Liis

Jaanuari lõpus väisas meie saart seltskonnaajakirjanduse staar Liis Lass. Sooja vastuvõtu osaliseks ta just ei saanud. Vastupidi- leidus neidki, kes väga vihaselt näitsiku visiidile vaatasid.

Tõsi ta on, et Lass ei ole üle Euroopa tuntud teadlane või kultuuritegelane. Ta ei ole isegi Eesti mastaabis „tegija“. Tema karjäär sai hoo sisse palja ihu demonstreerimisega kaamera ees ning on suuresti jätkunud kollase meedia rambivalguses.

Aga mõeldes tagantjärele tema raamatuesitlusele Kärdlas, hakkas mul temast kahju. Ei ole kerge minna ühelt raamatuesitluselt teisele, kuulajaskond stabiilselt pöialpoiste meeskonna suurune. Kuigi nii mõeldes olekski kõik justkui korras- Lumivalgeke oma pöialpoistega. Usun, et see päris nii siiski mõeldud ei ole.

Jah, Lass on oma maine ise ära rikkunud. Kroonikast jutuga „Päevitan alati alasti!“ tõsiseltvõetavaks arvamusliidriks tõusta on kui mitte võimatu, siis ääretult raske. Aga just selle eest tuleb Lassile au anda. Ta vähemalt üritab. Nii lihtne on lüüa käega. Hoopis raskem on põlvini mudas, viiekümnekilone jahukott turjal edasi sumbata. Sealjuures taluda kõrvalseisjate pilkeid ja sapiseid kommentaare. Mõelda vaid oma eesmärgile. Per aspera ad astra!

Just sellestsamusest pealehakkamisest jääb meil puudu. Näiteid ei ole raske tuua. Riigis valitseb suur, isegi väga suur tööpuudus. Aga kui paljud üritavad ise midagi ära teha? Alustada näiteks ettevõtlusega? Vähe on neid. Liiga vähe. Tõsi, see ei ole kerge, aga see on võimalus. Õng on alati parem kui kala.

Välismaale minek on üks tee. Aga kergema vastupanu tee. See on küll samm edasi, ent kas me oleme tõesti nii sinisilmsed ja arvame, et Lääne-Euroopas oodatakse meid pikisilmi? Et seal ei ole töötuid ja konkurentsi vabadele kohtadele? Ja pealegi, kas mitte siinsed maksumaksjad pole meile haridust, tervishoiusüsteemi ja muud säärast võimaldanud. Nüüd keerame lihtsalt selja ja lahkume?

Teine näide. Kärdla linna volikogus on käesoleva aasta eelarve arutlusel. Tulude laekumise vähenemine sunnib kärpekohti otsima. Volikogu aseesimehe sõnul on tehtud vaid 2(!) ettepanekut eelarve kärpekohtade osas. Kuigi kõigil oli seda võimalik teha. Tõesti, kui olukord on nii hull, et pole ühtegi mõtet, siis on arusaadav, et neid ei esitata. Aga kasvõi Interneti avarustes leiab „helgeid päid“, kes eelarve tasakaalu sätiks, küll ja veel. Kahjuks ei jõua nende ettepanekud õigesse kohta. Linn ei kuulu volikogule ega linnavalitsusele. Iga elanik võib oma nägemuse tehtavate otsuste osas esitada. Eriti kui kutsutakse üles seda tegema.

Näiteid oleks veel mitmest valdkonnast tuua, aga usun, et mõte on arusaadav. Meil (vähemalt enamusel meist) jagub häid mõtteid ja isegi geniaalseid plaane. Olen selles täiesti veendunud! Millegipärast jõuavad vaid vähesed neist reaalse tulemuseni. Tegelikult sõltub kõik ühest asjast. Esimesest sammust. Just see on kogu protsessi kõige raskem osa. Tuleb omakeskis otsustada, et „Teen ära!“. Edasine on juba lihtsalt vormistamise küsimus.

Pühalepa vald

8. jaanuari Hiiu Lehes ilmus Kärdla linnapea Georg Linkovi arvamuslugu „Kärdla- jätkusuutlik linn“. Linkov rääkis otse ja ausalt, et olukord linna rahaasjade osas on keeruline, paradiis ukse taga ei terenda. Vastu tuleb võtta raskeid ning valusaid otsuseid.

Ent põhiline selle artikli juures on asjaolu, et uus linnapea väärtustab avatust ning kodanikega suhtlemist. Võimu juurde valitu ülesanne ongi inimesi omavalitsuse tegemistega kursis hoida ja informeerida. Ka siis, kui uudised on halvad või väga halvad.

Üks põhjustest, miks mina oktoobris oma valla volikogusse kandideerisin, oli samuti seotud avatuse, läbipaistvuse ning kommunikatsiooniga. Ma leidsin, et selles osas saab tublisti areneda. Saab ka praegu. Kahjuks.

Oktoobri lõpus, peale valimisi suhtlesin praeguste võimulolijatega. Ütlesin ka siis, et informatsiooni edastamist valla elanikele saab tunduvalt paremini korraldada. Mulle tundus, et ka minu vestluskaaslased olid sama meelt ja selles osas võetakse midagi ette. Vist eksisin.

Pühalepa valla ametlik häälekandja on kord kuus ilmuv Pühalepa Teataja. Enne kohalike omavalitsuste valimisi 18.oktoobril 2009 ilmus kahes lehes järjest kandidaatide nimekiri. Viinakuu leht koosnes suures osas valimistel osaleva kahe valimisliidu ja ühe erakonna valimisplatvormist. Tore- valla elanikke informeeriti, kelle vahel nad valida saavad. Aga novembrikuu lehes võis valimistega seostada vaid kolme pisikest „tänan toetuse eest!“ kirja kandideerinutelt. Valimistulemusi ei kajastatud. Kas võitjad ei olnud oma häältesaagiga rahul?

Niisamuti ei peetud vajalikuks valla elanikke informeerida omapärasest olukorrast- isegi kogu vabariigi mastaabis- vallavolikogus. Jõulukuu lehes avaldati komisjonide koosseisud. Kõigi komisjonide koosseisud, peale ühe. Revisjonikomisjoni. Miks? Sellepärast, et volikogu esimees on ise ka revisjonikomisjoni esimees! S.t et sisuliselt kontrollib ta ise enda tehtud tööd. Pole paha. Tõe huvides olgu lisatud, et selle eest on ta endaga ühes nimekirjas kandideerinutelt juba võtta saanud. Peagi peaks see halenaljakas olukord muutuma. Loodetavasti.

Komisjonide osas on huvitav veel asjaolu, et valimistel enim hääli kogunud kandidaati pole ühtegi komisjoni kaasatud. Kas tahtlikult või ei soovinud ta ise osaleda, ei oska kommenteerida. Aga igal juhul jääb tema osaks nüüd vaid volikogu istungitel osaleda.

Võib-olla on see minu isiklik viga, et pärast kesk- ning kõrghariduse omandamiseks kulunud aastaid tagasi Hiiumaale tulles näen tonti seal, kus seda ei ole. Võib-olla vallarahvale meeldib praegune olukord. Võib-olla ei oodatagi valla lehest sisulist informatsiooni. Aga valimistel saadud kuues tulemus ning võimulolijate ülinapp edu ei luba mul vaiki olla.

Teie, kes te olete seda valla nime kandvat laeva tüürimas, peaksite ju hästi teadma, et te ei ole „väljavalitud“ või „Jumala armust määratud“. Te olete seal just ja ainult selle pärast, et rahvas on teid sinna valinud. Te esindate oma valijaid. Teie ülesannete hulka kuulub ka elanike informeerimine oma tegevusest. Ja info edastamine ei ole iga 4 aasta tagant koju saadetav värviline brožüür. Miks nimetatakse riigi ja omavalitsustega seonduvat avalikuks sektoriks?

Villu võitlused

Eduard Bornhöhe 1890. aastal ilmunud ajalooline romaan „Villu võitlused“ räägib Jüriöö ülestõusust, mis algas jüriööl (23. aprillil) 1343. Raamatu süžee on järgmine: talupojad püüavad tungida Viljandi lossi, peites end viljakottides. Kuid plaan nurjub ja nad tapetakse. Nende juht Villu sureb lossi keldris vangina.

Umbes sarnase faabula võib üle kanda ka Rahvaliidule. Rahvusringhäälingu uudistetoimetuse poolt tellitud Emori üle-eestilisest küsitlusest selgub, et novembris toetas Rahvaliitu 2% ligi 800st vastanust. Üsna nadi tulemus parlamendierakonna jaoks. Aga samas tõele au andes ei ole see ju mingi üllatus. Hääbumistendents on juba pikalt kestnud.

2003. aasta Riigikogu valimistel lõid rahvaliitlased parlamendi ukse jalaga lahti, kogudes 64463 häält, mis andis 13 mandaati. Etteruttavalt võib öelda, et see jäigi nende tipphetkeks. Tulemus tagas neile koha valitsuses koos Res Publica ja Reformierakonnaga. Hiljem tuli respublikaanide asemel Keskerakond. Aga Rahvaliit oli kogu valimistevahelise aja võimul. Iseenesest pidanuks see tähendama head lähteasendit 2007. aasta Riigikogu valimisteks. Kuid koguti pea poole vähem hääli kui aastal nelja aasta eest- 39215. Sellega hõivati 6 tooli parlamendisaalis.

Rahvaliidu loosung valimistel- „Vali võrdsete võimaluste Eesti!“- oli otsekui rahva mõnitamine. Samal ajal kui erakond taotles kõigile võrdseid võimalusi, oli Rahvaliidu esimees kodanike ebavõrdse kohtlemise ja semukapitalismi musternäidis. Jutt käib loomulikult maadevahetusest. Villu Reiljan teatas peale valimisi oma tagasiastumisest partei esimehe kohalt. Kas tõesti oldi nii sinisilmsed ja loodeti, et see päästab erakonna? Ehk oleks päästnudki, kui etteotsa oleks valitud uued näod. Aga kus sa sellega! Ikka see sama seltskond, kes vankri sohu vedas.

Käesoleva aasta juunis jõudis Rahvaliit „uuele tasemele“. Europarlamendi valimistel koguti vähem hääli, kui erakonnal liikmeid on! Seega- erakonnal puuduvad mitteliikmetest valijad ning isegi kõik liikmed ei usalda oma kandidaate. Pole midagi imestada, et mitmed rahvaliitlased hoopis valimisliitude sildi all sügisel kohalikku volikokku kandideerisid. Hiiumaal oli selliseid inimesi 3.

Üpris naljakas on Rahvaliidu programmist lugeda nende esimest põhiväärtust. See sõnastab nende nägemuse ideaalsest riigist: „Võrdsete võimalustega osalusühiskond, kus avatud ja aus riigivalitsemine tagab igale kodanikule eneseteostus- ja poliitilise kaasatuse võimaluse.“ Kahjuks on erakonna juhid risti vastupidi tegutsenud...

Praegune tulevikuperspektiiv on üsna tumedates toonides. Endistele kolhoosiesimeestele omase kangusega vilistati Sotsiaaldemokraatide ning Keskerakonna ühinemisettepanekud maha. Erakonnasisene ebademokraatlik valitsemine välistab uute (ja soovimatute) inimeste esilekerkimise. Selge sõnumi puudumine ning ebaratsionaalne käitumine jätab Rahvaliidu 2011. aasta Riigikogu valimistel üsna tõenäoliselt Parlamendi ukse taha.

Küsimus on ainult selles, mida teevad erakonna tavaliikmed. Kas valitakse uus partei, mille lipu all võitlust jätkata? Samas on see raske samm- astuda täiesti tundmatusse keskkonda. Taandutakse üldse poliitikast? Paljude jaoks olekski tegelikult viimane aeg pensionile minna. Või võideldakse üheskoos lõpuni? Sel juhul võibki raamatu „Villu võitlused“ sisu reaalsuseks saada- liikmed (talupojad) surevad poliitiliselt ning nende juht Villu kooleb vangikongis (maadevahetuse kohtuasi on veel pooleli...).

Valimiste järelkajad 3

Reede, 23. oktoober:

Otsus tehtud.

Täna istusime oma nimekirjaga maha, et lõplik otsus formuleerida. Üksmeelele ei jõudnud. Häältega 2:1 valisime valimisliidu Tasakaal nägemuse/koalitsioonipakkumise. Aga kuna vastu oli kandidaat nr 113 (see, kes enim hääli meist kolmest sai ehk siis mandaadi volikogusse) ja ta ei nõustunud otsusega, siis läks asi piirkonna juhatusse.

Pühalepa osakond otsustas samuti häältega 2:1 Tasakaalu kasuks. Ent nr 113 ei leppinud ka selle otsusega. Demokraatia missugune! Mõne mehe jaoks ei loe aus mäng vist midagi...

Igal juhul ütles nr 113, et on valimisliidu Koduvald poolt (kust ta muide IRLi tuligi). Ei teagi, mis temaga nüüd teha.... Raske on inimestega koostööd teha, kui põhimõtetest ja reeglitest kinni ei peeta. Mulle tundub, et ehk on paremgi, et selgus, missugune on tema tõeline maailmavaade.

Aga ikkagi jääb mulle mõru maik suhu. Kuigi Koduvald sai 5 mandaati, sai ta need tänu ülipikale nimekirjale (28 inimest, võrdluseks: Tasakaal 12 ja IRL 3). Viimased 10 said vaid 3-4-5 häält ehk siis oma pere ja ise. Ja tõenäoliselt jätkab Koduvald vanaviisi ehk siis eirab täielikult opositsiooni ja vastuolud jäävad. Kurat, meie vallas elab 1600 inimest ja ei suudeta koostööd teha!?

Valimiste järelkajad 2

Neljapäev, 22. oktoober:

Nimekirjasisesed erimeelsused.

Eile kohtusime veelkord IRL nimekirjas Pühalepa volikogusse pürginutega. Leppisime omavahel kokku, et kuigi meist pääses volikogusse üks liige (enim hääli kogunud), siis otsuse, kellega koalitsiooni loome, võtame üheskoos vastu. Konsensuse põhimõttel.

Päris üksmeelele me siiski ei jõudnud... Täna tuleb otsus siiski vastu võtta. Kui asjad jäävad nii nagu eile, on variante põhimõtteliselt kaks:

• volikogusse saanu lepib teiste (enamuse) arvamusega ja sünnib koalitsioon valimisliiduga A
• ta ei lepi sellega (siis on kaks võimalust - IRL Pühalepa piirkonna juhatus, kus esimeheks siinkirjutaja, otsustab ja ta lepib otsusega ning sünnib koalitsioon liiduga A, või talitab siiski omapäi) ja teeb koalitsiooni valimisliiduga B

Keeruline olukord. Kui teha liit ühe poolega, siis jäävad asjad vallas täpselt nii nagu seni. Ehk on kaks leeri, kellest üks otsustab vallas toimuva üle ja teisi üldse ei kaasata. Vastuolud jäävad. Teise poolega liitudes oleks ette näha muudatusi. Ideaalvariant oleks, et valimisliidud omavahel lepivad ja koostööle asuvad, ent see tundub vähetõenäoline...