Liiga leebe ühiskond

Nädalavahetusel leiti Kärdlas vägivallatunnustega surnukeha. Kärdlas!? Jah, korduvalt Eesti turvaliseimaks linnaks valitud Kärdlas. Tõestuseks, et tegemist on siiski üldiselt turvalise paigaga on kaks varem korduvalt karistatud noort meest juba kahtlustatavatena kinni peetud.

Rõhk sõnadel korduvalt karistatud. Ega politsei vist väga intensiivset jälitus- ja uurimistööd tegema ei pidanudki. Kuid mitte politseid ei tahtnud ma kiita, olgugi, et nende töö oli kiire ja kvaliteetne, kui kahtlustatavad ka kuriteo toimepanijateks osutuvad.

Küsimus on selles, et kuidas nood korduvalt karistatud, vaevalt üle kahekümnesed mehehakatised üldse saavad võimaluse taaskord kurja teha? Leian, et meie karistussüsteem on liiga leebe. Ei ole normaalne, et inimene korduvalt eirab ühiskonnas paika pandud norme ja reegleid ning lühikese „puhkuse“ järel saab uue võimaluse normaalse kodanikuna käituda.

Errare humanum est ehk eksimine on inimlik, sõnab ladinakeelne tarkus. Jah, eks ta nii ole. Me kõik teeme vigu. Küsimus on, et kas me ka õpime nendest vigadest. Kes eksib korra, sellele võiks anda võimaluse end muuta. Aga inimene, kes on korduvalt kohtu poolt süüdi mõistetud (kriminaal) kuriteos, peab selle eest ka vastutama. Ja karmilt!

Saan aru nurinast, et meie, maksumaksjad peame ju vange ülal pidama. Nii on. Ja need summad, mis riigieelarvest sinna suunatakse, ei ole väikesed. Aga see on hind, mida me peame maksma. Uskuge, palju kallimaks lähevad ühiskonnale leebed karistused. Nii kurb, kui seda ka tõdeda ei ole, mitu korda karistatud pätt jääb pätiks, reeglina teda ei muuda. Ja kui me laseme tapjad/vägistajad tagasi endi keskele, siis on väga tõenäoline, et toime pannakse uus kuritegu. Kas süütu inimese surm või vägistaja ohvriks langemine tuleb ühiskonnale odavam, kui vange ülal pidada?

Võimalus kulusid kokku hoida peitub surmanuhtluse taastamises. Minu meelest vähendaks see ka kuritegude arvu, kuna surm hirmutab inimest palju rohkem kui eluaegne vanglakaristus. Surmanuhtlus kaotati Eestis aastal 1998. eluaegset vanglakaristust kandvaid vange on pea 40.

Samas pooldab valdav enamus eestlasi surmanuhtluse taastamist. 2006 aasta Emori küsitluse põhjal koguni 66 protsenti vastanuist oli seda meelt. Millegipärast pole ükski erakond seda küsimust oma kampaania käigus tõstatanud. Tõsi, rahvaliitlasest majandusprofessro Janno Reiljan tuli 2003. aastal välja isikliku loosungiga: “Taastame mõrtsukatele ja terroristidele surmanuhtluse.”

Isiklikult pooldan samuti surmanuhtluse taaskehtestamist. Nendelt, kes väidavad, et see pole humaanne, küsiksin, et kas inimese lukustamine eluks ajaks kongi on humaanne? Kas karusnaha nimel loomade hoidmine pisikeses puuris, kus üksteisele otseses mõttes peale roojatakse, on humaanne? Näiteks mürgisüst, mis valutult kurjategija teise ilma viiks, oleks minu meelest palju inimlikum karistus ja ühiskonda tunduvalt vähem koormav.

Seniks, kuni seda aga uuesti ei kehtestata, peame lootma, et pätid saavad võimalikult karmi karistuse ning uskuma, et nad on võimelised muutuma.

Kõik ujumiskursustele?

Käesoleval aastal on Eestis reedese seisuga uppunud juba 65 inimest. Neist koguni 33 ainuüksi juulis. Terve eelmise aasta jooksul oli see number 60. Kuigi olukord oli 90ndatel kordades hullem, näiteks aastal 1994 suri Eestis uppumissurma koguni 250 elanikku, ei saa end sellega lohutada. Millest võib aga suur uppumissurmade arv tingitud olla ja kuidas olukorda parandada?

Esiteks ujumisoskus.

Soome tervishoiuameti uuringu järgi ei oska ligi kolmandik naaberrahva täiskasvanutest ujuda. Eestis konkreetselt selliseid uuringuid tehtud ei ole. Kuid Ujumisliidu kutsekomisjoni esimees Kaja Haljaste arvab, et Eestis on see protsent umbes sama.

Arvestades, et Eesti on mereriik, kus valdav enamus inimesi elab kas avamere või mõne teise ujumiskõlbliku veekogu suhtelises läheduses, on kolmandik liiga palju. On tervitatav, et kooliprogrammidesse on sisse viidud kohustuslik ujumisõpetus. Kultuuriministeerium viis paari aasta eest läbi uuringu, et teada saada, kui tõhus on koolide ujumiskursus. Selgus, et umbes 85 protsenti lastest omandas ujumise täielikult.

Kuid vaatamata sellele möönab Kultuuriministeerium külma rahuga, et rahapuudusel jääb paljudel lastel koolikohustuslik ujumine ära. Tänavu eraldatakse läbi ministeeriumi selle programmi toetuseks omavalitsustele umbes kolmandik rahast – 3,6 miljonit krooni.

Taskuraha ju. Selle jaoks tuleb rohkem finantse leida! Liikluses hukkunute arvu on pikaajalise, sadu miljoneid maksnud süstemaatilise tööga – näiteks teede ohutumaks muutmine, teeäärsed kontrollid, karistuste karmistamine, laste liikluskasvatus – suudetud oluliselt vähendada.

Teiseks soojus.

Tavapärasest palavamad ilmad on üle Euroopa suurendanud uppunute arvu. Näiteks Venemaal on aasta algusest tänaseni uppunud ligikaudu 2500 inimest. Kogu 2009. aasta jooksul registreeriti Venemaal 2733 uppunut.

Selle punkti osas on raske inimesel midagi muuta, ilma me ei kontrolli. Küll aga saame sellega kohaneda. Tuleb end kuumuse eest kaitsta, et mitte saada päikesepistet vms mis võiks uppumisele kaasa aidata. Lisaks tuleb säilitada kainet mõistust – ei tasu pea ees suvalisse tiiki hüpata, et end jahutada. Ja kui ikka ei oska piisavalt hästi ujuda, siis püsi madalamas vees. Lisaks ei tasu suplema minna alkoholi tarbinuna.

Kolmandaks lollus.

Tegelikult peaks see olema vist esimene punkt. Usutavasti on just sellest tegurist tingitud valdav enamus surmadest. Päästeameti kinnitusel tuuakse enamik uppunuid välja kalda lähedalt, viie kuni kuue meetri kaugusel kaldast. See tähendab, et vees püsti tõusev kakerdaja prantsatab kuidagi tagasi vette ja jääbki sinna. Ja kõige rohkem uputakse tiikidesse. Avalikes randades on olukord õnneks kontrolli all. Meil Hiiumaal avalikke randasid pole, küll on supluskohad. Kui ka ujumistingimused paremad pole, siis suvalisest mereäärest on neis ujumine ohutum juba kasvõi teiste inimeste kohalolu tõttu.

Kahjuks eraldi alkoholist põhjustatud surmasid ei saa välja tuua, kuna lahkamisi üldiselt läbi ei viida. Aga arvata võib, et selle teguri roll on märkimisväärselt suur... Siin peaks kasutama sama meetodit nagu autoga peole minnes – tuleb leida kaine grupijuht. Inimene, kes on adekvaatses olekus ja hoiab toimuval silma peal.

Eestlasi on liiga vähe ja me ei saa kergekäeliselt suhtuda ka ühe elujõulise inimese surma. Rääkimata siis 33st uppunust selle kuu jooksul. Ja kuu pole veel läbi... Pole midagi parata, meil tuleb leida ressursse, et olukorda parandada. Inimelu väärtust ei saa rahas mõõta.

Rahvaliidu kongressi otsus sillutab teed Ilvese teiseks ametiajaks

Rahvaliidu erakorraline kongress valis ootuspäraselt omaette erakonnana jätkamise tee. Vana kaardivägi mängis noored kvislingid üle. Aga seda oli ka arvata.
Uus parteijuhtkond eesotsas Karel Rüütli, Anto Liivati ning Kajar Lemberiga arvasid, et kõik tuleb lihtsalt kätte. Piisab vaid parteis juhtohjade haaramisest ning kõik järgnevad sulle. Aga vanasõna ütleb, et lambad, keda juhib lõvi, võidab lõvid, keda juhib lammas. Lõvi pole erakonna eesotsas paraku ammu nähtud...
Europarlamendi valimised näitasid juba selgelt, et seda erakonda lihtsalt juhtide vahetamisega ei päästa. Aga ikka ei võetud midagi ette. Poliitilist sõnumit Rahvaliidult ei tulnud. Valitsuse otsuste kritiseerimine pole tõsiseltvõetav tegevusplaan. Vaja on selget visiooni.
Kuid kogu selle ühinemise teema raskuskese asub minu meelest hoopis mujal. Rahvaliit oli niikuinii madalseisus. Miks oli sotsidel neid järsku nii väga vaja?
Või tegelikult on siiski vaja. Aga mitte erakonda ja selle kuvandit. Öeldi ju selgelt välja, et Villu Reiljan pole teretulnud. Teadagi miks.
Vaja on Rahvaliidu sisu. Inimesi. Kalev Kotkas ütles Hiiu Lehele, et teatud seltskond tuleb niikuinii nende poolele üle. Ja et see seltskond on teretulnud! Aga need teised, see kahtlane kontingent. Jah.
Saaremaal astus kohe esmaspäeval kümme rahvaliitlast sotside leeri. Kõik nad kuulusid ka delegaatide hulka, kes kongressil Rahvaliidu küsimust arutasid. Ka nad pettusid tulemuses?
Rahvaliitlasi on kohalike omavalitsuste volikogudes üle kümne protsendi. Aastal 2011 on presidendivalimised. Nii, mis siis? Kes valivad Eestis presidenti?
Sotsidel on kohalikul tasandil vähe rammu, nüüd olukord paraneb. Lisaks on Toomas-Hendrik Ilves valitsust üsna hellalt kohelnud. Vaevalt Siim Kallas juba Euroopast tagasi tulla tahab ning mõte Edgar Savisaarest presidendina Andrus Ansipile meeltmööda on.
Seega. Mis variandid jäävad?
Kas kogu selle ühinemiskrempli peamine eesmärk polnudki mitte kindlustada Ilvese teist ametiaega?

Ühtne Eesti – poolkõva üritus või alus muutusteks?

Eelmisel nädalavahetusel toimunud NO 99 teatri etendus Ühtne Eesti suurkogu pakkus kõvasti kõne- ja mõtteainet, teisalt jäi oodatust tagasihoidlikumaks.

Eks peapõhjus, miks etenduses osaliselt pettuti, peitub projekti grandioossuses. Asi võeti ette väga põhjalikult, mistõttu olid ootused-lootused üpris kõrgele kruvitud. Veel suurkogu hommikul arutati, kas õhtul ikka luuakse uus erakond või mitte.

Ei loodud. See aga valmistas paljudele pettumuse. On selleks aga põhjust? Leian et mitte. Sest mida sealt küll loodeti? Et uus loodav erakond lahendab kõik ühiskonna murekohad? Et nüüd on läbi uue erakonna kõigil võimalus riigi juhtimises sõna sekka öelda?

Oletame, et uus erakond oleks loodud. Oletame, et pooled – seega umbes kolm ja pool tuhat inimest – etenduse vaatajad liitunuks erakonnaga. Kas sellega oleks kaasnenud poliitiline aktiivsus? Kahtlen sügavalt. Kindlasti olnuks liitujate hulgas inimesi, kel häid mõtteid ja soov midagi muuta, ent kus nad siis varem olid? Ma tõepoolest ei usu, et inimene, kes seni poliitikat räpaseks pidanud, nüüd uue erakonnaga liitudes seniseid tõekspidamisi ümber vaatama hakkaks. Pigem saanuks uuest parteist hüppelaud kitsale ringkonnale poliitmerre sukeldumiseks. Valdav enamus jäänuks lihtsalt randa varbaid leotama.

Kõige suurem takistus uue erakonna loomiseks oli selge sõnumi puudumine. Ühtne Eesti oli algusest peale ülepingutatult populistlik. Puudus konkreetne sõnum, peamiselt tehti teisi erakondasid maha. Ei saa ju partei peamise lipukirjana võtta loosungit: „Kõigile võrdne emapalk 30 000 krooni!“. Või saab?

Tõstke käsi, kes teadis, et Eestis on ametlikult registreeritud erakond Põllumeeste kogu? Neil on lausa 1425 liiget. Ainult sadakond vähem kui rohelistel. Ja kui Eestimaa Rohelised ideoloogia ning riigi tulevikustsenaariumide välja töötamise asemel sisemiste võimukemplustega jätkavad, siis saab neist samasugune nišipartei kui Põllumeeste kogu, mis eales valmiskünnist ei ületa. Neid erakondi on Eestis veelgi.

Leian, et pigem ongi hea, et uut erakonda ei loodud. Kardan, et selle efekt jäänuks väga lühiajaliseks. Samas tahaksin loota, et Ühtse Eesti projektist siiski mingi tulu tõuseb.

Esimene kasutegur võiks peituda nende kodulehel (eestieest.ee) leiduvates valimiskooli videotes, kus poliitika telgitaguseid tutvustatakse. Soovitan vaadata. Kuigi ka nende, nagu päris poliitreklaamidegi puhul ei saa kõike puhta kullana võtta.

Video vaatamine ja sealt info ammutamine on lihtne. Palju raskem on loota, et inimesed asuksid päris erakondade populistlikke loosungeid kriitilise pilguga vaatama ja nõuaksid enam sisulist arutelu. Ma kahtlen selle võimalikkuses, kuigi olles optimist, loodan seda siiski.

Miks ma aga kahtlen? Mõtleme minevikule. Reformierakond lubas Eesti viia Euroopa viie rikkama riigi hulka. Rahvas lõi käsi kokku ja viis oma pähklivarud oravatele. Aga kas keegi küsis ka sealjuures, kuidas seda teha kavatsetakse?

Ka seesama Ühtne Eesti ettevõtmine paneb kõhklema. Mõelgem, kui paljud meist olid valmis oma poolthääle uuele erakonnale andma. Mida nad pakkusid? Põhimõtteliselt mitte midagi. Ainult muudatusi. Kuid kuhu suunas?

Jurist Ülle Madise kirjutas 30. aprilli Sirbis, et propagandateadusest tulenevalt saab nüristava propaganda vastu üksnes propagandaga. „Kui NO teater suudab rahva oma Ühtse Eestiga mõistust eirava poliitkampaania vastu vihale ajada ja kodanikud teraselt mõtlema panna, on see küll üleilmse tähtsusega kiiduväärt trikk,“ arvas Madise.

Mul ei jää muud üle, kui nõustuda ja loota, et selle projektiga on pandud alus muutusteks.

Tasuta kohvi ja küpsise sõbrad

Maailm on kirju, täis sulelisi ja karvalisi. Värvikirev on ka loomariigi hulka kuuluva liigi „inimesed“ seltskond. On neid, kes kõigest väest püüavad „pildile pääseda“, kasvõi teisi jalge alla trampides. On neid, kes igasugusest tähelepanust hoiduvad, kui vaja, peidavad pea jaanalinnu kombel liiva alla.

Tore, kui inimesed saavad võimaluse teha seda, mida hing ihkab. Kas siis „nurgas nohistades“ oma asja ajada või hoopistükkis aktiivselt sõna võtta, otsustada ning kogukonna elu kujundada. Kahjuks ei ole nii mõnigi aru saanud lihtsatest tõdedest. Esiteks: „Kes otsustab, see vastutab!“ Ja rahva esindamine (näiteks omavalitsuse volikogus) ei ole privileeg, vaid vabatahtlikult(!) võetud kohustus.

Alustaksin kõrgemalt tasemelt. Mänd Tarmost. Mees, kes „hüppas üle“. Mis kõige haledam, ta väidab, et tegi seda meie, hiidlaste, huvides. Võib-olla ta ise kannatanuks seal uppuval laeval nimega Rahvaliit veel aasta või paar. Aga kallid kaassaarlased vajavad teda kohe ja praegu.

Mäng väidab, et parteivahetusega saab ta meie huvide eest rohkem seista. Esiteks- mis ta seni teinud on? Tema enda artiklist (Hiiu Leht 26.03) see kahjuks ei selgu. Aa, siiski. Kärdla mälestusmärgile eraldatakse sel aastal 1,2 miljonit riigieelarvest. Männi teene?

Ja veel. Minister Parts on kinni pidanud kokkuleppest, et praamiliiklus jätkub kahe suure jääklassi omava praamiga. Jälle Männi teene? Mis sest, et 2006. aastal sõlmitud „Sõitjateveo avaliku teenindamise leping Heltermaa ja Rohuküla ning Kuivastu ja Virtsu liinil“ lepinguga, mis kehtib 30. septembrini aastal 2016, on see juba paika pandud.

Põhiline probleem seisneb selles, et inimesed, kes 2007. aasta Riigikogu valimistel andsid oma hääle Tarmo Männile, andsid selle Rahvaliidu liikmele Tarmo Männile. Ja parlamendivalimistel (vähemalt teoorias võiks see nii olla) hääletatakse eelkõige erakonna ja selle programmi järgi, mitte konkreetset isikut.

Mänd ei pääsenud Riigkogusse ei isikumandaadiga ega isegi parteinimekirjas. Hoopis asendusliikmena!

Küsimus on eetilistes tõekspidamistes. Kui sa said hääli Rahvaliidu toetajatelt ja sa enam selle erakonna maailmavaadet kaitsta ei taha, siis loobu oma kohast. Pääsed järgmine kord Reformierakonna liikmena Parlamenti, siis võitle oravate soovide nimel. Praegu oled aga reetur. Lihtne, aga tõsi.

Tulles aste madalama, on murekohad teised, ent sugugi mitte vähemolulised. Tegelikult peaksid need meid, kohalikke hiidlasi, isegi rohkem huvitama.

Kes lehte loeb ja üleüldse kõrvad-silmad avatuna hoiab, sel peaks SA Tuurus toimuv teada olema. Kurb, kui väikeses kohas nagu Hiiumaa isiklikud vastuolud terve kogukonna arengut pärsivad. Seni polnud ju Tuuru „pihta sülitatud“. Asutus töötas ja üsna hästi töötas.

Ent minu jaoks on kõige kummastavam kuue nõukogu liikme käitumine. Pean silmas neid isikuid, kes allkirjastasid otsuse luua MTÜ Tuuru Haldus ja nüüd umbusaldasid nimetatud MTÜ loomise eest Tuuru juhatajat (vt Hiiu Leht 01.04).

Kui ma vaatan nõukogu koosseisu, siis esmapilgul tundub küll, et vaimse arengupeetusega inimesed sealt puuduvad. Aga miks siis süüdistada teist selles, mille ise heaks kiitsid? On siis mälu nii kehv? Või veel hullem- äkki ei vaevutud üldse lugemagi, millele allkiri anti?

Kardan, et just sinna see koer maetud ongi. Ka kohalike omavalitsuste valimistest võtab osa inimesi, kes hiljem selle töös (peaaegu) ei osale. Aga kohta ära ka ei anna. Mõni ei vaevu kohal käima, teine ei võta kogu perioodi (varem kolme, nüüd nelja aasta) jooksul kordagi sõna. Vaadake oma valla/linna volikogu koosoleku protokolle!

Mina nimetan seda seltskonda „tasuta kohvi ja küpsise sõpradeks“. Nad trügivad püünele lihtsalt selleks, et seal olla. Mitte soovist midagi ära teha. On siis põhjuseks kaasnev sotsiaalne staatus või tõepoolest võimalus priilt kohvitada ja juttu ajada. Toonitan, et ma ei taha sellega kõiki volikogu liikmeid mustata, tasuta kohvi ja küpsise sõbrad on üldiselt vähemuses. Õnneks.

Andrei Hvostov kirjutas kunagi Eesti Ekspressis, et Eesti põletavaim probleem pole hetkel mitte tööpuudus, vaid töö ebaühtlane jaotumine inimeste vahel. Üks rabab kuute-seitset asja teha, teine lesib päevade viisi kiiktoolis. Kas meil on siis tõesti pädevaid inimesi nii vähe, et tasuta kohvi ja küpsise sõbrad pääsevad juhthoobade juurde?