Ettevõtja seljatas suvises lumesõjas Pühalepa valla

Lugu tänasest Hiiu Lehest:

Eelmise talve 27. novembril kella 14 ajal helistas Pühalepa vallavanem Ants Orav Palukülas lund lükanud ettevõtja Reijo Leigerile. „Inimesed palusid teed lahti lükata. Aga vallavanem helistas ja ütles, et tema pole lumelükkamistöödeks korraldust andnud ja mis ma neid helbeid seal lükkan,“ selgitas Leiger.

Valla volikogu esimees Toomas Remmelkoor näitas töölehti, mille kohaselt FIE Reijo Leiger osutas vallale teenust 25. novembril 24,5 tunni, 26. novembril 10,5 tunni ja 27. novembril 7 tunni jooksul.

Portaali ilm.ee andmeil sadas antud perioodil Lääne-Eestis ja rannikualadel lund ja esines pinnatuisku. Temperatuur oli vahemikus 9-15 külmakraadi. Ja et tegemist polnudki lumehelvestega, vaid vaja oli reaalselt tööd teha, saadeti valla III lumelükkamispiirkonda teine traktor.

„Toomas tuli töökotta mingit remonti vajama ja siis ma küsisin, et mis toimub- miks minu traktor tagasi kutsuti. Usun, et sel hetkel Toomas ei teadnud, et minu traktor tagasi kutsuti ja tema oma asemele läks. Korraldusi jagas Orav,“ kirjeldas järgnenud sündmusi Leiger.

Päev hiljem kohtusid vallavanem, ettevõtja ja volikogu esimees. Ent nagu Leiger ja Remmelkoor kinnitasid, arutelu ei viinud kuhugi.

30. novembril saatis FIE Reijo Leiger valda arupärimise. Kuna temal on leping olemas III piirkonnas (valla territoorium jaotati kolmeks piirkonnaks, mida teenindasid eri ettevõtjad- H.T.) lume lükkamiseks ja kulutused- traktorite ettevalmistus ja meeste palkamine- tehtud ja tema soovib tööd teha, siis miks vallavanem teise traktori korduvalt selles piirkonnas lund lükkama on saatnud. Vastust ei tulnud.

Kaks päeva hiljem, teisel detsembril saabus hoopis kiri vallavalitsuselt, milles tehti ettepanek lepingutingimuste muutmiseks. Lühidalt tähendanuks see Leigri piirkonna pooleks jagamist ja talle väiksema osa jätmist.

Ettevõtja vastas aga kirjale samal päeval, et ta ei ole seal pakutuga nõus ja esitas küsimuse, et miks seda teha soovitakse, ta on valmis selles piirkonnas jätkama. Ta uuris ka, et kui piirkond pooleks tehakse, siis tuleks teha uus hange- millal see toimub.

Abivallavanem Eve Kustala selgitas: „Eelmise aasta detsembris üks kolmest valla lepingupartnerist talihoolduse osas ei osutanud teenust. Ta ei olnud ka kättesaadav. Seetõttu otsustas vald lepingu lõpetada.“

Lause peale, et ta ei olnud kättesaadav, oskab Leiger vaid imestada. Ta ei saa aru, mismoodi ei olnud ta kättesaadav: „Minule ei helistatud ega saadetud e-meile, saab ju kõneregistri väljavõtte teha ja meilivahetust uurida.“ Ettevõtja sõnul võinuks vallavanem kasvõi tema poolt läbi astuda-töökoda asub vallamajast vaevalt kilomeetri kaugusel.

„Kontakti otsiti intensiivselt. Kuna mina sellega ei tegelenud, siis ma ei tea kuidas, aga ma tean, et kontakti otsiti,“ ütles Kustala.

Leping lõpetati ühepoolselt

Üheksandal detsembril saabus vallast kiri, et leping on lõpetatud. „Pühalepa vald ütles Reio Leigeriga sõlmitud lepingu lume koristamiseks üles. Lepingu ülesütlemine toimub vastava tahteavalduse teatavakstegemisega lepingu teisele poolele. Reio Leigerile on Pühalepa valla tahe leping üles öelda teatavaks tehtud ja leping lõppes,“ selgitas Pühalepa valda esindav vandeadvokaat Alar Urm.

„Kõik mäletavad eelmist talve- isegi riik oli hädas. Lund oli tõesti palju ja talv juba käes, sellest tulenevalt ei peetud otstarbekaks hanget korraldada. Tehti ettepanek teistele lepingupartnerile selle piirkonna ülevõtmiseks. OÜ Dagosan võttis selle väljakutse vastu,“ rääkis Kustala, miks hanget ei korraldatud.

Piirkonna teenindamise võttis üle OÜ Dagosan. Sealjuures maksti FIE Reijo Leigrile lume lükkamise eest 420, aga OÜle Dagosan 500 krooni tunnis. Remmelkoore sõnul tulenes see eri ettevõtjate masinate efektiivsuse vahest. Aga kuidas seda täpselt mõõta?

Talved 2009/10 ja 2010/11 olid mõlemad lumerohked ja võrreldavad. Eesti Posti välissuhete koordinaator Külliki Uusman ütles, et neil talvedel ei saa postiteenuse osutamise jaoks olulise faktori, teeolude osas Pühalepa vallas suuri erinevusi välja tuua. „Tavaliselt oleme postiveo hilinemisest või muudest tõrgetest teavitanud kohalikke elanikke ajakirjanduse vahendusel,“ lisas Uusman.

Leiger vaidlustas lepingu üles ütlemise halduskohtus. 15. juunil sai kohtusaaga läbi. Kohus otsustas tühistada valla otsuse lepingu lõpetamise kohta ettevõtjaga. „Reijo Leiger vaidlustas halduskohtus selle, et haldusakt, millisega lepingu ülesütlemine teatavaks tehti, oli puudulikult motiveeritud. Kohus leidis, et motivatsioon oli tõesti puudulik,“ selgitas Urm.

Huvide konflikt

Ettevõtja soovinuks enda sõnul probleemi enne kohtusse minekut esmalt vallavolikogus vaidlustada: „Aga kellele ma kaeban? Volikogu esimees vastutas lume lükkamise eest vallas, lükkas ise lund ja ta on ka revisjonikomisjoni esimees.“

Abivallavanem Kustala sõnul on teede küsimusega tegelenud tavaliselt vallavanem Orav. „Ei olnud ju ette teada, et detsembris tekivad sellised probleemid lume tõttu. Ja vallavanemal oli detsembris korraline puhkus, mille ta plaanis veeta Eestist väljas. Seega ei tahetud muudatusi teha ja lepiti kokku et vastutuse [teehoolduse eest- H.T.] võtab volikogu esimees,“ kirjeldas Kustala, kuidas Remmelkoor lumekoristuse eest vastutajaks määrati.

Kuna Kustala ülesanne ei ole kunagi olnud teedega tegelemine, siis just see peakski tema sõnul välistama korruptiivsuse, kuna asjaga tegeles asjatundja. Ehk Remmelkoor.

„Korruptsioonivastane seadus (KVS) § 24 sätestab piirangud keelatud tehingute ja § 25 sätestab piirangud huvide konflikti näol. Selliste rikkumiste eest on ette nähtud vastutus KVS § 26³ alusel,“ selgitas Lääne Prefektuuri korruptsioonitalituse juhi Vardo Schneider.

Tema sõnul on rikkumine olemas siis, kui nii ühel pool olev lepingu allkirjastaja kui ka teisel pool olev lepingu allkirjastaja on kas üks ja sama isik, selle lähisugulane või -hõimlane või nende juhitav eraõiguslik juriidiline isik.

Et aga teadaolevalt sõlmiti leping OÜga Dagosan ja Remmelkoor lükkas lund selle ettevõtte heaks ning lepingu allkirjastas vallavalitsus, on tegemist huvide konfliki, mitte rikkumisega KVS vastu.

Asja uuritakse siiski edasi „Täiendava teabe olemasolul ei ole välistatud selle vastavus ka karistusseadustikus (KarS) sätestatud kuriteo koosseisule. Või ilmnevad asjaolud, mis vastupidiselt välistavad KVS-i või KarS-i järgi vastutuse,“ edastas Schneider.

Kahjunõue vallale

Kuna 15. juuni kohtuotsus oli võimalik 30 päeva jooksul edasi kaevata, siis Leiger vahepeal midagi ette ei võtnud. Ta ootas, et temaga võetakse vallast ühendust, aga seda ei tehtud.

„Kui nad vallas arvavad, et ma panen selle kohtuotsuse padja alla ja jätan nii, siis nad eksivad,“ ütles Leiger. Tema sõnul on asi põhimõtteline- niimoodi päevapealt ei saa lepingut põhjuseta üles öelda.

Hetkel kaalub ettevõtja valla vastu kohtusse pöördumist. Selleks tuleb tal advokaadiga koostada kahjunõue lepingu ülesütlemisest tingitud kulude/kahjude hüvitamiseks.

20 august

Teisipäevase Hiiu Lehe juhtkirjas seisis: „Hiidlased magasid taasiseseisvumise 20. aastapäeva maha. „Me ei ole osanud seda väärikalt tähistada,“ tunnistab Ermo Mäeots maavalitsusest. HOL-i esimees Jaanus Valk tõdeb, et omavalitsusliidus ei ole seda teemat arutatud.“

Võiks arvata, et asun nüüd hiidlasi pragama. Aga ei. Kuigi arvestades sündmuse tähtsust ja tähendust meie kõigi igapäevaelule, võiks seda tähistada küll. Aga tähistada peab oskama. Näiteks pealinnas on 20. Augusti väljaku rajamine kõvasti vastuseisu leidnud. Kas miljon eurot kuhugi mujale pole panna, kurjustatakse.

Ei ole mõtet üksteist üle trumbata , et kes tähistab seda väärikamalt. Palju olulisem on seda päeva mäletada ja teada selle tähendust. See kipub pahatihti ununema.

Näiteks Artur Valk kirjutab Facebooki Hiiumaa Heaks grupis lehe juhtkirja kommenteerides: „20. augusti - Eesti iseseisvuse taastamise päeva pole ei riik ega ka kohalike omavalitsuste kultuuriasutused kunagi eriti suurejooneliselt ja silmanähtavalt tähistanud. Minu jaoks on olulisem ikka 24. veebruar, Eesti Vabariigi sünnipäev.“

Ei hakka tema seisukohta kahtluse alla seadma, kuid kahjuks olen ka varem sarnast juttu kuulnud. Et õige päev, mida tähistada, on 24. veebruar. Et siis me võitlesime (verd valades!) end vabaks, andsime nii venelastele kui sakslastele tappa.

Tõsi ta on. Ent just seda enam tuleb taasiseseisvumise protsessi- veretut revolutsiooni- tunnustada. Ja ega see verevalamine nii kaugel polnudki. Lätlased-leedukad pidid teatud verehinda maksma. Armeenia ja Aserbaidžaani vahel tekkis sõda, Moldova rebiti pooleks. Ja ka siinkandis tellis KGB riigipöördekatse eel Pihkva vabrikult 250000 paari käeraudu. Huvitav milleks? Ja võõrad väeosad tungisid ka meie riigi pinnale. Õnneks ka lahkusid üsna kiiresti.

Eestlased oskasid maha rahustada siinset interliikumist ja kompartei ägemeelset vene tiiba. Lisaks suutsime osavalt vangerdada. Kremlis kavandatud referendum NSVL kooshoidmiseks muudeti siin märtsis 1991 Eesti iseseisvusreferendumiks.

Tähtsaks peab pidama ka tööd, mis tehti leidmaks tunnustust ja toetust välismaal. Ja on tore, et kui 20. augusti südaööl lõppeb Lauluväljakul Vabaduse laulu üritus, algab Islandi päev. Sellega täname Islandit, et just nemad olid esimesed, kes tunnustasid Eesti taasiseseisvumist.

Rahumeelsed massiüritused nagu Eestimaa laul ja Balti kett näitasid, et vabanemise püüdlus on kogu rahva siht. Välismaalaste jaoks on selline võõrikke alt vabanemise viis üllatav. Peame olema tänulikud James ja Maureen Tusty´le, kes tegid filmi „Laulev revolutsioon“. Filmi, mida kõigile vaatamiseks soovitada julgen, levitatakse ka USA koolides.

Kui iseseisvumispäeva tähistatakse üldiselt väljakujunenud piduliku kava alusel, siis ka taasiseseisvumispäeva ei sobi iga üritusega tähistada. See on sedavõrd oluline Eesti ja meie kõigi jaoks.

Aga veelgi olulisem on, et me teaksime, mida me tähistame. Et me oskaksime hinnata seda protsessi ja saavutatut. Mina olin 1991. aasta augustis nelja-aastane. Mul, nagu üldse pealekasvaval noorpõlvel puuduvad isiklikud kogemused. Seda enam tuleks sellest rääkida- et mälestus ja teadmised säiliksid.

Sest olgugi, et paljude meelest ei saavutanud me kõiki oma eesmärke ega rajanud ideaalriiki, võitlesime me end vabaks. Nagu on öelnud minu ülikooliaegne õppejõud Rein Veidemann: „Loodeti näha Eestit, kus puuduvad lõhed inimeste vahel ja vaesust ei ole. Siis algas ärastamine ja kõik muutus. Kuid emotsionaalne ühtsus on ka tänapäeval olemas.“

Paneme Hiiumaa külad särama

Kohalike omavalitsuse juhtide üks suuremaid väljakutseid on oma valla või linna elanike intensiivsem kaasamine kohaliku elu edendamisse. Ja kaasamine sisaldab nii info jagamist, kogumist ja vahetamist-vahendamist, murede-rõõmude ära kuulamist, arvamuse küsimist ja mis eriti oluline- selle arvamusega arvestamist.

Kogukonna kaasamise või ka vallavõimu ja selle elanike vahendaja protsessis on väga tähtsal kohal külavanem. Tema rolli, aga ka külaseltsi tähtsust ei saa ülehinnata kogukonna elu äratamisel ja särama löömisel.

Osaledes nädalavahetusel Liikumise Kodukant Eesti Külade Maapäeval majandusteaduste doktor Uno Silbergi juhitud mõttekojas „Koostöö kohaliku omavalitsusega“, sain sellele taakord kinnitust.

Seal otsisime lahendust küsimusele mida teha ja kuidas tõhustada küla(de) koostööd kohaliku omavalitsusega võttes arvesse osapoolte soove ja vajadusi ning erinevaid võimalusi nende elluviimiseks.

Umbes 40 üle Eestist pärit inimese ja Hollandi, Rootsi ning Poola väliseksperdi ühise arutelu viljad edastatakse Kodukandi kaudu meie riigijuhtidele. Aga mis jäi kõlama?

Omavalitsusjuhte peaks rahustama asjaolu, et eelkõige oodatakse külades moraalset tuge, ärakuulamist, toetamist, aga mitte raha. Ja esimese asjana oodatakse valitsuselt, et omavalitsustel oleks kohustuslik külavanema statuut oma määrusega paika panna.

Külavanem on kogukonna juht ja esindaja, kes on vastava asustusüksuse elanike poolt valitud. Samas ei ole ta ametnik ja ükskõik milliste avaliku võimu kohustuste temale suunamine ei ole õige.

Üldiselt on loogiline, et külarahvas ise valib endale külavanema. Omal algatusel. Aga kuna see pole kohustuslik ja ebapiisava selgitustöö tõttu ei näe inimesed sel mõtet, ei ole paljudes külades seda tehtud.

Otepää valla arendusnõunik Annika Jaansoo ütles, et neil haaras vald jämeda otsa enda kätte. Valla külad sõideti läbi, koosolekutel selgitati külavanema rolli ja miks teda valida ning mitmel puhul aidati ka valimised läbi viia.

Mõttekojas leiti ka, et suurtes (kas elanike arvult või territooriumilt) asulates võiks olla võimalik valida mitu vanemat. Ja väheaktiivsed või väikesed asulad võiksid valida ka ühise vanema.

Külavanema rollina nähti eelkõige info vahendamist ülevalt (ehk omavalitsusest) alla (ehk inimesteni) ja vastupidi. Aga oluline on ka inimeste ära kuulamine, nõustamine, ühistegevuste organiseerimine, koosolekute kokku kutsumine, eri huvigruppide koostööle suunamine.

Külavanema töö ei peaks olema tasustatud. Küll aga võiks võimalusel kulusid (bensiin, telefoniarve jne) kompenseerida, kas siis vald või küla(selts). Mõttekojas jäi peale arvamus, et külavanem on pigem auasi, raha pärast seda teha ei saagi. Jaansoo lisas, et Otepääl valmistas vald vanematele ametitunnuseks hõbedased nn šerifimärgid, mida uhkelt ka rinnas kantakse.

Kohalik omavalitsus saaks aga lisaks külavanemate valimisele kaasa aitamisele ja hiljem info jagamise ning ära kuulamise muudki teha.

Nagu juba mainisin, oleks väga oluline määrusega paika panna külavanema statuut. Seal oleks siis ära määratletud nõuded külavanema kandidaadile, valimiste kord, külavanema õigused ja kohustused, kohaliku omavalitsuse kohustused ja koostöö omavahel.

Vastseliina külade ühenduse esimees Aado Kuhlap rääkis, et neil on loodud külavanemate ühendus, mis regulaarselt koos käib ja on vallale nõuandev organ. Kusjuures vallavalitsus kohtub ka ise nendega ja võtab nende ettepanekuid-mõtteid arvesse.

Eestis on viimastel aastatel väga palju kaasamisest räägitud. Külavanemate nõukoda vallavalitsuse juures oleks suurepärane viis selle teostamiseks!

Mul on möödunud nädalavahetusest olemas konkreetsed lood selle kohta, et kui külavanem on valitud ja kõrval teda abistav/toetav külaselts, on küla elu käima läinud. Kahjuks kuulsin ka vastupidiseid näiteid...

Olgem aktiivsed, oma küla ja iseenda huvides.

Riigijuhid peaksid Dalai-laama ametlikult vastu võtma

„Kui sa saad, siis aita teisi; kui sa ei saa seda teha, siis ära neile vähemalt liiga tee.“ (Dalai-laama Tenzin Gyatso)

On aasta 1991 jaanuar. Helsingin Sanomat vahendab president Mauno Koivisto kõnet: „Me ei sekku loomulikult Nõukogude Liidu siseasjadesse. Soome on tunnustanud de facto Balti riikide liitmise Nõukogude Liiduga ja me peame loomulikult kinni kõigest sellest, mis on rahvusvaheliselt kokku lepitud.“

On 22. august 1991. Island taastunnustas Eesti iseseisvust. Esimese riigina maailmas! Tänutäheks legendaarseks muutunud tunnustuse eest nimetati 1998. aastal Eesti välisministeeriumi esine väljak Islandi väljakuks.

"Islandil on maailma muutmisel 1991. aastal suurem roll kui jäälõhkujal, kuna Island meenutas kõigile kadunud väärtusi," sõnas president Lennart Meri külastades Islandi Vabariiki 1999. aasta septembris.

See on Eesti riigi ajalugu, mida me kõik vähem või rohkem tunneme.

Kuidagi teiste teemade varjus käib aga hetkel Eestis arutelu Tiibeti vaimse ja ilmaliku juhi Dalai-laama külaskäigu üle. Tiibetil ja Eestil on mitmeid sarnasusi.

Kui Eesti oli pikalt NSVL poolt okupeeritud, siis Hiina annekteeris 1951 aastal de facto iseseisva Tiibeti riig. Selle riigi õigusliku järjepidevuse esindajaks peab end Tiibeti eksiilvalitsus, mis ei ole ametlikult ühegi riigi poolt tunnustatud. Aga nad sooviksid seda. Just nagu meie soovisime seda ärkamisajal.

Miks aga Tiibetit ei tunnustata?

1913. aastal iseseisvusdeklaratsiooni vastu võtnud riik ajas neutraalset, aga ka isolatsionistlikku poliitikat. Rahumeelse riigina tahtsid nad vaid sõbralikke kahepoolseid suhteid naaberriikidega, nad ei hoolinud Rahvasteliitu või ÜRO-sse astumisest.

Kui Hiina Tiibeti vallutas, siis nad ka tükeldasid selle riigi. Lisaks on Hiina propagandamasin jõudsalt jahvatanud- kuulutatakse järjepidevalt, et Tiibet on ajalooliselt Hiina osa olnud. Kas mitte Eesti kohta pole ka väidetud, et oleme ajalooliselt Vene riigi osa?

Hiina on nüüd maailmas suur jõud, kus odav ja rohkearvuline tööjõud, palju maavarasid ja tööstusel (sealhulgas relvatööstusel) tohutud võimalused, kuna raha suunatakse sinna, kuhu vaid soovitakse. Inimeste võrdne kohtlemine pole oluline. Seega tahavad kõik Hiina sõbrad olla, unustades ka inimõiguste räiged rikkumised. „Las teevad oma riigis, mis tahavad,“ rehmatakse tuimalt.

On 17. august 2011. Neljateistkümnes Dalai-laama, kes 1989. aastal pälvis Nobeli rahupreemia, saabub Eestisse visiidile. Kohtumisele on kutsutud ka kõik riigi tähtsamad tegelased.

Kindlalt on lubanud Tiibeti kõrgeima esindajaga kohtuda näiteks kaitseminister Mart Laar ja justiitsminister Ken-Marti Vaher. Aga on ka ära ütlejaid ehk lihtsamalt öeldes argpükse, kes end välja vabandavad.

Mind väga häirivad sõnavõtud, kus soovitatakse Dalai-laamaga mitte kohtuda, kuna „Hiina on suurjõud, kes Eestisse toetavalt suhtunud“ või „Ei tasu Hiinaga tülli minna“. Väljavõtted keskerakondlase Max Kauri ja reformari Tõnis Kõivu blogidest.

Hiina suhtub meisse toetavalt? Jah, siia saadetakse mingeid ametnikke, kes mida iganes kokku lubavad. Siis nad lahkuvad ja lubadused unuvad. Kuni tullakse taas...

Hiinaga ei tasu tülli minna? Kas oleme unustanud, kui oluline oli 20 aasta eest mõne välisriigi juhi külaskäik või kasvõi soojad sõnad? Tuletame meelde siingi tekstis kajastatud Islandi poolset Eesti tunnustamist. Kui oluline see meile oli.

Dalai-laama on eelnevalt Eestis käinud kaks korda aastatel 1991 ja 2001. Viimane kord võttis teda vastu peaminister Mart Laar ja kas me oleme nüüd Hiinaga tülis?

Nüüd kui me ise oleme jõudnud Euroopa Liitu ja NATOsse jne., ei tohi me unustada teiste väikerahvaste iseseisvuspüüdlusi. Me peame neile toeks olema. Rohkem sirgeselgsust, riigijuhid!

Hiiumaa noorte arvamused ja ettepanekud saare koolide tuleviku kohta

Lugupeetud kooli- ja omavalitsusjuhid,

Olete mõned korrad arutanud Hiiumaa koolide tuleviku üle, kuid seni ei ole arutelud vilja kandnud. Hoopiski teadmata on siiani olnud aga Hiiumaa noorte arvamus teema kohta, mis mängib tegelikult väga suurt rolli, sest kõige rohkem hakkavad tehtavad otsused just noorte igapäevast elu mõjutama.

Hiiumaa noortekogu MTÜ Hiiumaa Ankur viis saare noorte seas läbi küsitluse, et teema kohta sisendit koguda. Küsitluses osales 175 noort, kellest 121 olid tüdrukud ja 54 poisid. Vastajate keskmine vanus oli 15,8 eluaastat ning vastuseid jõudis meieni igast omavalitsusest.

Järgnevast saate lugeda, mida küsitluse tulemused näitasid:

Üle kahe kolmandiku vastanuist ehk 118 noort arvasid, et Hiiumaale peaks jääma kaks gümnaasiumit. Selle peamiseks põhjuseks toodi pikk vahemaa, mis kaugematel õpilastel kooli sõites läbida tuleb. Asi ei ole mitte kehvas bussiliikluses(sest seda saaks kindlasti ümber korraldada), vaid ajakulus ja energias, mida igapäevane reisimine noorelt inimeselt röövib ja mille all võib kannatada nii õpilase tervis kui ka õppimistulemused. Samuti toodi välja, et antud hetkel puudub Hiiumaal selline ühiselamu-süsteem, mis suudaks ära mahutada kõik need kauged õpilased, kes bussi/autoga käia ei taha või kes ei suuda seda endale lubada. Seoses õpilaskodus elamise ja pika kooliteega nenditi ka tõsiasja, et ei olegi vahet, kas käia koolis mandril või saarel, kui peab kaugele sõitma ja nädala sees kodust ära olema. Küsitlusest tuli välja, et võimalus käia kodukoha-järgses koolis on õpilaste jaoks väga oluline, mis tähendab seda, et põhihariduse omandamise võimalus peab kindlasti olema igas omavalitsuses. Veel näitasid noorte vastused seda, et hinnatakse kõrgelt võimalust valida kahe kooli vahel ja arvatakse, et ainult ühe gümnaasiumi jätmisega taotleme me selle, et noored lahkuvad saarelt juba enne keskhariduse omandamist. Ühe olulise aspektina peeti silmas, et kui on kaks kooli ja väiksemad klassid, siis saab õpetaja igale õpilasele rohkem pühenduda, mis tähendab omakoda, et õpilasel on võimalus rohkem omandada. Ei unustanud noored sedagi, et ühe kooli sulgemisel kaotaksid paljud õpetajad töökoha.

Arvestatav hulk noortest (53 noort) arvas siiski, et saaks hakkama ka ühe gümnaasiumiga. Leiti, et see oleks majanduslikult kasulikum, kuid taaskord toodi välja, et sellisel juhul peaks oluliselt parandama bussiliiklust ja õpilasmajutuse võimalusi. Näiteks pakuti välja, et kõigile õpilastele peaks olema tagatud tasuta bussiliiklus. Arvati ka, et üks gümnaasium tagaks hariduskvaliteedi tõusu ning pakuti välja, et praegusest kahest gümnaasiumist peaks jääma alles õpitulemustelt parem kool. Noored lootsid ka seda, et ehk saaks 2 gümnaasiumit liites õpetajad oma jõud ühendada, et nii korvata praegused puudujäägid mõlemas koolis, ja osutati sellele, et jättes saarele ühe gümnaasiumi, oleks lihtsam luua kolme õppesuunda, mida riik nõuab.

Erinevalt kõigist teistest pakkus üks vastaja välja sellise variandi, et saarel võiks olla küll üks gümnaasium, aga kaks koolimaja.

Enamus vastajaist(127) leidsid, et juhul, kui saarele jääb ainult üks gümnaasium, siis peaks see asuma Kärdla linnas. 30 noort leidsid, et kool peaks paiknema Käina vallas ning ülejäänud omavalitsused väga suurt toetust ei kogunud.

Uurisime ka seda, kus tänased põhikooliõpilased plaanivad tulevikus oma haridusteed jätkata. 54 noort ütlesid, et plaanivad omandada keskhariduse Kärdla Ühisgümnaasiumis, 26 vastajat plaanivad õpinguid jätkada mandri gümnaasiumis ning 25 õpilast mandri kutsekoolis. Saarelt lahkumist põhjendati sellega, mandril on mugavam, rohkem valikuvõimalusi ja lihtsam uusi tutvusi leida. Paljud ütlesid ka seda, et siin pole koolides vastavat kallakut või õppeainet (nt rootsi keel), millega õpilane end siduda tahaks, või puuduvud piisavalt head treeningtingimused (nt tantsimine). Üks õpilane märkis ära, et Hiiumaal on noore inimese jaoks liiga rahulik keskkond – siin on hea olla algkoolieas ja vanaduspõlves. 16 põhikoolinoort ei olnud enda tulevikuplaanide osas veel kindlad ning 11 neist kavatseb keskhariduse omandada Käina Gümnaasiumis.

Küsisime ka, kui suur peaks üks klass õpilaste arvu poolest olema. 78 vastajat arvasid, et parim arv oleks 21-25 õpilast, 53 vastajat pidasid õigeks 16-20 õpilast, 20 vastajat 26-30 õpilast ning 15 noort leidsid, et oleks hea, kui ühes klassis õpiks 10-15 noort.

Viimasele küsimusele koolide erisuundade/kallakute kohta saime väga erinevaid vastuseid. Üsna üksmeelselt oldi nõus sellega, et see annaks koolile kindlasti lisaväärtust, kui õpilane saaks tegeleda sellega, mis teda tõeliselt köidab, kuid samas mõisteti, et Hiiumaal võib olla õpilaste vähesuse tõttu seda keeruline teostada. Kõige rohkem mainiti seda, et õpilasel peaks gümnaasiumisse astudes olema võimalik valida humanitaar- ja reaalkallaku vahel. Lisaks pakuvad noortele huvi kõiksugused keeled, IT- ja meediakallak, ajalookallak, muusika ja kunstide süvaõpe ning loodusteadused. Avaldati soovi ka majanduse ning riigikaitse tundide järele. Veel pakuti välja, et õpilasel võiks olla võimalus endale vastavalt gümnaasiumi lõpus tehtavatele eksamitele ise tunniplaan koostada ning mitu korda mainiti, et eraldi programm peaks olema välja töötatud nende jaoks, kel on õpiraskused või kes lihtsalt rohkem aega vajavad, ning vastupidiselt ka neile, kes teistest õppimisega alatasa eespool on.

Hiiumaa noortekogu MTÜ Hiiumaa Ankur peab väga oluliseks, et edaspidistes aruteludes ning otsustes võetaks noorte mõtteid arvesse. Palume, et tulevikus teavitataks teemakohastest kohtumistest ka noortekogu liikmeid, et alati oleks kohal keegi, kes noorte sõna esindaks. Koolide küsimust arutades määrame me selle, milliseks kujunevad tulevikus Hiiumaa noorte õppimisvõimalused ja igapäevaelu. On välistatud, et noored otsustusprotsessist eemale jäetakse.

Heale koostööle lootes,

Hiiumaa noortekogu MTÜ Hiiumaa Ankur