Paneme Hiiumaa külad särama

Kohalike omavalitsuse juhtide üks suuremaid väljakutseid on oma valla või linna elanike intensiivsem kaasamine kohaliku elu edendamisse. Ja kaasamine sisaldab nii info jagamist, kogumist ja vahetamist-vahendamist, murede-rõõmude ära kuulamist, arvamuse küsimist ja mis eriti oluline- selle arvamusega arvestamist.

Kogukonna kaasamise või ka vallavõimu ja selle elanike vahendaja protsessis on väga tähtsal kohal külavanem. Tema rolli, aga ka külaseltsi tähtsust ei saa ülehinnata kogukonna elu äratamisel ja särama löömisel.

Osaledes nädalavahetusel Liikumise Kodukant Eesti Külade Maapäeval majandusteaduste doktor Uno Silbergi juhitud mõttekojas „Koostöö kohaliku omavalitsusega“, sain sellele taakord kinnitust.

Seal otsisime lahendust küsimusele mida teha ja kuidas tõhustada küla(de) koostööd kohaliku omavalitsusega võttes arvesse osapoolte soove ja vajadusi ning erinevaid võimalusi nende elluviimiseks.

Umbes 40 üle Eestist pärit inimese ja Hollandi, Rootsi ning Poola väliseksperdi ühise arutelu viljad edastatakse Kodukandi kaudu meie riigijuhtidele. Aga mis jäi kõlama?

Omavalitsusjuhte peaks rahustama asjaolu, et eelkõige oodatakse külades moraalset tuge, ärakuulamist, toetamist, aga mitte raha. Ja esimese asjana oodatakse valitsuselt, et omavalitsustel oleks kohustuslik külavanema statuut oma määrusega paika panna.

Külavanem on kogukonna juht ja esindaja, kes on vastava asustusüksuse elanike poolt valitud. Samas ei ole ta ametnik ja ükskõik milliste avaliku võimu kohustuste temale suunamine ei ole õige.

Üldiselt on loogiline, et külarahvas ise valib endale külavanema. Omal algatusel. Aga kuna see pole kohustuslik ja ebapiisava selgitustöö tõttu ei näe inimesed sel mõtet, ei ole paljudes külades seda tehtud.

Otepää valla arendusnõunik Annika Jaansoo ütles, et neil haaras vald jämeda otsa enda kätte. Valla külad sõideti läbi, koosolekutel selgitati külavanema rolli ja miks teda valida ning mitmel puhul aidati ka valimised läbi viia.

Mõttekojas leiti ka, et suurtes (kas elanike arvult või territooriumilt) asulates võiks olla võimalik valida mitu vanemat. Ja väheaktiivsed või väikesed asulad võiksid valida ka ühise vanema.

Külavanema rollina nähti eelkõige info vahendamist ülevalt (ehk omavalitsusest) alla (ehk inimesteni) ja vastupidi. Aga oluline on ka inimeste ära kuulamine, nõustamine, ühistegevuste organiseerimine, koosolekute kokku kutsumine, eri huvigruppide koostööle suunamine.

Külavanema töö ei peaks olema tasustatud. Küll aga võiks võimalusel kulusid (bensiin, telefoniarve jne) kompenseerida, kas siis vald või küla(selts). Mõttekojas jäi peale arvamus, et külavanem on pigem auasi, raha pärast seda teha ei saagi. Jaansoo lisas, et Otepääl valmistas vald vanematele ametitunnuseks hõbedased nn šerifimärgid, mida uhkelt ka rinnas kantakse.

Kohalik omavalitsus saaks aga lisaks külavanemate valimisele kaasa aitamisele ja hiljem info jagamise ning ära kuulamise muudki teha.

Nagu juba mainisin, oleks väga oluline määrusega paika panna külavanema statuut. Seal oleks siis ära määratletud nõuded külavanema kandidaadile, valimiste kord, külavanema õigused ja kohustused, kohaliku omavalitsuse kohustused ja koostöö omavahel.

Vastseliina külade ühenduse esimees Aado Kuhlap rääkis, et neil on loodud külavanemate ühendus, mis regulaarselt koos käib ja on vallale nõuandev organ. Kusjuures vallavalitsus kohtub ka ise nendega ja võtab nende ettepanekuid-mõtteid arvesse.

Eestis on viimastel aastatel väga palju kaasamisest räägitud. Külavanemate nõukoda vallavalitsuse juures oleks suurepärane viis selle teostamiseks!

Mul on möödunud nädalavahetusest olemas konkreetsed lood selle kohta, et kui külavanem on valitud ja kõrval teda abistav/toetav külaselts, on küla elu käima läinud. Kahjuks kuulsin ka vastupidiseid näiteid...

Olgem aktiivsed, oma küla ja iseenda huvides.

Riigijuhid peaksid Dalai-laama ametlikult vastu võtma

„Kui sa saad, siis aita teisi; kui sa ei saa seda teha, siis ära neile vähemalt liiga tee.“ (Dalai-laama Tenzin Gyatso)

On aasta 1991 jaanuar. Helsingin Sanomat vahendab president Mauno Koivisto kõnet: „Me ei sekku loomulikult Nõukogude Liidu siseasjadesse. Soome on tunnustanud de facto Balti riikide liitmise Nõukogude Liiduga ja me peame loomulikult kinni kõigest sellest, mis on rahvusvaheliselt kokku lepitud.“

On 22. august 1991. Island taastunnustas Eesti iseseisvust. Esimese riigina maailmas! Tänutäheks legendaarseks muutunud tunnustuse eest nimetati 1998. aastal Eesti välisministeeriumi esine väljak Islandi väljakuks.

"Islandil on maailma muutmisel 1991. aastal suurem roll kui jäälõhkujal, kuna Island meenutas kõigile kadunud väärtusi," sõnas president Lennart Meri külastades Islandi Vabariiki 1999. aasta septembris.

See on Eesti riigi ajalugu, mida me kõik vähem või rohkem tunneme.

Kuidagi teiste teemade varjus käib aga hetkel Eestis arutelu Tiibeti vaimse ja ilmaliku juhi Dalai-laama külaskäigu üle. Tiibetil ja Eestil on mitmeid sarnasusi.

Kui Eesti oli pikalt NSVL poolt okupeeritud, siis Hiina annekteeris 1951 aastal de facto iseseisva Tiibeti riig. Selle riigi õigusliku järjepidevuse esindajaks peab end Tiibeti eksiilvalitsus, mis ei ole ametlikult ühegi riigi poolt tunnustatud. Aga nad sooviksid seda. Just nagu meie soovisime seda ärkamisajal.

Miks aga Tiibetit ei tunnustata?

1913. aastal iseseisvusdeklaratsiooni vastu võtnud riik ajas neutraalset, aga ka isolatsionistlikku poliitikat. Rahumeelse riigina tahtsid nad vaid sõbralikke kahepoolseid suhteid naaberriikidega, nad ei hoolinud Rahvasteliitu või ÜRO-sse astumisest.

Kui Hiina Tiibeti vallutas, siis nad ka tükeldasid selle riigi. Lisaks on Hiina propagandamasin jõudsalt jahvatanud- kuulutatakse järjepidevalt, et Tiibet on ajalooliselt Hiina osa olnud. Kas mitte Eesti kohta pole ka väidetud, et oleme ajalooliselt Vene riigi osa?

Hiina on nüüd maailmas suur jõud, kus odav ja rohkearvuline tööjõud, palju maavarasid ja tööstusel (sealhulgas relvatööstusel) tohutud võimalused, kuna raha suunatakse sinna, kuhu vaid soovitakse. Inimeste võrdne kohtlemine pole oluline. Seega tahavad kõik Hiina sõbrad olla, unustades ka inimõiguste räiged rikkumised. „Las teevad oma riigis, mis tahavad,“ rehmatakse tuimalt.

On 17. august 2011. Neljateistkümnes Dalai-laama, kes 1989. aastal pälvis Nobeli rahupreemia, saabub Eestisse visiidile. Kohtumisele on kutsutud ka kõik riigi tähtsamad tegelased.

Kindlalt on lubanud Tiibeti kõrgeima esindajaga kohtuda näiteks kaitseminister Mart Laar ja justiitsminister Ken-Marti Vaher. Aga on ka ära ütlejaid ehk lihtsamalt öeldes argpükse, kes end välja vabandavad.

Mind väga häirivad sõnavõtud, kus soovitatakse Dalai-laamaga mitte kohtuda, kuna „Hiina on suurjõud, kes Eestisse toetavalt suhtunud“ või „Ei tasu Hiinaga tülli minna“. Väljavõtted keskerakondlase Max Kauri ja reformari Tõnis Kõivu blogidest.

Hiina suhtub meisse toetavalt? Jah, siia saadetakse mingeid ametnikke, kes mida iganes kokku lubavad. Siis nad lahkuvad ja lubadused unuvad. Kuni tullakse taas...

Hiinaga ei tasu tülli minna? Kas oleme unustanud, kui oluline oli 20 aasta eest mõne välisriigi juhi külaskäik või kasvõi soojad sõnad? Tuletame meelde siingi tekstis kajastatud Islandi poolset Eesti tunnustamist. Kui oluline see meile oli.

Dalai-laama on eelnevalt Eestis käinud kaks korda aastatel 1991 ja 2001. Viimane kord võttis teda vastu peaminister Mart Laar ja kas me oleme nüüd Hiinaga tülis?

Nüüd kui me ise oleme jõudnud Euroopa Liitu ja NATOsse jne., ei tohi me unustada teiste väikerahvaste iseseisvuspüüdlusi. Me peame neile toeks olema. Rohkem sirgeselgsust, riigijuhid!

Hiiumaa noorte arvamused ja ettepanekud saare koolide tuleviku kohta

Lugupeetud kooli- ja omavalitsusjuhid,

Olete mõned korrad arutanud Hiiumaa koolide tuleviku üle, kuid seni ei ole arutelud vilja kandnud. Hoopiski teadmata on siiani olnud aga Hiiumaa noorte arvamus teema kohta, mis mängib tegelikult väga suurt rolli, sest kõige rohkem hakkavad tehtavad otsused just noorte igapäevast elu mõjutama.

Hiiumaa noortekogu MTÜ Hiiumaa Ankur viis saare noorte seas läbi küsitluse, et teema kohta sisendit koguda. Küsitluses osales 175 noort, kellest 121 olid tüdrukud ja 54 poisid. Vastajate keskmine vanus oli 15,8 eluaastat ning vastuseid jõudis meieni igast omavalitsusest.

Järgnevast saate lugeda, mida küsitluse tulemused näitasid:

Üle kahe kolmandiku vastanuist ehk 118 noort arvasid, et Hiiumaale peaks jääma kaks gümnaasiumit. Selle peamiseks põhjuseks toodi pikk vahemaa, mis kaugematel õpilastel kooli sõites läbida tuleb. Asi ei ole mitte kehvas bussiliikluses(sest seda saaks kindlasti ümber korraldada), vaid ajakulus ja energias, mida igapäevane reisimine noorelt inimeselt röövib ja mille all võib kannatada nii õpilase tervis kui ka õppimistulemused. Samuti toodi välja, et antud hetkel puudub Hiiumaal selline ühiselamu-süsteem, mis suudaks ära mahutada kõik need kauged õpilased, kes bussi/autoga käia ei taha või kes ei suuda seda endale lubada. Seoses õpilaskodus elamise ja pika kooliteega nenditi ka tõsiasja, et ei olegi vahet, kas käia koolis mandril või saarel, kui peab kaugele sõitma ja nädala sees kodust ära olema. Küsitlusest tuli välja, et võimalus käia kodukoha-järgses koolis on õpilaste jaoks väga oluline, mis tähendab seda, et põhihariduse omandamise võimalus peab kindlasti olema igas omavalitsuses. Veel näitasid noorte vastused seda, et hinnatakse kõrgelt võimalust valida kahe kooli vahel ja arvatakse, et ainult ühe gümnaasiumi jätmisega taotleme me selle, et noored lahkuvad saarelt juba enne keskhariduse omandamist. Ühe olulise aspektina peeti silmas, et kui on kaks kooli ja väiksemad klassid, siis saab õpetaja igale õpilasele rohkem pühenduda, mis tähendab omakoda, et õpilasel on võimalus rohkem omandada. Ei unustanud noored sedagi, et ühe kooli sulgemisel kaotaksid paljud õpetajad töökoha.

Arvestatav hulk noortest (53 noort) arvas siiski, et saaks hakkama ka ühe gümnaasiumiga. Leiti, et see oleks majanduslikult kasulikum, kuid taaskord toodi välja, et sellisel juhul peaks oluliselt parandama bussiliiklust ja õpilasmajutuse võimalusi. Näiteks pakuti välja, et kõigile õpilastele peaks olema tagatud tasuta bussiliiklus. Arvati ka, et üks gümnaasium tagaks hariduskvaliteedi tõusu ning pakuti välja, et praegusest kahest gümnaasiumist peaks jääma alles õpitulemustelt parem kool. Noored lootsid ka seda, et ehk saaks 2 gümnaasiumit liites õpetajad oma jõud ühendada, et nii korvata praegused puudujäägid mõlemas koolis, ja osutati sellele, et jättes saarele ühe gümnaasiumi, oleks lihtsam luua kolme õppesuunda, mida riik nõuab.

Erinevalt kõigist teistest pakkus üks vastaja välja sellise variandi, et saarel võiks olla küll üks gümnaasium, aga kaks koolimaja.

Enamus vastajaist(127) leidsid, et juhul, kui saarele jääb ainult üks gümnaasium, siis peaks see asuma Kärdla linnas. 30 noort leidsid, et kool peaks paiknema Käina vallas ning ülejäänud omavalitsused väga suurt toetust ei kogunud.

Uurisime ka seda, kus tänased põhikooliõpilased plaanivad tulevikus oma haridusteed jätkata. 54 noort ütlesid, et plaanivad omandada keskhariduse Kärdla Ühisgümnaasiumis, 26 vastajat plaanivad õpinguid jätkada mandri gümnaasiumis ning 25 õpilast mandri kutsekoolis. Saarelt lahkumist põhjendati sellega, mandril on mugavam, rohkem valikuvõimalusi ja lihtsam uusi tutvusi leida. Paljud ütlesid ka seda, et siin pole koolides vastavat kallakut või õppeainet (nt rootsi keel), millega õpilane end siduda tahaks, või puuduvud piisavalt head treeningtingimused (nt tantsimine). Üks õpilane märkis ära, et Hiiumaal on noore inimese jaoks liiga rahulik keskkond – siin on hea olla algkoolieas ja vanaduspõlves. 16 põhikoolinoort ei olnud enda tulevikuplaanide osas veel kindlad ning 11 neist kavatseb keskhariduse omandada Käina Gümnaasiumis.

Küsisime ka, kui suur peaks üks klass õpilaste arvu poolest olema. 78 vastajat arvasid, et parim arv oleks 21-25 õpilast, 53 vastajat pidasid õigeks 16-20 õpilast, 20 vastajat 26-30 õpilast ning 15 noort leidsid, et oleks hea, kui ühes klassis õpiks 10-15 noort.

Viimasele küsimusele koolide erisuundade/kallakute kohta saime väga erinevaid vastuseid. Üsna üksmeelselt oldi nõus sellega, et see annaks koolile kindlasti lisaväärtust, kui õpilane saaks tegeleda sellega, mis teda tõeliselt köidab, kuid samas mõisteti, et Hiiumaal võib olla õpilaste vähesuse tõttu seda keeruline teostada. Kõige rohkem mainiti seda, et õpilasel peaks gümnaasiumisse astudes olema võimalik valida humanitaar- ja reaalkallaku vahel. Lisaks pakuvad noortele huvi kõiksugused keeled, IT- ja meediakallak, ajalookallak, muusika ja kunstide süvaõpe ning loodusteadused. Avaldati soovi ka majanduse ning riigikaitse tundide järele. Veel pakuti välja, et õpilasel võiks olla võimalus endale vastavalt gümnaasiumi lõpus tehtavatele eksamitele ise tunniplaan koostada ning mitu korda mainiti, et eraldi programm peaks olema välja töötatud nende jaoks, kel on õpiraskused või kes lihtsalt rohkem aega vajavad, ning vastupidiselt ka neile, kes teistest õppimisega alatasa eespool on.

Hiiumaa noortekogu MTÜ Hiiumaa Ankur peab väga oluliseks, et edaspidistes aruteludes ning otsustes võetaks noorte mõtteid arvesse. Palume, et tulevikus teavitataks teemakohastest kohtumistest ka noortekogu liikmeid, et alati oleks kohal keegi, kes noorte sõna esindaks. Koolide küsimust arutades määrame me selle, milliseks kujunevad tulevikus Hiiumaa noorte õppimisvõimalused ja igapäevaelu. On välistatud, et noored otsustusprotsessist eemale jäetakse.

Heale koostööle lootes,

Hiiumaa noortekogu MTÜ Hiiumaa Ankur

Nii nad tapsidki meie koolid

Eelmise reede, 06.05.2011, Hiiu Lehe esikaanelugu „Hariduse arutelu jooksis liiva“ pani mind sügavalt mõtlema ja tekitas tugevaid emotsioone. Õnneks olid kohe järgmisel päeval talgud ja siis emadepäev, mistõttu sai mõtted mujale viia.

Ent nimetatud loos käsitletu ei anna ikka rahu. Teema on ühtaegu valus ja samas ülioluline. Sestap saan hästi aru kooli-ja omavalitsusjuhtide arutelu kokku kutsunud Ermo Mäeotsa kokkuvõttest. „Olen nõutu. Tulemus ei ole kindlasti see, mida ootasin,“ ütles ta.

Arutati õpilaste arvu vähenemist ja sellega seotud küsimusi. Ent pärast vestlusringi lahkuti ilma ühegi konkreetse kokkuleppe või otsuseta!

Aga just selgesõnalisi otsuseid on vaja vastu võtta. Muidu jätkub õpilaste arvu vähenemine ka edaspidi. Sest noortel peredel on vaja kindlustunnet. Tark lapsevanem teeb enne enda sidumist mõne paigaga põhjalikult eeltööd- kas tema lapsele leidub kodu lähedal olevas lasteaias koht, kas kodu lähedale jääb kool jne. Praegu, kus kõik on lahtine ja mingeid otsuseid teha ei taheta, see kindlustunne puudub.

Olen selgelt vastu koolide tükeldamisele ehk algkoolide loomisele. Nagu ka Jaanus Valk välja tõi- pooltühi koolimaja neelab majanduskulusid ikka edasi. Lisaks on mul näide koduvallast võtta. Suuremõisa kool nö lõigati pooleks. Paljud õpilased käivad nüüd hoopis naabervallas Käinas koolis ja vald peab sinna pearaha maksma. Samas kui Suuremõisa koolis on vaid paarteist õpilast....

Suur osa lapsevanemaid ei pane last algkooli, sest juba nelja aasta pärast tuleb kooli vahetada. Ja siis ehk üheksanda klassi lõpus taas. Kas seda on lapsele vaja?

Mulle tundub, et algkoolide plaani taga on hoopis idee kahest koolist Hiiumaal. Lihtsalt ei julgeta seda otse välja öelda.

Meil on Hiiumaal tõesti 3 kooli ehk Palade, Lauka ja Emmaste, kus laste arv suhteliselt väike. Lisaks veel Suuremõisa. Aga minu meelest tehakse igas koolis head tööd. Vaatame kasvõi seda kui tublid on meie noored- iga kuu (kui mitte nädal) tunnustatakse mõnda meie õpilast riiklikul tasemel võistlusel-konkursil.

On selge, et palju lihtsam on õpilaseni jõuda ja tema arengut suunata 11 õpilasega klassis kui 22 lapse korral. Eeldan, et meie koolide eesmärk on ikka kvaliteetset haridust pakkuda, mitte võimalikult suurt lõpetajate hulka taga ajada. Seega on väikesed klassikomplektid pigem boonuseks.

Tõsi on ka see, et väikese õpilaste arvuga koole on kallis ülal pidada. Aga mis on meie jaoks prioriteedid? Tahaksin loota, et haridus on üks neist. Ja ootan, et see omavalitsusjuhtide poolt välja öeldaks. Ja kui ei ole prioriteet, siis ka seda peaks ütlema. Väga kurb oleks, kui selguks, et neil oma arvamus üldse puudub....

Ootan, ja ma pole ainus!, selgeid plaane tulevikuks. Kas praeguste valla- ja linnajuhtide arust peaks haridusse rohkem investeerima ja säilitama koolid praegusel moel? Või koondama õpilased näiteks kahte kooli kokku? Muidu tekib küll küsimus, et mille pärast teid valiti, kui te arvamust ei oma ja otsuseid vastu võtta ei taha.

Kuhu läheb minu hääl? Hiiumaa näitel

Enne valimisi ei tea paljud inimesed ikkagi täpselt, kuhu nende hääl läheb. Levivad müüdid, et üksikkandidaadile ei ole mõtet häält anda, sest see läheb niikuinii võitjaerakonnale või et piirkonna esinumber on igal juhul Riigikogus koha taganud. Päris nii see ei ole.

Aga kuidas siis?

Vabariigi Valimiskomisjon jagas 101 Riigikogu mandaati (kohta) 12 valimisringkonna (kas 1 maakond või mitu maakonda või Tallinna puhul mitu linnaosa) vahel. Mitu mandaati iga piirkond saab, sõltub seal elavate inimeste arvust. Hiidlased on ühes ringkonnas läänlaste ja saarlastega. Meie piirkonnast saab Parlamenti kindlasti 6 inimest.
Valinud inimeste arv jagatakse kohtade arvuga ja saadakse nn lihtkvoot. Eelmiste valimiste põhjal: hääle andis kolme maakonna peale kokku 34448 inimest, kohti oli siis 7, mida jagada. Seega lihtkvoot oli 34448/7=4876.86
Lihtkvoot on selline häälte arv, mille ületamine tagab igal juhul koha Parlamenti. Ole sa siis üksikkandidaat, erakonna esinumber või hoopis nimekirja viimane.
Aastal 2007 keegi meie piirkonnast Riigikogusse ei saanud. Kõige lähemal oli sellele Ain Seppik 3989 häälega.
Kui keegi lihtkvooti ei saa (või saab nt üks-kaks ehk vähem kui on piirkonnas mandaate), siis loetakse kokku erakonna nimekirja koondsaak. See tulemus jagatakse lihtkvoodiga. Kui lihtkvoot on 4000 ja näiteks "Kolme põrsakese erakond" kogub 8000 häält, siis see tähendab kahte lihtkvooti ehk kohta Parlamenti.

Kas koha saab automaatselt erakonna esinumber?

Ei. Nimekirjas olevad inimesed reastatakse ümber vastavalt isiklikult häältesaagile. Kui Niff on erakonna esinumber, Naff teine ja Nuff kolmas, aga tulemuseks vastavalt 2, 7730 ja 460 häält, siis on uus järjekord Naff, Nuff ja Niff. Ja kui "Kolme põrsakese erakond" teenis kaks lihtkvooti, siis esinumber Niff ei pääse Riigikogusse.
Lisaks. Kes ei kogu isiklikult 10% lihtkvoodist ehk meie näite puhul 400 (sest 4000/10=400) häält, see Parlamenti valituks ei osutu.

Ringkonnad ja riiginimekirjad

Kõiki kohti ei jagata välja ringkondades. Miks? Sest ei teenita lihtkvoodiks vajalikku häältearvu täis. Aga umbes 3/4 saab sel teel jaotatud.
Ülejäänud kohad saavad välja jagatud riiginimekirjade alusel (vaadake ja uurige nimekirju- mitmel puhul on inimene riiklikus nimekirjas kõrgemal neist, kes piirkondlikult temast ees). Siin saavadki otsustavaks kohad nimekirjas, mitte isiklikud hääled. Samas ikkagi ühe või kahe häälega Riigikogusse ei pääse. Vaja on saada 5% ringkonna lihtkvoodist. Meie näite puhul siis 200 (sest 4000/20=200) häält.


Nn kaotsiminevad hääled

Riigikogusse mittejõudnud üksikkandidaatide ja erakondade poolt antud hääled ei mõjuta Riigkogu künnise ületanute tulemust. Need ei kandu kellelegi üle. Samas, kui kandidaat ei pääse Parlamenti, siis keegi tema ideid ellu ka ei vii...
Sellegipoolest- Sinu häälel on jõudu! Mine valima.

Eesmärk on, et kokkuvõttes saaks erakond võimalikult sarnase arvu kohti, kui tema üleriiklik toetusprotsent oli.

Mis saab Hiiumaal?

Olen üsna veendunud, et meie ringkonnast ei kogu keegi lihtkvoodi jaoks vajalikku häältesaaki. Hääletajate arv võiks olla ehk umbes 36000. Seega lihtkvoodiks oleks vaja 6000 häält (sest 36000/6=6000). Pakun, et oma kolmandiku võtavad oravad ja saavad seega kaks kvooti- Jaanus Tamkivi ja Urve Tiidus kui nimekirja esinumbrid, kes kindlasti mõlemad ka paar-kolmtuhat häält koguvad. IRL, Keskerakond ja SDE saavad minu hinnangul üsna võrdse saagi. Pakun, et kõik veidi üle lihtkvoodiks vajaliku tulemuse ehk 6-8000 häält. Seega Tõnis Palts, Jaanus Karilaid ja Kajar Lember pääsevad Parlamenti.
Aga eks homme näeme.