Käed eemale Poisist!

„Kas selleks oli vaja järjekordsed 2 mammutit ära tappa, et oma keskust reklaamida? Loomade küttimine topiste tegemise eesmärgil peaks jääma eelmisse sajandisse, seda eriti kaitsealuste liikide puhul. Häbi!“ kommenteeriti Delfis uudist, et eelmise aasta keskkonnateoks valiti Jääaja keskuse rajamine.

Sellest inimesest, kes nii kirjutas, on mul lihtsalt kahju. Tema haridusteel on suur lünk sisse jäänud. Samas on meil ka lähemalt võtta inimesi, kes ajaloost omamoodi aru saavad.

Laupäeval, teisel veebruaril viisime Kaitseliidu ja selle eriorganisatsioonide, Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega Tartu rahu aastapäeva puhul Poisi juurde pärjad.

Ent õhtul veebist loen kommentaare, justkui olnuks tegemist millegi jumalavallatuga. „Inimesed kes ei tunne ajalugu ja kel puudub austus,“ kirjutas Toomas Hiiumaa kaitseliitlaste tegevuse kohta. Lisaks veel vihjed, et palju inimesi tapeti „selle korra poolt, kelle poolt antud monumendile kantud langejad võitlesid“ ja Poisi juures Tartu rahu meenutada on kohatu.

Ajalugu on mitmetahuline. Raske on aastate tagant kristallselget tõde välja käia. Ent on olemas faktid, mida muuta ei saa.

Juba enne pärgade asetamist kuulsin mõtteid, et miks me neid Poisi juurde viime. Et tegemist on ju II maailmasõjas langenute mälestumärgiga ja mis see Tartu rahu sinna puutub?

Aga puutub ja mitte üldsegi vähe. Tartu rahu sai sündida ainult tänu paljude meie esiisade- ja emade ennastsalgavale tegevusele kahe suure naabri vastu, läbi mille suutsime oma iseseisvuse välja võidelda.

Tartu rahu, mis kirjutati alla ööl vastu 2. veebruari 1920, kohta ei ole palju öeldud, et see on meie riigi sünnitunnistus. See on alusdokument, millele saime ka 1991. aastal taasiseseisvudes tugineda. Tänu sellele on meil võimalik peagi oma riigi 95. aastapäeva tähistada.

Ja need mehed-naised, kes langesid teises maailmasõjas, langesid suuresti Eesti riigi eest. Eesti riigi, mille eluõigust kinnitas Tartu rahu. See, kas neil oli seljas saksa või nõukogude munder, ei oma tähtsust. Sellised olid tol hetkel valikud.

Need, kes ideaalidest lähtuvalt ühe või teise poole valisid, need olid selgelt vähemuses. Suurem osa tegi seda ikkagi olude sunnil, südames lootus omariikluse taastamisest.

Meil oli siin kogukonnas üpris palju jagelemist seoses nimetatud mälestumärgi rajamisega. Et kas see ikka peaks kandma nime II ilmasõjas langenute hiidlaste mälestusmärk? Või midagi muud, sest hiidlaseid on langenud ka mujal ja mitte ainult langenud, ka küüditatud, represseeritud jne.

Olen seda meelt, et mälestusmärkidele annavad sisu ikkagi inimesed. Kui paljud oskavad hoobilt nimetada Kivi-Jüri tähenduse-tähtsuse? Peale selle, et Kärdla koolilõpetajad selle pead pesta saaks.

Usun ka, et keegi ei pahanda, kui Poisi juurde viia küünlad küüditatute või hoopis I maailmasõjas hukkunud hiidlaste mälestuseks. Pole vaja hakata uue mälestumärgi rajamiseks raha koguma hakata. Selle asemel, et läbi kemplemise maid jagada, võiksime oma ajalugu austada.

Kaitseliit kui vabatahtlikkusel põhinev Eesti riigikaitseorgan teeb seda. Kui selles kahtlete, ärge hakake materdama vaid tulge ja uurige järele, kuidas asjad tegelikult on.

Noorkotkaste Hiiumaa malevkonna pealik