Pühalepa valda perearsti leida ei õnnestunud

Ettepanek Pühalepa valla perearstikeskuse taasavamiseks Suuremõisas ei saanud vastust ja seega on vald jätkuvalt kohapeal tegutseva perearstita.

„Seoses sooviga jätkata Suuremõisa külas vallale kuuluvas hoones perearstikeskuse tegevust teeb Pühalepa Vallavolikogu osaühingule Kärdla Perearstid ettepaneku taasavada perearstikeskus Kärdla Perearstid OÜ poolt,“ seisis volikogu oktoobrikuises otsuses.
Taasavamist oldi valmis toetama 2400 euroga vahendite soetamiseks, valla eelarvest oleks makstud pool pereõe töötasu ja kaetud hoone majandamiskulud.
Ent seatud tähtajaks, 11. novembriks ettepanekule vastust ei tulnud. „Ei oska kommenteerida mis võiks olla selle põhjuseks,“ oli vallavanem Ants Orav nõutu.

Teema eellugu ulatub aga juba aasta algusesse. Viiendal jaanuaril teavitas aastaid Pühalepas perearstina ametis olnud Ingrid Madalvee valda soovist üürileping peatada: „Arutasime koos Vilma Tikerpuu, Urme Soonaldi, Eve Kustala, Ants Orava ja Riina Lilleõiega edasist tegevust. Eesmärk oli tagada minu nimistu patsientidele edasine perearstiabi Pühalepa vallas.“
Pühalepa abivallavanem Eve Kustala soovis, et Madalvee ei kiirustaks inventari müümisega ja pakkus, et uue perearsti poolt varade ostmine võiks toimuda ka järelmaksuga.
Madalvee oli sellega nõus. Ent maavalitsuse poolt 18. jaanuaril välja kuulutatud konkursil Pühalepa perearsti kohale tähtajaks ehk märtsikuuks soovijaid ei olnud. Kõik Madalvee nimistu patsiendid jagati ära teiste Hiiumaa perearstide vahel.
See jättis aga Madalvee nõutusse olukorda- mida teha inventariga? „Helistasin mais valla sekretärile, et teada saada valla otsusest. Minu soov oli OÜ Pühalepa Tervisekeskuse likvideerimine lõpule viia. Sama kuu lõpus käisid Ants Orav ja Tiiu Alas ettevõtte ruumides ja kinnitasid, et vald ostab ära järelejäänud inventari,“ rääkis endine perearst.
Vastavalt kokkuleppele saatis Madalvee raamatupidaja vallavanemale kolmandaks juuniks hinnapakkumise. „Lubati vastata 17.juuniks, sest vallavanem oli puhkusel. Aga järgnes vaikus. Kuu hiljem tuletasin lubadust meelde. Lubati tulla vaatama pärast vallavalitsuse koosolekut. Taas vaikus,“ meenutas Madalvee, kes vastavalt aasta alguses lubatule säilitas enamuse osaühingu varast.
Selline olukord kestis sügiseni. Kuuendal septembril lubas Orav, et saadab järgmiseks päevaks vallapoolse hinnapakkumise. Seda aga ei tulnud. „Palusin seepeale [valla referent- H.T.] Katrin Paadil vallavanemale helistada ja tuletada meelde eelmise päeva lubadust,“ ütles Madalvee, kes lõpuks ootamisest ära väsis.
Viiendal oktoobril viis ta vallavalitsusele arve 2400 eurole, kuigi hindab inventari palju väärtuslikumaks: „Olin tüdinenud vallavanema tühjadest lubadustest ja soovisin osaühingu likvideerimisega ühele poole saada.“

Selget ideed, kuidas edasi minna, Pühalepa vallavalitsusel ei ole. „Mõtleme edasi, et kuidas jätkata,“ jäi Orav napisõnaliseks.

Teeme ära!

Eelmisel nädalal otsustas Hiiumaa omavalitsuste liit kutsuda kõigi Hiiumaa omavalitsuste volikogude liikmed kokku, et üheskoos arutada Kärdla linna ettepanekut ühinemisläbirääkimiste alustamiseks. Väärt tegu!

Ja teine kiiduväärt samm tehti juba varem Kärdla poolt. Mõtlen valdadele tehtud ettepanekut ühinemisläbirääkimisteks. Jah, see ei ole siin saarel esmakordne. Aga et teema on pikki aastaid päevakorral, siis peab selle järele ka vajadus olema. Tegemist ei ole ka ühe seltskonna projektiga- liitumisprotsessi on varem algatanud ka Pühalepa ja Kõrgessaare.

Ütlen kohe otse välja, et mina näen Hiiumaad kui tervikut, mis peakski toimima kui üks terviklik üksus. Kui üks omavalitsus.

Tunnen selle järele selget vajadust. Vähe on inimesi, kes on seotud pelgalt ühe omavalitsusega. Ennast näiteks tuues- elan Pühalepa vallas, töötan Emmaste vallas, suurema osa teenuseid tarbin Kärdla linnas. Seega minu maksuraha eest saab vaid Pühalepa midagi teha, aga minu huvides on, et ka Emmastes ja Kärdlas asjad toimiks, näiteks teed oleks talvel lahti lükatud.

Põhjuseid, miks Hiiumaal peaks olema üks omavalitsus, on veel. Näiteks raha. Või selle kasutamine. Ma ei hakka arutama, kas vallavanema palk peaks olema 2000 eurot või mitte, aga kui minu raha eest peetakse kedagi kõrgepalgalist üleval, siis tahan tasemel teenust vastu saada.

Kui aga vallavanema tegevuse tõttu valla ettevõtja valla kohtusse kaebab ja võidab, siis see ei ole tasemel teenus. Ja kui valla kodulehel avaldatakse hankekutse, kus pole ühtegi konkreetset tingimust, kuupäevadest rääkimata, siis pole see tasemel teenus. Eriti kui selgub, et selle teate varjus toimub ka teine, suunatud hange... Aga just nii meie vallas asjad käivad.

Olen aru saanud, et Emmaste vallavanem on liitumise osas skeptiline. Aga kui suhtlen kõrgharitud inimestega (ja koolis neid jagub!), siis tunnetan vastupidist suhtumist. Ja see pole ainus koht, kus liitumisele poolehoidu avaldatakse. Tõsi, häälekamad on ikka need, kes sellele vastu on. Aga nii on iga asjaga.

Üks argument, mida käsitleda ei taheta, on meie volikogu liikmete kompetentsus. Tean, et selle tõstatamise eest võin piki päid ja jalgu saada. Aga leian (mitte üksi ja siseinfole toetudes), et praegu ei ole volikogud tasemel, kus võiksid olla.

Tegin statistikat (peagi avaldan) volikogu töös osalemise kohta. Pole haruldane olukord, et volikogu liige ei osale igal kolmandal istungil. Pühalepas on rekordiks 16 puudumist toimunud 28 istungi jooksul. Kas me saame väita, et nii sünnivad kogukonna jaoks parimad otsused?

Põhjuseid on veel, aga ma ei jätka praegu. Kirjeldan parem mõne sõnaga enda nägemust ühisest omavalitsusest.

On selge, et keskus jääb Kärdla. Ka praegu on meie ainus linn tõmbekeskuseks ja seda vägisi juba ei muuda. Küll aga saab ühise juhtimisega tekitada olukorra, et kõik teenused ei koondu ühte kohta.

Võtame lihtsa näite. Kui praegu on veekeskus Käinas ja Kärdla leiab, et seal on kaugel käia, siis võib ta sellele linna konkurendi ehitada. Ja kohe jääb Käina põhja-Hiiumaa klientidest ilma... Ühiselt tegutsedes panustataks aga ühte veekeskusesse, kasvõi selle hoone renoveerimisse.

Igasse osavalda (praegusesse valda) jääks teeninduspunkt, mille kaudu saaks kõigi ametiasutustega suhelda. Kuhu täpselt (näiteks Pühalepa puhul oleks see minu nägemuse järgi Suuremõisas), otsustavad piirkonna inimesed. Kindlasti peab sellele tasemele jääma sotsiaalvaldkonna spetsialist.

Erinevate erialade spetsialistid võiksid eri piirkondi rotatsiooni korras külastada, sealjuures mitte ainult praegustes keskustes. Sellega saaksime teenuse inimesele hoopistükkis lähemale tuua! Kuigi tean, see on ametnikele (mõtlen üldiselt, kedagi hiidlastest solvamata) tülikas. Palju mugavam on istuda soojas toas ja oodata inimesi enda juurde. Aga kes on teenindaja ja kes teenindatav?

Koolide osas on noored välja öelnud, et põhiharidus peab olema kättesaadav kodu lähedal. Küll aga võiks liita gümnaasiumid. Konkurents ei pea toimuma omavahel vaid Saare- ja Läänemaaga. Või liita gümnaasiumid ja Ametikool.

Loomulikult on valdkondi veel, aga lõpetan siinkohal. Paneksin praegu kõigi volikogude liikmetele südamele, et nad ei saadaks Kärdla ettepanekut kergekäeliselt pikalt. Sellega võtate te oma vallalt ära võimaluse protsessis kaasa rääkida.

Läbirääkimised ei tähenda kohe ühinemist. Kuigi leian, et see oleks saare arengule parim lahendus. Ja veel soovitan, et kutsuge oma vallas kokku küla- või piirkonnakoosolekud ning arutage asi inimestega läbi. Nii ei tunne keegi, et otsus tehti selja taga ära ja igaühel on reaalne võimalus sõna sekka öelda.

Õpetajate palgast

Pimedal tänaval piirab pätikamp sisse mööduja. „Rahakott siia!“ käratab pealik.

„Mul pole raha, seepärast ei kanna ka rahakotti kaasas,“ vastab mees.

„Kiilakas, vaata järele!“ käsutab pealik „Pole!“ teatab üks pättidest.

„Siis mobiil!“

„Pole.“

„Kiilakas, kontrolli!“

„Ei ole jah, raisk!“

„Aja mantel seljast! Anna kingad siia!“

„Mantel on kulunud. Ja kingad on katki.“

„Kiilakas!“

„On jah kulunud ja katki!“

„Kuule mees, kes sa sihuke üldse oled?“

„Õpetaja...“

„Aa, õpetaja... Kiilakas, viska talle kümnekas!“

Arvan, et selle Erkki Kõlu anekdoodiga on sobiv antud teemat lahkama asuda. Viimased nädalad on meedias kuum teema õpetajate (siinkohal mõtlen ka nn lasteaiakasvatajaid) palgad. Täpselt nädal tagasi toimus Eesti kohta haruldane meeleavaldus, kus oma 1500 inimest protesteeris valitsuse otsuste vastu mitte õpetajaid kõrgema palgaga väärtustada.

Aga kurtidele kõrvadele... Ja mis seal imestada- kõik parlamendierakonnad on sel sajandil valitsuses olnud, kõik on lubanud õpetajatele keskmist palka, aga mittekeegi ei ole selle heaks midagi ette võtnud.

Meeleavaldusel nõuti palgatõusu juba jaanuarist. Aga eelarve on härra peaminister isiklikult heaks kiitnud, kuidas saab siis seda muutma hakata?

Samas mina ei osalenudki meeleavaldus. Jah, ma olen kolleegidega solidaarne. Jah, palk võiks olla kõrgem. Jah, mind ajab närvi jutt, et „teie töö on ülioluline... aga peate selle tasuga leppima“. Aga mulle tundub, et selline teema käsitlus meile, õpetajatele kasu ei too.

Esiteks on selge, et õpetajad ei teegi oma tööd palga pärast. See on alati madal olnud ja seda ametit ei valita rikkaks saamise pärast. Aga milleks seda kogu aeg nina alla hõõruda? Teiseks näidatakse numbreid valesti. Räägitakse miinimumpalgast 608 eurot. Aga tihti ei mainita, et seda saab vaid täiskoormusega töötav õpetaja. Näiteks minu koolis pole neid isegi 50% kõigist. Teiste puhul korrutatakse summa läbi 0,5 vms. Ja üle 50-tunnistest töönädalatest ma ei räägigi.

Ma ei hakka siinkohal vaidlema inimestega, kes heidavad ette, et mida te pedagoogid virisete, paljud inimesed teenivad veel vähem kui teie. Jah, tõsi on. Ja meie töö pole sugugi kõige raskem maailmas. Aga selle ameti osas saab sõna võtta vaid siis kui oled selle ise ära proovinud. Ka mina arvasin mõne aasta eest sellest hoopis teisiti.

Ma ei virise palga pärast, sest minu olukord ei ole selle anekdoodi sarnane. Aga kardan, et kõigil ei ole niimoodi vedanud... Samas ühiskond ehk inimesed ise valivad, kuidas soovitakse väärtustada neid, kes tegelevad meie kalleima vara - lastega.

Ja selge on, et palk tõuseb. Praegu kulutab Eesti pea 7% SKP-st haridusele, kuid vaid 30% sellest läheb õpetajate palkadeks. Hea rahvusvaheline tase on umbes 60%. Haridusminister Jaak Aaviksoo arvates peaks palk olema 20% üle keskmise ja selle nimel ta töötab.

Probleem on praegu selles, et õpetajaid on võrreldes õpilastega suhtarvuna liiga palju. Põhjuseks vähenev laste arv koolides. Peaminister Andrus Ansip ütles haldusreformist rääkides, et kui me omavalitsused liidame, siis pigem ei loobuta oma koolipidamisest, tuues näiteid Euroopast. Tema sõnul loobuvad väikesed omavalitsused koolist kulude kokkuhoiu nimel palju meelsamini. Seega ootame ja koolide arv väheneb ise ning ka palk tõuseb?

Ja just see mind kõige enam häiribki, et me ootame, aga midagi ei tee. Ka siin Hiiumaal. Me teame, et õpilaste arv väheneb, et kahele gümnaasiumile ei jätku varsti lapsi. Aga me ei tee midagi... Seni kuni iga omavalitsus võitleb vaid enda maalapil toimuva eest, ei olegi me naabritega võrreldes konkurentsivõimelised.

Ja kui õpetajad olukorraga ikkagi ei lepi, ja haridustöötajate liidu sõnul ei lepi, siis meeleavalduse asemel kasutaks ma ajakirjaniku Rein Sikk ideed. Iga pedagoog võiks saata meililistiga iga esmaspäev parlamendisaadikutele palgatõusuteemalise kirja. Aga isiklikult arvan, et tulemuseni viiks vaid streik. Koolid kinni. Kasvõi kuuks ajaks. Ehk siis jõuaks sõnum kohale.

Vallavanem, astu tagasi

Ei tea, kas valla 20nda sünnipäeva eel on sobiv hetk selle kirjatüki kirjutamiseks. Aga teisest küljest on see võib-olla just parim aeg, sest tuleb vaadata ja mõelda, mis saab edasi.

Septembri viimastel päevadel ilmunud Pühalepa Teatajasse kirjutas ka vallavanem kaks lugu. Ja viimati tegi Ants Orav seda vist alles enne kohalike omavalitsuste valimisi (kui end kiita vaja oli). Nüüd siis oli vaja enda tegemisi õigustada. Kahjuks tuli selleks fakte moonutada ja vassida...

Orav põhjendab, miks ütles vald ühepoolselt ja piisavalt motiveerimata üles lumetõrjetööde lepingu FIE Reijo Leigeriga. Juba selle loo alguses räägib ta endale vastu. „Vallas on mitmeid lumetõrjeteenuse osutajaid ja ei ole kellegagi probleeme olnud. Tegevused on toimunud tõrgeteta,“ kirjutab Orav ja lisab mõned read hiljem, et FIE Reijo Leiger ei tulnud tööga toime.

Probleem sai alguse, kui Orav kutsus ettevõtja traktori töölt tagasi, kuna too „lükkas olematut lund“. Aga samasse piirkonda saadeti veel samal päeval, mõni tund hiljem, uus traktor tööle! Seega- vallavanem ei lasknud ühel olematut lund lükata, aga teist sundis seda tegema? Või oli ikka, mida lükata?

„Konkreetselt Tubalaga olid mõned juhtumid, kui helistasin Reijole ja palusin Tubala külatee (bussipeatuse juurest alla praeguse kiige poole) lahtilükkamist, kuna pinnatuisk pani selle mõnelgi korral täis ilma, et suurt lumesadu oleks olnud. Antud piirkond on tuultele üsna avatud ja nii mõnelgi päeval oli see lõik (Mäe pealt kuni Järvani) umbes. Pea alati palus Reijo helistada ka valda, et vald oleks asjast teadlik. Mõnel juhtumil ta ka ütles, et ei saa enne välja sõita kui vallavanemalt on tulnud luba,“ rääkis Enn Veevo ühe küla kogemusest.

Ja et olen teemat vallas põhjalikult uurinud (rääkinud inimestega, kellest paljud mulle üllatusena ise kontakti otsisid), tean, et see pole ainus juhtum. Teid ei saa lükata ainult peale sadu, vaid ikka siis, kui inimestel on selleks vajadus.

„Aga mida teab Orav üldse valla teede olukorrast? Mees tuleb mandrilt tööle esmaspäeva lõunaks ja tavaliselt lahkub juba neljapäeval ehk ta teeb oma suure palga eest nädalas 3,5 päeva tööd,“ on Leiger ärritunud.

Orav kirjutab, et kutsus ettevõtja valda, kus viimane ägestus ja saatis teda ei-tea-kuhu. Volikogu esimees Toomas Remmelkoor rääkis aga, et just Leiger soovis kokkusaamist ja „mõlemad läksid päris valjuks, nii et mina ei saanud sõnagi sekka öelda.“ Miks Orav ei kirjuta, et ka tema ägestus?

Vallavanem väidab, et üritas ettevõtjaga kontakti saada. Helistades olnud telefon väljas ja seejärel sõitis Leiger ka reisile. Leiger kinnitas, et käis puhkamas, aga telefon ei olnud väljas, vaid suunatud alluvale. Ja sellest teavitas ta ka valda. Lisaks on hämmastav, et vallavanem ei saanud kilomeetri kaugusel asuvat ettevõtjat külastada, kui telefoni teel teda tabada ei õnnestunud.

Ahjaa, ühe asja unustas Orav veel kirja panna. Ka tema sõitis abivallavanem Eve Kustala sõnul detsembris välismaale puhkusele. Kas see võiski olla põhjus, miks kiirustades leping lõpetati? Et asjaajamised puhkuseplaane sassi ei ajaks. Ja kui Orava väited helistamisest on vaid sõnad, siis Leiger saab ette näidata ametlikud kirjad valda, kus lepingu lõpetamise teemal aru pärib. Kirjad, millele vastust ei tulnudki.

Veel väidab Orav, et lepingu üles ütlemisega võitis vald rahaliselt. Ei ole arve näinud, aga olen kindel, et vallavanem ei arvestanud siinkohal kohtukulusid. Lisaks tuleb rahakotti veel kergitada, sest Leiger esitas valda ka kahjunõude. Ja leping lõpetati ettevõtjaga, kes annab tööd kuuele inimesele, kelle maksuraha samuti valda laekub. Vallal saamata jäänud maksuraha Orav vaevalt oma arvutustes arvestas.

Kui ülemöödunud talvel alustas antud piirkonnas üks traktor Tubalalt, teine Paladelt ja kolmas Hellamaalt, sest logistiliselt oli see kõige efektiivsem, siis sel aastal tormas üksainus traktor siia-sinna. Kust helistati, sinna masin sõitis. Postiveoteenust vallas osutav Ermo Voole oli aga püsti hädas, sest pidi end korduvalt ise lumest välja kaevama, sest ei pääsenud hangedest lihtsalt läbi. Mitmed inimesed valla eri nurkadest kinnitasid samuti, et võrreldes 2009/10 talvega olid nüüd asjad vähemefektiivsemalt ja ebaloogilisemalt korraldatud. Kokkuhoid? Mille ja kelle arvelt?

Kui teedest ja rahast veel rääkida, siis meenub aasta 2008, kui Värssus asfalteeriti ootamatult 1,5 miljoni krooni eest paarikilomeetrine teelõik. Selle tee ääres elab vaid paar peret. Üllatus-üllatus, just vallavanema maja on üks, mis asub selle tee ääres.

Sain teada, et see töö tehti volikoguga kooskõlastamata. „Olen tutvunud selle revisjoniaktiga, kus seisab, et teeremont kooskõlastati volikogus mitu kuud hiljem, tagantjärele. Arvan, et teatud instants peaks seda asja uurima,“ rääkis Leiger.

Ja praegu on Orava maja hoopistükkis müügis. Tekib paratamatult küsimus, kas seda teed remonditi selleks, et vallavanema kinnistu väärtust tõsta?

Kui sõna kokkuhoid vallavanema suust kuulen, tekitab see minus alati kahtluseid. Vallamajast saadud info põhjal tean, et eelmisel talvel oli Oraval plaan viia valla üksi elavad pensionärid (seda nende eest otsustades!) talveks Suuremõisa ühiskorterisse. Kulude kokkuhoid jälle?

Loo pealkiri oli ehk intrigeeriv, aga usun, et meie valla jaoks oleks tõesti parim lahendus vallavanema välja vahetamine. Selline ebaeetiline ja üleolev käitumine vallakodanike suhtes ei ole vallavanemale kohane.

Ja ma pole ainus, kes nii arvab. Remmelkoor avaldas, et on volikogu aseesimehega samuti arutanud, kas ehk tuleks uus vallavanem leida. Usun, et ka teised volikogu liikmed teavad, et kuna nemad Orava ametisse määrasid, vastutavad nemad samuti tema tegevuse eest.

Madalvee vastus

Alljärgnev lugu on mõeldud ilmuma novembrikuu valla lehes:

Vastus küsimusele, mille Antti Leigri esitas mulle 30.09.2011 ilmunud Pühalepa Teataja artiklis „Meenutusi“

Hea traditsioon on, et ajaleht avaldab mõlema poole seisukohad. Et seda võimalust ei antud, püüan valla volikogu abiga Pühalepa Teataja lugejatele Antti Leigri poolt esitatud küsimustele vastata.

Alustan algusest. Väljendit „seaaed“ kasutasin ülekantud tähenduses. Minu seaaed, millest Antti Leigri räägib, sai valmis aasta tagasi ja toimib. Materjali ostsin Faasionist.

Mis torudesse, mida oleme harjunud kasutama kontekstis rööbaspuud, puutub, siis pärast võimla ning jõusaali valmimist kadus nende järele vajadus. Sealjuures saime võimla sisustuse läbi US Rahukorpuse, sealt saime näiteks matte jpm.

Panin torud ülesse pr. E. Litorellilt saadud takistusriba juppidest, mis sai endise sõjalise algõpetuse tunni jaoks Putkaste Sovhoostehnikumi rajatud. Tollal ei olnud meil peale keldriruumi praktiliselt midagi ja nn. rööbaspuud said maasse kaevatud vanemate klasside ja tehnikumi poiste ülakehalihaste arendamiseks. Kõike muud, mis käib mõiste alla rööbaspuuharjutused, seal praktiliselt teha ei saanud. Mõiste rööbaspuud kätkeb endas võimlemisvahendit, mis on iga harjutaja jaoks reguleeritava kõrguse ja laiusega ning mille ümbrus ja alus on kaetud ohutust tagavate mattidega. Kooli tingimustes võib seda vahendit kasutada vaid julgestaja juuresolekul.

Nii kogenud kehalise kasvatuse õpetaja, praegu Palade Põhikooli juhtiv Uno Kõiv, kes töötas aastaid tagasi Suuremõisas, kui ka kehalises kasvatuses magistri kraadi omav Kristi Heilman jagavad minu seisukohta, et nimetatud riistade kasutamine kätkeb ohtu õpilaste tervisele ja ei pea seal harjutamist soovitavaks. Siit siis ka hinnang kõne all olevatele torudele.

Tiigi jalgpalliplatsipoolse viltuvajunud rohtukasvanud ja roostetanud madala võrkaia kohta ütleksin, et kõik, kes on seal nüüd juba pea paarkümmend aastat jalgpalli mänginud, teavad, et aed oma madaluses ei toimi. Ei möödu tundi, kus keegi ei pea tiigis solistama või kaldalt ridvaga upitama. Minu järglane kooli juhina pr. Ene Urmann ostis tunnis kasutamiseks paari kummikuid, kooli remondimees valmistas pika varre otsa kahva, poisid ehitasid oma käel parve. Mängida saab kahe palliga- kuni ühte tiigist õngitsetakse, on teine mängus. Nii palju selle aia vajalikkusest. Ene Urmann tahtis nimetatud aeda kui lossi parki risustavat eemaldada juba siis. Kõne all oli uue moodsa kõrgema aia ehitamine, kuid siis sekkus väidetavalt muinsuskaitse. Suuremõisa lossi ümbrus eeldab korda. Siit mõte- aed maha ja tiigi perv korda. Toimiks tublisti kõrgem korralik tara.

Jah, ei jäänud Antti Leigri vastust tema kabinetis ootama ja lahkusin. Läinud sügis-talvel seoses Antti Leigri võimla saali kütmise eksperimendiga talusin paar kuud tema lubadusi, vildakaid põhjendusi, hämamist. Jõuludeni tuli lastel leppida võimlas 10-13° temperatuuriga, mis kaugel tollal nõutavast 18°. Samas võimlas käisid ka lasteaia lapsed. Kevadeks sai mu mõõt täis. Taoline diletantlik, hoolimatu suhtumine oma otsestesse kohustustesse, milleks üks on tagada õpilastele kehtestatud normidele vastavad tervist tagavad tingimused, oli mulle mõistetamatu. Nagu praegunegi – mittevajalike, ohtlike, asjatundjate arvamust eirav nõudmine torud tagasi paigaldada.

Antti Leigril on elust palju õppida. Taktitundetu lahmimisega oma väärtust ei tõsta, probleemidesse süvenemata neid positiivselt ei lahenda.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et tänu paljudele Pühalepa valla toimekatele inimestele on Suuremõisa noorte sportimisvõimalused ühed parimad Hiiumaal. Meie spordikompleks on tunnustust leidnud paljude külaliste silmis nii meilt kui ka ookeani tagant.

Mis puutub minusse, siis kokku olen kolmekümne Hiiumaal elatud aasta jooksul tehnikumi poiste abiga ja tehnikumi toel Suuremõisa kanti rajanud 6 paika, kus välitingimustes harjutada võimalik. Ühte neist - Hilleste metsas olevat platsi tunnustas tollane Põllumajandusministeerium rahalise preemiaga. Senini ainukene materiaalne hüvitis kompenseerimaks ehitamistele ja hooldamisele kulutatud sadu tunde oma töövälist aega. Seda naeruväärsem tundub praegune vägikaikavedu mitte noorte ohutu sportimisvõimaluse vaid pigem eneseupitamise nimel.

Julgen väita, et tean päris täpselt mida, kuhu ja millisel kujul on vaja, et kohalikud noored oma sportimisvajadust rahuldada saaksid.

Ja veel. Kogu minu lugupidamise juures valla haridus- ja kultuurikomisjoni osalemisele konfliktile hinnangu andmisel, oleks tulnud komisjoni kaasata ka mõni teemat sügavuti valdav spordiõpetaja. Reeglina neid muusika ja kunsti valdkonda puudutavate küsimuste lahendamisele ei kutsuta. Otsuse langetamise õigus jäägu teema valdajale. Vastasel juhul on tegu lihtsalt farsiga.

Lugupidamisega Tiit Madalvee

Lisan lingi loole, millele hr. Madalvee vastuse annab- Meenutus.