Nii nad tapsidki meie koolid

Eelmise reede, 06.05.2011, Hiiu Lehe esikaanelugu „Hariduse arutelu jooksis liiva“ pani mind sügavalt mõtlema ja tekitas tugevaid emotsioone. Õnneks olid kohe järgmisel päeval talgud ja siis emadepäev, mistõttu sai mõtted mujale viia.

Ent nimetatud loos käsitletu ei anna ikka rahu. Teema on ühtaegu valus ja samas ülioluline. Sestap saan hästi aru kooli-ja omavalitsusjuhtide arutelu kokku kutsunud Ermo Mäeotsa kokkuvõttest. „Olen nõutu. Tulemus ei ole kindlasti see, mida ootasin,“ ütles ta.

Arutati õpilaste arvu vähenemist ja sellega seotud küsimusi. Ent pärast vestlusringi lahkuti ilma ühegi konkreetse kokkuleppe või otsuseta!

Aga just selgesõnalisi otsuseid on vaja vastu võtta. Muidu jätkub õpilaste arvu vähenemine ka edaspidi. Sest noortel peredel on vaja kindlustunnet. Tark lapsevanem teeb enne enda sidumist mõne paigaga põhjalikult eeltööd- kas tema lapsele leidub kodu lähedal olevas lasteaias koht, kas kodu lähedale jääb kool jne. Praegu, kus kõik on lahtine ja mingeid otsuseid teha ei taheta, see kindlustunne puudub.

Olen selgelt vastu koolide tükeldamisele ehk algkoolide loomisele. Nagu ka Jaanus Valk välja tõi- pooltühi koolimaja neelab majanduskulusid ikka edasi. Lisaks on mul näide koduvallast võtta. Suuremõisa kool nö lõigati pooleks. Paljud õpilased käivad nüüd hoopis naabervallas Käinas koolis ja vald peab sinna pearaha maksma. Samas kui Suuremõisa koolis on vaid paarteist õpilast....

Suur osa lapsevanemaid ei pane last algkooli, sest juba nelja aasta pärast tuleb kooli vahetada. Ja siis ehk üheksanda klassi lõpus taas. Kas seda on lapsele vaja?

Mulle tundub, et algkoolide plaani taga on hoopis idee kahest koolist Hiiumaal. Lihtsalt ei julgeta seda otse välja öelda.

Meil on Hiiumaal tõesti 3 kooli ehk Palade, Lauka ja Emmaste, kus laste arv suhteliselt väike. Lisaks veel Suuremõisa. Aga minu meelest tehakse igas koolis head tööd. Vaatame kasvõi seda kui tublid on meie noored- iga kuu (kui mitte nädal) tunnustatakse mõnda meie õpilast riiklikul tasemel võistlusel-konkursil.

On selge, et palju lihtsam on õpilaseni jõuda ja tema arengut suunata 11 õpilasega klassis kui 22 lapse korral. Eeldan, et meie koolide eesmärk on ikka kvaliteetset haridust pakkuda, mitte võimalikult suurt lõpetajate hulka taga ajada. Seega on väikesed klassikomplektid pigem boonuseks.

Tõsi on ka see, et väikese õpilaste arvuga koole on kallis ülal pidada. Aga mis on meie jaoks prioriteedid? Tahaksin loota, et haridus on üks neist. Ja ootan, et see omavalitsusjuhtide poolt välja öeldaks. Ja kui ei ole prioriteet, siis ka seda peaks ütlema. Väga kurb oleks, kui selguks, et neil oma arvamus üldse puudub....

Ootan, ja ma pole ainus!, selgeid plaane tulevikuks. Kas praeguste valla- ja linnajuhtide arust peaks haridusse rohkem investeerima ja säilitama koolid praegusel moel? Või koondama õpilased näiteks kahte kooli kokku? Muidu tekib küll küsimus, et mille pärast teid valiti, kui te arvamust ei oma ja otsuseid vastu võtta ei taha.

Kuhu läheb minu hääl? Hiiumaa näitel

Enne valimisi ei tea paljud inimesed ikkagi täpselt, kuhu nende hääl läheb. Levivad müüdid, et üksikkandidaadile ei ole mõtet häält anda, sest see läheb niikuinii võitjaerakonnale või et piirkonna esinumber on igal juhul Riigikogus koha taganud. Päris nii see ei ole.

Aga kuidas siis?

Vabariigi Valimiskomisjon jagas 101 Riigikogu mandaati (kohta) 12 valimisringkonna (kas 1 maakond või mitu maakonda või Tallinna puhul mitu linnaosa) vahel. Mitu mandaati iga piirkond saab, sõltub seal elavate inimeste arvust. Hiidlased on ühes ringkonnas läänlaste ja saarlastega. Meie piirkonnast saab Parlamenti kindlasti 6 inimest.
Valinud inimeste arv jagatakse kohtade arvuga ja saadakse nn lihtkvoot. Eelmiste valimiste põhjal: hääle andis kolme maakonna peale kokku 34448 inimest, kohti oli siis 7, mida jagada. Seega lihtkvoot oli 34448/7=4876.86
Lihtkvoot on selline häälte arv, mille ületamine tagab igal juhul koha Parlamenti. Ole sa siis üksikkandidaat, erakonna esinumber või hoopis nimekirja viimane.
Aastal 2007 keegi meie piirkonnast Riigikogusse ei saanud. Kõige lähemal oli sellele Ain Seppik 3989 häälega.
Kui keegi lihtkvooti ei saa (või saab nt üks-kaks ehk vähem kui on piirkonnas mandaate), siis loetakse kokku erakonna nimekirja koondsaak. See tulemus jagatakse lihtkvoodiga. Kui lihtkvoot on 4000 ja näiteks "Kolme põrsakese erakond" kogub 8000 häält, siis see tähendab kahte lihtkvooti ehk kohta Parlamenti.

Kas koha saab automaatselt erakonna esinumber?

Ei. Nimekirjas olevad inimesed reastatakse ümber vastavalt isiklikult häältesaagile. Kui Niff on erakonna esinumber, Naff teine ja Nuff kolmas, aga tulemuseks vastavalt 2, 7730 ja 460 häält, siis on uus järjekord Naff, Nuff ja Niff. Ja kui "Kolme põrsakese erakond" teenis kaks lihtkvooti, siis esinumber Niff ei pääse Riigikogusse.
Lisaks. Kes ei kogu isiklikult 10% lihtkvoodist ehk meie näite puhul 400 (sest 4000/10=400) häält, see Parlamenti valituks ei osutu.

Ringkonnad ja riiginimekirjad

Kõiki kohti ei jagata välja ringkondades. Miks? Sest ei teenita lihtkvoodiks vajalikku häältearvu täis. Aga umbes 3/4 saab sel teel jaotatud.
Ülejäänud kohad saavad välja jagatud riiginimekirjade alusel (vaadake ja uurige nimekirju- mitmel puhul on inimene riiklikus nimekirjas kõrgemal neist, kes piirkondlikult temast ees). Siin saavadki otsustavaks kohad nimekirjas, mitte isiklikud hääled. Samas ikkagi ühe või kahe häälega Riigikogusse ei pääse. Vaja on saada 5% ringkonna lihtkvoodist. Meie näite puhul siis 200 (sest 4000/20=200) häält.


Nn kaotsiminevad hääled

Riigikogusse mittejõudnud üksikkandidaatide ja erakondade poolt antud hääled ei mõjuta Riigkogu künnise ületanute tulemust. Need ei kandu kellelegi üle. Samas, kui kandidaat ei pääse Parlamenti, siis keegi tema ideid ellu ka ei vii...
Sellegipoolest- Sinu häälel on jõudu! Mine valima.

Eesmärk on, et kokkuvõttes saaks erakond võimalikult sarnase arvu kohti, kui tema üleriiklik toetusprotsent oli.

Mis saab Hiiumaal?

Olen üsna veendunud, et meie ringkonnast ei kogu keegi lihtkvoodi jaoks vajalikku häältesaaki. Hääletajate arv võiks olla ehk umbes 36000. Seega lihtkvoodiks oleks vaja 6000 häält (sest 36000/6=6000). Pakun, et oma kolmandiku võtavad oravad ja saavad seega kaks kvooti- Jaanus Tamkivi ja Urve Tiidus kui nimekirja esinumbrid, kes kindlasti mõlemad ka paar-kolmtuhat häält koguvad. IRL, Keskerakond ja SDE saavad minu hinnangul üsna võrdse saagi. Pakun, et kõik veidi üle lihtkvoodiks vajaliku tulemuse ehk 6-8000 häält. Seega Tõnis Palts, Jaanus Karilaid ja Kajar Lember pääsevad Parlamenti.
Aga eks homme näeme.

Hiiumaal on noortel tulevikku

Laupäevasel Vabariigi aastapäevale pühendatud Kaitseliidu konverentsil Armastusest isamaa vastu oli õhk patriootlikkusest paks. Ja mis eriti tore- saal oli suuremas osas täidetud noorte tegusate ja nägusate kodutütarde ning noorkotkastega.

Õhku kerkis mõte, et hiidlasel on justkui kaks kodumaad- Eestimaa ja siis üks väiksem maa, Hiiumaa. Ka Eesti kodutütarde peavanem Angelika Naris toonitas meie Hiiumaa-patriootlikkust.

Kodutütreid on Hiiumaal 99 ja noorkotkaid 98. Üpris muljetavaldavad arvud! Ja need noored oma päevi võrkkiigel lesides õhtusse ei saada. Tegemist on aktiivsete inimestega. Kuid need pole sugugi ainsad organisatsioonid, mille kaudu noored end teostavad.

Miks ma aga Hiiumaa ja noorte teemal kirjutan, on Tauno Telviku arvamuslugu eelmisest Hiiu Lehest (18.02). See läks väga südamesse. Eriti kuna tegemist on suure probleemiga meie „kodumaal“.

Eelmisel nädalal saatsin oma tuttavatele ühiskonnaõpetuse õpetajatele üleskutse oma õpilastega Varivalimistest rääkida ja nad valima suunata. Tegemist on Eesti Noorteühenduste Liidu korraldatava kodanikuhariduse projektiga, mis toob 13-17 aastased üle Eesti valima ning arvamust avaldama, vaata lähemalt: varivalimised.ee

Tund hiljem saatis Palade põhikooli õpetaja Antti Leigri kirja edasi Hiiumaa koolidele, lisades üleskutse sellest eemale hoida. Et õpilaste valima suunamine ei käi kokku demokraatliku ühiskonnakorraga...

No tere hommikust! Millest selline hoiak? Kas noored ei tohi ega taha poliitikaga tegemist teha? Või veel hullem- arvatakse, et nad ei oska ise otsustada.

Mõlemad väited on valed. 10. veebruaril toimunud noortefoorumit Ankur 2011 „Noored ja riik“ külastas üle poolesaja inimese. Enamus kooliõpilased! Ja see oli konkreetselt poliitikaga seotud ettevõtmine. Tagasiside põhjal võin öelda, et poliitdebatt „Poliitika on parem kui seks!“ huvitas noori väga ja pani mõtlema.

Paljud, sealhulgas kõik Hiiumaa Riigikogu saadikud, arvavad, et KOVi valimisiga peaks langetama 16. eluaastani. Mõistlik idee. 16 aastasel ehk põhikooli lõpetaval noorel on olemas oma arvamus ja maailmavaade. Mida varem nad tunnetavad, et neist igaühest sõltub kodukoha areng, seda tugevam side tekib valla või linna ja noore vahel.

Kui vaadata saarel ringi, siis on näha, et meil on tegusaid noori küll ja küll. Ka neid, kes ei lahku siit paremat elu otsima, vaid on valmis ette võtma raskema tee – jääma saarele ja üritama siin läbi murda.

Emmastes kogunes eelmisel nädalal seltskond noori, kes panid aluse noorteühingule Emmaste tuleviku noored, mille kaudu tuuakse noorte hääl kuuldavale. Kärdlas on loomisel (sisuliselt on volikogul vaja asi kinnitada, noorsookomisjoni ja linnapea toetus on olemas) noortevolikogu, mis asub pärisvolikogu nõuandva organina tööle. Hästi toimib ülesaareline noortekogu. Näiteid on veel.

Ennustan, et järgmistel KOVide valimistel teevad noored volikogudes ära põlvkonnavahetuse, tuues meie saare ellu värkust ja avatud mõtlemist ning andes jäiga mõttemaailmaga inimestele puhkust. Potensiaali on meil selleks küllaga.

Kaunist vabariigi aastapäeva teile kõigile!

Ja kuigi praegu oleme jää abil mandriga ühendatud, ärme unusta, et tegelikult ongi meil, hiidlastel, kaks kodumaad. Eestimaa ja Hiiumaa.

Tarmo hind – mõned miljonid

Mul ei olnud absoluutselt plaanis seda artiklit kirjutada. Aga kuna viimased kolm-neli Hiiu Lehte on tahtmatult (ei taha kuidagi uskuda et tahtlikult) Tarmole reklaami teinud, siis tahaksin mõnda asja täpsustada.
Tarmo Mänd kirjutab Hiiu Lehes (01.02.2011): „Minu juhtida olid [...] omavalitsuste (OV) finantsjuhtimist reguleerivad eelnõud, millega on tagatud OVide finantsiseseisvus ja arenguvõime.“ Järgmises koosseisus tahetakse OVide eelarveid suurendada.
Üsna lihtne on ju suurendada, kui Reformierakonna nõudmisel vähendas riik 2009. aastal KOVile laekuvat üksikisiku tulumaksu määra 11,93-lt 11,4-ni, millega niigi raskel ajal valdade-linnade elu veelgi keerulisemaks muudeti. Ja kas Tarmo Mänd ka mitte reformar ei ole?
Küsimusele, mida olulist Riigikogus tegemata jäi, vastab Mänd, et saarte seadust ei võetud vastu. Miks? „Selle kallal ei töötatud piisava järjekindlusega,“ kirjutab ta ise vastuseks. Hea, et on vähemalt aus – oli tähtsamaid asju teha, kui saareelanike pärast muretseda.
Ma tean juba ette, et saan selle loo eest sugeda. Ei tasu norida mehega, kes on 17 aasta pikkuse kommunistliku partei taustaga, Hiiumaa rajooni viimane täitevkomitee esimees ja mida kõike veel. Ehk siis ühtteist korda saatnud.
Aga natukene imelik on vaadata, kuidas pool aastat enne valimisi hakkavad paljastuma infokillud teemal „olen nii tubli poiss olnud“. Eriti narr on end võõraste sulgedega ehtida.
Lehelugudest on jäänud mulje, et kui poleks Tarmot, siis poleks meil nii mõndagi. Aga jällegi, tore on lugeda, et mees on aus. Ta toob välja (küll osaliselt) oma hinna, millega Reformierakond ta Rahvaliidust üle ostis. Mõni miljon siia, mõni sinna projektile ja üks „nupuvajutaja“ Toompeal juures.
Samas veel pool aastat enne liitumist oravatega, ütles ta Riigikogus: „Inimesed ei usu praegust (ehk Reformierakonna- H:T) majanduspoliitikat.”. Ja teine killuke parlamendi stenogrammidest ehk mida Tarmo tööl teeb: „100 000 töötut on suurepärane poliitiline kapital, kellele teha kummardus. Sellega me usinasti hommikust õhtuni tegelemegi.”
Mul on hea meel, et peaminister lubas Kärdla tomograafi jaoks puudu jääva raha riigieelarvest eraldada. Aga samas olen kindel, et kui valimised ukse ees ei oleks, siis peaksime selle summa ise kokku kraapima. Väga mage on endale sellise teemaga plusspunkte hankida.
Ma ei ole Reformierakonna valija. Aga Tarmo Männi poolt ei hääletaks ma ka siis niikuinii. Lihtsalt väga raske on usaldada meest, kes poole saadikutöö pealt võib taaskord erakonda vahetada. Annan hääle talle ja oravatele, aga võib-olla on ta aastal 2012 juba roheliste ridades. Kas need mitusada Rahvaliidu valijat, kes Sinu poolt 2007. aastal hääletasid, on „üle hüppamise“ Sulle andeks andnud?

Kas veebruar toob hinnasula?

Veebruaris muutuv määrus „Hinnakirja ja sõidusoodustuste kehtestamine avalikul liiniveol Kuivastu-Virtsu, Rohuküla-Heltermaa ja Sõru-Triigi parvlaevaliinidel“ on pälvinud oodatult suurt tähelepanu.

Ka viimased Hiiu Lehe ajalehenumbrid on seda kajastanud. Neist lugudest, mis paljuski toetuvad antud eelnõu ühe eestvedaja Tarmo Männi sõnadele, kumab läbi, et veebruaris kehtima hakkavad muudatused toovad kaasa Hiiumaa majandusolude paranemise ja ehk ka hinnasula. Kas see aga on nii?

Teatavasti maksavad meie kodusaarel paljud toidu- ja tööstuskaubad ülemeresõidust tingitud lisakulude tõttu rohkem kui mandri-Eesti kauplustes.

Suheldes autotranspordifirmade esindajate/omanikega selgub, et küllaltki oluline lisakulu tekib „tänu“ vajadusele koht praamile broneerida. Seda seepärast, et vastasel korral on oht praamist maha jääda ja kuna üleveo intervall on kas kaks või lausa neli tundi, tekitab see olulisi logistilisi probleeme. On ju näiteks posti laialivedu sõltuv mandrilt saabuvast kaubast.

Kui aga broneering sõiduautole maksab 1,6 eurot (25 krooni), siis veoautole 6,4 eurot (100 krooni). Kassast isegi 9,6 eurot (150 krooni). Internetikeskkonnas tehtav broneering on aga sisult samasugune nii sõidu- kui veoautole ja ei valmista teenusepakkujale lisakulusid. Millest on siis hindade erinevus tingitud?

Ka ei leidnud ma, kes on välja töötanud broneeringute hinnakirja ja mis aktid seda reguleerivad. Kas see on samuti majandusministeeriumi ja laevakompanii vahelise lepinguga paika pandud või teenusepakkuja suva järgi kehtestatud?

Minule teadaolevalt on broneerimisteenuse osutamine üsna tulus äri. Eelmise aasta põhjal lausa mitut puhaskasumimiljonit teeniv äri...

Leian, et Hiiumaa majandusele oleks kasulik teha broneeringutasude osas soodustus neile, kes regulaarselt praamiliiklust kaubaveoks kasutavad. Põhiliselt siis Hiiumaa ettevõtetele. Miks?

Sest rusikareegel on, et kaup, mis peab kindlal ajal kohal olema, veetakse Hiiumaa firmade autodega. Kaugemalt, oletame et Poolast, tulevad autod ei oska väga täpselt Rohukülla jõudmise aegagi ennustada ja nende graafikuid ei löö ühest praamist maha jäämine sassi. Eeldan, et nemad kasutavad broneerimisteenust oluliselt vähem kui meie ettevõtete masinad.

Küsimusi tekitab ka S-kaardi saatus ja sellega kaasnev. Kas saareelanikele üldise soodustuse kehtestamisega kaob ka S-kaart, mis varem kohalikele soodushinnaga ülesõitu võimaldas? Sellest omakorda tingituna peaks endistele S-kaardi kasutajatele hakkama rakenduma reedel ja pühapäeval peale kella 13 hinnakoefitsent 1,5. Kas see on nii?

Autotranspordiettevõtted annavad päris paljudele hiidlastele tööd. Kütuse hinnatõus on nende tegevusele niikuinii üsna valusa hoobi andnud. Kui kusagilt veel ootamatud lisakulud tekivad, on oht, et firmad sulevad oma uksed...

Nagu minu eelmist Hiiu Lehes ilmunud arvamuslugu, nii on ka seda lühinägelikul inimesel võimalik valmistega seostada. Aga see pole teps mitte nii. Olen valmistega seotud ainult sedapalju, et lähen valima ja aitan noortele, kes pärisvalimistel osaleda ei saa varivalimisi korraldada.

Probleem on aga tõsine ja vajab enne veebruarit selgeks rääkimist. Me võime ju rõõmustada, et saame nüüd odavamalt edasi-tagasi sõita. Kuid kui see poodides hindade langust kaasa ei too või veel hullem, sellega kaasneb hoopis hinnatõus, siis kannatame selle all kõik kes me igapäevaselt saarel elame.

P.s. Loos õhku visatud küsimused ja mõned veel lisaks olen saatnud laevakompaniile, seaduseelnõu algatajatele ja Maavalitsusele.