood korduvalt karistatud, vaevalt üle kahekümnesed mehehakatised üldse saavad võimaluse taaskord kurja teha? Leian, et meie karistussüsteem on liiga leebe. Ei ole normaalne, et inimene korduvalt eirab ühiskonnas paika pandud norme ja reegleid ning lühikese „puhkuse“ järel saab uue võimaluse normaalse kodanikuna käituda.

Errare humanum est ehk eksimine on inimlik, sõnab ladinakeelne tarkus. Jah, eks ta nii ole. Me kõik teeme vigu. Küsimus on, et kas me ka õpime nendest vigadest. Kes eksib korra, sellele võiks anda võimaluse end muuta. Aga inimene, kes on korduvalt kohtu poolt süüdi mõistetud (kriminaal) kuriteos, peab selle eest ka vastutama. Ja karmilt!

Saan aru nurinast, et meie, maksumaksjad peame ju vange ülal pidama. Nii on. Ja need summad, mis riigieelarvest sinna suunatakse, ei ole väikesed. Aga see on hind, mida me peame maksma. Uskuge, palju kallimaks lähevad ühiskonnale leebed karistused. Nii kurb, kui seda ka tõdeda ei ole, mitu korda karistatud pätt jääb pätiks, reeglina teda ei muuda. Ja kui me laseme tapjad/vägistajad tagasi endi keskele, siis on väga tõenäoline, et toime pannakse uus kuritegu. Kas süütu inimese surm või vägistaja ohvriks langemine tuleb ühiskonnale odavam, kui vange ülal pidada?

Võimalus kulusid kokku hoida peitub surmanuhtluse taastamises. Minu meelest vähendaks see ka kuritegude arvu, kuna surm hirmutab inimest palju rohkem kui eluaegne vanglakaristus. Surmanuhtlus kaotati Eestis aastal 1998. eluaegset vanglakaristust kandvaid vange on pea 40.

Samas pooldab valdav enamus eestlasi surmanuhtluse taastamist. 2006 aasta Emori küsitluse põhjal koguni 66 protsenti vastanuist oli seda meelt. Millegipärast pole ükski erakond seda küsimust oma kampaania käigus tõstatanud. Tõsi, rahvaliitlasest majandusprofessro Janno Reiljan tuli 2003. aastal välja isikliku loosungiga: “Taastame mõrtsukatele ja terroristidele surmanuhtluse.”

Isiklikult pooldan samuti surmanuhtluse taaskehtestamist. Nendelt, kes väidavad, et see pole humaanne, küsiksin, et kas inimese lukustamine eluks ajaks kongi on humaanne? Kas karusnaha nimel loomade hoidmine pisikeses puuris, kus üksteisele otseses mõttes peale roojatakse, on humaanne? Näiteks mürgisüst, mis valutult kurjategija teise ilma viiks, oleks minu meelest palju inimlikum karistus ja ühiskonda tunduvalt vähem koormav.

Seniks, kuni seda aga uuesti ei kehtestata, peame lootma, et pätid saavad võimalikult karmi karistuse ning uskuma, et nad on võimelised muutuma.

Kõik ujumiskursustele?

Käesoleval aastal on Eestis reedese seisuga uppunud juba 65 inimest. Neist koguni 33 ainuüksi juulis. Terve eelmise aasta jooksul oli see number 60. Kuigi olukord oli 90ndatel kordades hullem, näiteks aastal 1994 suri Eestis uppumissurma koguni 250 elanikku, ei saa end sellega lohutada. Millest võib aga suur uppumissurmade arv tingitud olla ja kuidas olukorda parandada?

Esiteks ujumisoskus.

Soome tervishoiuameti uuringu järgi ei oska ligi kolmandik naaberrahva täiskasvanutest ujuda. Eestis konkreetselt selliseid uuringuid tehtud ei ole. Kuid Ujumisliidu kutsekomisjoni esimees Kaja Haljaste arvab, et Eestis on see protsent umbes sama.

Arvestades, et Eesti on mereriik, kus valdav enamus inimesi elab kas avamere või mõne teise ujumiskõlbliku veekogu suhtelises läheduses, on kolmandik liiga palju. On tervitatav, et kooliprogrammidesse on sisse viidud kohustuslik ujumisõpetus. Kultuuriministeerium viis paari aasta eest läbi uuringu, et teada saada, kui tõhus on koolide ujumiskursus. Selgus, et umbes 85 protsenti lastest omandas ujumise täielikult.

Kuid vaatamata sellele möönab Kultuuriministeerium külma rahuga, et rahapuudusel jääb paljudel lastel koolikohustuslik ujumine ära. Tänavu eraldatakse läbi ministeeriumi selle programmi toetuseks omavalitsustele umbes kolmandik rahast – 3,6 miljonit krooni.

Taskuraha ju. Selle jaoks tuleb rohkem finantse leida! Liikluses hukkunute arvu on pikaajalise, sadu miljoneid maksnud süstemaatilise tööga – näiteks teede ohutumaks muutmine, teeäärsed kontrollid, karistuste karmistamine, laste liikluskasvatus – suudetud oluliselt vähendada.

Teiseks soojus.

Tavapärasest palavamad ilmad on üle Euroopa suurendanud uppunute arvu. Näiteks Venemaal on aasta algusest tänaseni uppunud ligikaudu 2500 inimest. Kogu 2009. aasta jooksul registreeriti Venemaal 2733 uppunut.

Selle punkti osas on raske inimesel midagi muuta, ilma me ei kontrolli. Küll aga saame sellega kohaneda. Tuleb end kuumuse eest kaitsta, et mitte saada päikesepistet vms mis võiks uppumisele kaasa aidata. Lisaks tuleb säilitada kainet mõistust – ei tasu pea ees suvalisse tiiki hüpata, et end jahutada. Ja kui ikka ei oska piisavalt hästi ujuda, siis püsi madalamas vees. Lisaks ei tasu suplema minna alkoholi tarbinuna.

Kolmandaks lollus.

Tegelikult peaks see olema vist esimene punkt. Usutavasti on just sellest tegurist tingitud valdav enamus surmadest. Päästeameti kinnitusel tuuakse enamik uppunuid välja kalda lähedalt, viie kuni kuue meetri kaugusel kaldast. See tähendab, et vees püsti tõusev kakerdaja prantsatab kuidagi tagasi vette ja jääbki sinna. Ja kõige rohkem uputakse tiikidesse. Avalikes randades on olukord õnneks kontrolli all. Meil Hiiumaal avalikke randasid pole, küll on supluskohad. Kui ka ujumistingimused paremad pole, siis suvalisest mereäärest on neis ujumine ohutum juba kasvõi teiste inimeste kohalolu tõttu.

Kahjuks eraldi alkoholist põhjustatud surmasid ei saa välja tuua, kuna lahkamisi üldiselt läbi ei viida. Aga arvata võib, et selle teguri roll on märkimisväärselt suur... Siin peaks kasutama sama meetodit nagu autoga peole minnes – tuleb leida kaine grupijuht. Inimene, kes on adekvaatses olekus ja hoiab toimuval silma peal.

Eestlasi on liiga vähe ja me ei saa kergekäeliselt suhtuda ka ühe elujõulise inimese surma. Rääkimata siis 33st uppunust selle kuu jooksul. Ja kuu pole veel läbi... Pole midagi parata, meil tuleb leida ressursse, et olukorda parandada. Inimelu väärtust ei saa rahas mõõta.