Kärdla ja Pühalepa- paneks leivad ühte kappi!?

Uut aastat on üsna sobiv alustada värskete mõtetega. Kuigi Hiiumaa omavalitsuste liitmisest on räägitud juba aastaid, on minu ettepanek uudne ses osas, et ma ei kutsu üles kõiki saare omavalitsusi liituma. Ainult kahte neist. Niigi kokku kasvanud ja läbi ajaloo omavahel seotud Pühalepat ja Kärdlat.

Leian sarnaselt Jaanus Valgule, kes eelmise aasta viimases Hiiu Lehes Hiiumaa KOVide liitumist soovis, et parim aeg on mööda lastud, kuid veel pole liiga hilja. Aasta-paari pärast võidakse see otsus ära teha riiklikul tasandil ja siis juba kõrgemalt poolt paika pandud reeglite järgi.

Eelmise aasta noortefoorumil Ankur 2010 „Noored ja kohalik omavalitsus“ oli see KOVide liitmise küsimus ühes töögrupis arutluse all. Siis seisid sellele väga selgelt vastu Emmaste kandi inimesed. Seevastu Kärdla ja Pühalepa inimesed olid liitmise suhtes väga positiivselt meelestatud.

Miks aga liituda?

Hiiumaa ettevõtjate liidu esimees Tanel Malk on välja käinud, et ühtses omavalitsuses on võimalik palgata asjatundlikumaid ametnikke, hoida kokku halduskulusid ning investeerimisvõime suureneb.

Tean, et suurim hirm on ametnike töökohtade kadumine. Aga on selge, et kui inimene on praegu tööd tehes vajalik ja pädev, siis pole põhjust tast loobuda. Ühinenud omavalitsused ju füüsiliselt kokku ei kuiva ja tööd vähemaks ei jää. Küll kaob kas vallavanema või linnapea koht.

Samas meil Pühalepas tundubki asjalikke inimesi vähe olevat. Meie volikogu aseesimees teeb esimehe tööd (ja saab tema palka), koostab valla lehte, juhib Suuremõisa kooli, lasteaeda ja noortekeskust (kusjuures konkursist otsustati nende kohtade täitmisel loobuda) ning on Palade kooli õppealajuhataja. Ehk on veel midagi?

Halduskulude kokkuhoid tuleks kindlasti. Miks on meil vaja Hellamaale vallamaja? Suur osa suhtlusest käib kas meilitsi või telefoni teel ja reaalselt on inimesel valda harva asja. Ja vallaametnikel vist jälle majast välja asja ei ole. Igal juhul seisab kole ja lagunev vana poehoone aastaid vallamaja vastas ja keegi midagi ette ei võta.

Lisaks on suuremale osale valla elanikest mugavam Kärdlas käia. Linnaäärsete külade elanikud ongi naljamisi öelnud, et liituvad ise vabatahtlikult Kärdlaga.

Need kaks omavalitsust on kokku kasvanud ja läbi põimunud. Näiteks Selver ei asugi ju Kärdlas. Niisamuti on Pühalepa valla koosseisus mitme linnatänava osad- Vesiroosi tänavast 60 meetrit kui üks juhuslik valida. Ajalooliselt kuuluski Kärdla ala Pühalepa kihelkonda. Usun siiralt, et koos suudaksime paljutki paremini teha.

Toon piltliku näite. Oletame et Mari ja Juss elavad koos. Aga mõlemad tahavad olla iseseisvad noored inimesed, kes ise kõigega toime tulevad. Nad ostavad eraldi süüa ja teevad seda eraldi. Mõlemal on oma televiisor ja pesumasin. Kui Mari koristab laupäeviti, siis Juss esmaspäeval. Aga ise on nad rahul, sest saavad kõigega ISE hakkama.

Vabatahtliku ühinemise korral on omavalitsustel lootus ka riigipoolse mitme miljoni kroonisele toetusele. See kuluks praegu marjaks ära. Mina olen aru saanud, et Kärdlas valitsev võim pooldab Hiiumaa KOVide liitumist. Pühalepa volikogu esimees ja otsuste tegemise kaalukeel on IRLi liige ning me oleme avalikult välja öelnud, et pooldame haldusreformi.

Selge, et on palju küsimusi, mis tuleb selgeks rääkida. Kuid kõiges on võimalik kokku leppida, kui seda vaid soovitakse. Vaja on vaid tahet ja soovi vaadata enda ninaesisest kaugemale, näha suurt pilti. Kas saaks nii, et ükskord lõppeks jant: „mõtleme, arutame ja analüüsime, aga midagi konkreetset ei tee“?

Küsida või mitte küsida, selles on küsimus

„Tõmmake endale see taarakott pähe, Mart Laar!“ käratas Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli pühapäeval Raadio 2 saates „Olukorrast riigis“.
Muuli ärritus rääkides Isamaa ja Res Publica Liidu üleriigilisest küsitlusest, mille vastajatel on võimalik endale tänutäheks valida näiteks käepael või keskkonnasõbralik kott. See küsitlus on septembri alguses hoogsalt turmtuld saanud.
Tunnistan, et olen suurema osaga küsitlusele osaks saanud kriitikaga nõus. Eriti mage oli viis, kuidas kooliõpilased IRLi parteivankrit veohobuse kombel vedama rakendati. Noored meelitati Peep Vainu koolitusele, kus nad inimesi küsitlema õpetati. Ja nüüd käivad gümnasistid ukselt-uksele IRLile andmeid kogudes. Ehk on nad ka teie ukse taha jõudnud?
Lisaks on paljud küsimused etteantud vastustega. Kuues küsimus: „IRLi valitsuses oleku ajal on keskmine vanaduspension tõusnud 44%. Kas teie arvates tuleb eakatele tagada kindel pensionitõus ka tulevikus?“
No mis küsimus see on? Kes sellele küll eitavalt vastab? Tõenäoliselt inimene, kes on oma vanaduspõlve kindlustamise osas juba edusamme teinud või 60ndat eluaastat näha ei kavatse... Ja meenutades minevikku, oli IRL eelarve tasakaalu otsides valmis pensione hoopis kärpima.
„Absoluutselt üllatav ja müstiline on, et just IRL suutis sellise jamaga välja tulla. Kuidas IRLi inimesed ise ei taipa, et nende potentsiaalne valijaskond pole sarnane Keskerakonna omaga?“ küsis BNSi ajakirjanik Anvar Samost.
Olen nõus. Isamaaliitlastelt poleks sellist käiku oodanud. Aga respublicaanid hakkavad selles erakonnas pead tõstma. Praegu on kaks populaarsemat parteid Reformierakond ja Keskerakond. Kui mõtleme nende viimastele valimiskampaaniatele, siis mis on meelde jäänud? Jah, õige- populism! Tundub, et ka IRL tahab samale kaardile panustada.
Teisest küljest ma seda küsitlust kiirustades ära ei kortsutaks ning ahju ei viskaks.
Mihkel Raua saates „Kolmeraudne“ väitis IRLi esimees Mart Laar, et erakond püüab vaid välja selgitada, mis küsimused inimesi huvitavad ja mida nad ühiskonnas toimuvast arvavad: „Paneme sellest programmi alused kokku.
Tõsi ta on, et küsitluses leidub ka asjalikke küsimusi. Kasvõi esimene: „Milline on Sinu jaoks kõige olulisem teema või probleem tänases Eestis?“ Ja vastusevariante pole ette antud, mistõttu inimesed saavad kirjutada just seda, mis neil hingel.
Ja Kalle Muuli väitele, et käepaelaga peibutades tahetakse vaid inimeste kontaktandmeid nendega edaspidi ühenduse võtmiseks, saab vastata, et kui ei taha, ära kirjuta oma andmeid. Kingitusest võib ka loobuda. Aga ilma aadressi kirjutamata on üsna raske mütsi vms vastajale toimetada.
„Poliitikuid on süüdistatud pidevalt selles, et neid ei huvita absoluutselt see, mida inimesed arvavad. Nüüd, kui me erakonnaga teeme küsitluse, selgitamaks mida inimesed arvavad, siis öeldakse kohe, et populism, demagoogia!“ väljendas Laar TV 3 eetris Raua saatekülalisena nördimust.
Jah, inimeste arvamuse küsimine poliitikute poolt on väga tervitatav samm. Aga IRL peab veel õppima, mismoodi vastuseid hankida.

Rahvaliit laiendab oma ampluaad

Käesoleva nädala alguses üllitas Rahvaliit pressiteate, mille kohaselt liitus 30 hiidlast antud erakonnaga.

Arvestades Hiiumaa suurust, rahvaarvu, aga ka poliitikamaastiku senist olukorda, on tegemist märkmisväärse muutusega. Üks erakond põhimõtteliselt kahekordistas oma liikmete arvu saarel!

Kui tegemist olnuks näiteks võimuerakonnaga, ei oleks ma seda absoluutselt imeks pannud. Aga Rahvaliit!? Tekib, usun et õigustatud küsimus, et miks küll inimesed, ja koguni 30 hiidlast, just selle erakonnaga liitusid?

On ju Rahvaliit selgelt hääbuv partei. Septembris avaldatud turu-uuringute küsitluse tulemused näitavad, et erakonda toetab vaid 1% elanikkonnast. See tähendab, et valimistel ollakse samas seltskonnas näiteks Iseseisvusparteiga. Kas te üldse olete sellisest erakonnast kuulnud?

Sisekriisid Rahvaliidu sees ja endiste juhtide kriminaalkuriteod või lihtsalt ebaeetiline käitumine on erakonna maine sisuliselt hävitanud. Tsirkus nimega „Liituda sotsidega või mitte“ lõppes fiaskoga- suur osa silmapaistvamatest liikmetest lahkus.

Kuid ehk on just siin peidus üks juhtlõng lõngakera harutamiseks? Rahvaliit on kui karile jooksnud laev, kust kapten ja tüürimees koos rummivaadi ja ainsa sõidukorras päästepaadiga lahkusid. Laevameeskond, kes harjunud käske täitma ja mitte otsustama, on hukule määratud. Kui just ei saabu kõrvalised tegelased.

Erakonna juhiks võeti must hobune. Kui sääraseid tegelasi veel ilmuks, võiks erakond isegi valmiskünnise ületada ja Parlamenti pääseda. See tähendab aga meepoti lähedale jõudmist- lisaks ametikohtadele Riigikogus on „omad joped“ ka mujale sooja koha peale sokutada. Eriti kui koalitsiooni moodustamiseks paar häält puudu jääks. Siis saaks Rahvaliit abikäe ulatada. Mis koalitsioonilepingusse kirjutada, polegi oluline, sest sellel erakonnal puudub niikuinii oma programm.

Seega võib ühest küljest vaadates hiidlaste liitumist Rahvaliiduga põhjendada omakasu püüdlustega. Aga võib ka teistmoodi mõelda.

Pressiteates toodi välja, et liitujate hulgas üliõpilasi, kalamehi, tüürimehi ja isegi üks laevakapten. Jah, isegi üks laevakapten! See tähendab, et Rahvaliit on oma ampluaad laiendanud. Lisaks maarahva esindaja funktsioonile tahetakse nüüd ka mererahvas enda tiiva alla koondada. Tekib küsimus, kes järgmisena? Kas Rahvaliit võtab suuna taeva avarustesse, maa alla või suundub hoopis linna?

Ja nii nad tapsid meie maakoolid

Selle nädala alguses avaldas ajaleht Postimees keskkoolide kevadiste eksamitulemuste põhjal pingerea. Mina küsin: milleks?

Kas on siis tõesti nii suur uudis, et keskmise tulemuse järgi on parimad Hugo Treffneri Gümnaasium, Tallinna Reaalkool, Tallinna Prantsuse Lütseum, Tallinna Inglise Kolledž ja Tallinna 21. kool? See on ju aastaid nii olnud. Vaid järjestus on mõnevõrra muutunud ning keskmine tulemus kõigub mõned punktid siia-sinna.

Pingerea lõpus on oodatult täiskasvanute gümnaasiumid ja koolide vangla osakonnad. Ja siis, lõpust ettepoole liikudes tulevad enamjaolt väiksemate linnade ning maakonnakeskuste koolid. Sekka mõni pealinna kool.

Aga miks seda pingerida vaja on? Kui tõesti nii väga tahetakse edetabeleid avaldada, siis reastage näiteks 10 või 20 paremat lõpetajat eksamitulemuste põhjal. Sellega tunnustaksime ka andekaid noori, kes üldiselt väga vähe tähelepanu pälvivad. Teenimatult kusjuures!

Praegu koole reastades on tulemuse taga anonüümsed inimesed, aga tegelikult ei kirjutanud Tallinna 21. kool ju ise kirjandit 86,86 punkti eest. Seda tegid ikkagi selle kooli õpilased, kes lugejale tundmatuks jäävad.

Loomulikult on koolil ka oma roll tulemuse kujunemisel. Ent just siin peitub konks, miks ma seda pingerea koostamist ei salli? Sest sellega me tapame (või pigem aitame surmale kaasa, sest protsess on juba alanud) maakoole.

Kahjuks paljud inimesed vaatavadki vaid sisutuid numbreid ega analüüsi, mis nende taga peidus on. Siinkohal laidaksin ka ajalehte Postimees. Ka nemad pole viitsinud numbrite taha vaadata, vaid edastavad kuiva infot, a la "inglise keele eksamil mängiti mullune koolide esikolmik ringi". No mida? Postimees ei ole ju ühe-mehe-firma. Teil jagub töölisi, tehke siis tööd ka!

Praegused kuivad numbrid tingivad seda, et lapsevanemad (vähemalt üsna arvestatav osa neist, sest oleme ausad – elutempo on tänapäeval nii kiire, et kõigil ei ole aega ise uurimistööd teha) vaatavad tabelit ja kui nende kodukohakool on näiteks 139. kohal, siis nad pigem ei soovi enda last sinna kooli panna vaid üritavad ta "linna heasse kooli" saata.

Aga miks on ühed ja samad koolid järjepidevalt tabeli eesotsas? See on surnud ringi pärast. Neil on valikusöel, mille läbi nad nö riisuvad koore ehk valivad edasipüüdlikumad õpilased välja. Maakoolid võtavad üldiselt kõik lapsed vastu. Aga kui suur hulk noori keskustesse „paremat haridust“ jahtima läheb, siis paratamatult langeb ka maakooli tase. Sest väga raske on leida tasemel/kvalifitseeritud pedagooge, kes on valmis poole koormusega maakooli õpetajaks suunduma.

Ka sotsiaalse võrgustiku keskkonnas Facebook oli Hiiumaa Heaks grupi all väikene arutelu koolide pingerea üle. Mulle väga meeldis KÜG õpetaja Timo Lige mõte: “Võiks teha veel pingeread: Milliste koolide õpilased teevad kõige rohkem enesetappe? Milliste koolide lõpetajate abielud purunevad kõige sagedamini? Milliste koolide lõpetajad on kõige tervemad? Milliste koolide lõpetajate seas on kõige enam loovisiksusi? Keegi võiks uurida. See annaks ka asja teisele väga olulisele (minu meelest palju olulisemale) küljele valgust.“

Liiga leebe ühiskond

Nädalavahetusel leiti Kärdlas vägivallatunnustega surnukeha. Kärdlas!? Jah, korduvalt Eesti turvaliseimaks linnaks valitud Kärdlas. Tõestuseks, et tegemist on siiski üldiselt turvalise paigaga on kaks varem korduvalt karistatud noort meest juba kahtlustatavatena kinni peetud.

Rõhk sõnadel korduvalt karistatud. Ega politsei vist väga intensiivset jälitus- ja uurimistööd tegema ei pidanudki. Kuid mitte politseid ei tahtnud ma kiita, olgugi, et nende töö oli kiire ja kvaliteetne, kui kahtlustatavad ka kuriteo toimepanijateks osutuvad.

Küsimus on selles, et kuidas nood korduvalt karistatud, vaevalt üle kahekümnesed mehehakatised üldse saavad võimaluse taaskord kurja teha? Leian, et meie karistussüsteem on liiga leebe. Ei ole normaalne, et inimene korduvalt eirab ühiskonnas paika pandud norme ja reegleid ning lühikese „puhkuse“ järel saab uue võimaluse normaalse kodanikuna käituda.

Errare humanum est ehk eksimine on inimlik, sõnab ladinakeelne tarkus. Jah, eks ta nii ole. Me kõik teeme vigu. Küsimus on, et kas me ka õpime nendest vigadest. Kes eksib korra, sellele võiks anda võimaluse end muuta. Aga inimene, kes on korduvalt kohtu poolt süüdi mõistetud (kriminaal) kuriteos, peab selle eest ka vastutama. Ja karmilt!

Saan aru nurinast, et meie, maksumaksjad peame ju vange ülal pidama. Nii on. Ja need summad, mis riigieelarvest sinna suunatakse, ei ole väikesed. Aga see on hind, mida me peame maksma. Uskuge, palju kallimaks lähevad ühiskonnale leebed karistused. Nii kurb, kui seda ka tõdeda ei ole, mitu korda karistatud pätt jääb pätiks, reeglina teda ei muuda. Ja kui me laseme tapjad/vägistajad tagasi endi keskele, siis on väga tõenäoline, et toime pannakse uus kuritegu. Kas süütu inimese surm või vägistaja ohvriks langemine tuleb ühiskonnale odavam, kui vange ülal pidada?

Võimalus kulusid kokku hoida peitub surmanuhtluse taastamises. Minu meelest vähendaks see ka kuritegude arvu, kuna surm hirmutab inimest palju rohkem kui eluaegne vanglakaristus. Surmanuhtlus kaotati Eestis aastal 1998. eluaegset vanglakaristust kandvaid vange on pea 40.

Samas pooldab valdav enamus eestlasi surmanuhtluse taastamist. 2006 aasta Emori küsitluse põhjal koguni 66 protsenti vastanuist oli seda meelt. Millegipärast pole ükski erakond seda küsimust oma kampaania käigus tõstatanud. Tõsi, rahvaliitlasest majandusprofessro Janno Reiljan tuli 2003. aastal välja isikliku loosungiga: “Taastame mõrtsukatele ja terroristidele surmanuhtluse.”

Isiklikult pooldan samuti surmanuhtluse taaskehtestamist. Nendelt, kes väidavad, et see pole humaanne, küsiksin, et kas inimese lukustamine eluks ajaks kongi on humaanne? Kas karusnaha nimel loomade hoidmine pisikeses puuris, kus üksteisele otseses mõttes peale roojatakse, on humaanne? Näiteks mürgisüst, mis valutult kurjategija teise ilma viiks, oleks minu meelest palju inimlikum karistus ja ühiskonda tunduvalt vähem koormav.

Seniks, kuni seda aga uuesti ei kehtestata, peame lootma, et pätid saavad võimalikult karmi karistuse ning uskuma, et nad on võimelised muutuma.