Õpetajate palgast

Pimedal tänaval piirab pätikamp sisse mööduja. „Rahakott siia!“ käratab pealik.

„Mul pole raha, seepärast ei kanna ka rahakotti kaasas,“ vastab mees.

„Kiilakas, vaata järele!“ käsutab pealik „Pole!“ teatab üks pättidest.

„Siis mobiil!“

„Pole.“

„Kiilakas, kontrolli!“

„Ei ole jah, raisk!“

„Aja mantel seljast! Anna kingad siia!“

„Mantel on kulunud. Ja kingad on katki.“

„Kiilakas!“

„On jah kulunud ja katki!“

„Kuule mees, kes sa sihuke üldse oled?“

„Õpetaja...“

„Aa, õpetaja... Kiilakas, viska talle kümnekas!“

Arvan, et selle Erkki Kõlu anekdoodiga on sobiv antud teemat lahkama asuda. Viimased nädalad on meedias kuum teema õpetajate (siinkohal mõtlen ka nn lasteaiakasvatajaid) palgad. Täpselt nädal tagasi toimus Eesti kohta haruldane meeleavaldus, kus oma 1500 inimest protesteeris valitsuse otsuste vastu mitte õpetajaid kõrgema palgaga väärtustada.

Aga kurtidele kõrvadele... Ja mis seal imestada- kõik parlamendierakonnad on sel sajandil valitsuses olnud, kõik on lubanud õpetajatele keskmist palka, aga mittekeegi ei ole selle heaks midagi ette võtnud.

Meeleavaldusel nõuti palgatõusu juba jaanuarist. Aga eelarve on härra peaminister isiklikult heaks kiitnud, kuidas saab siis seda muutma hakata?

Samas mina ei osalenudki meeleavaldus. Jah, ma olen kolleegidega solidaarne. Jah, palk võiks olla kõrgem. Jah, mind ajab närvi jutt, et „teie töö on ülioluline... aga peate selle tasuga leppima“. Aga mulle tundub, et selline teema käsitlus meile, õpetajatele kasu ei too.

Esiteks on selge, et õpetajad ei teegi oma tööd palga pärast. See on alati madal olnud ja seda ametit ei valita rikkaks saamise pärast. Aga milleks seda kogu aeg nina alla hõõruda? Teiseks näidatakse numbreid valesti. Räägitakse miinimumpalgast 608 eurot. Aga tihti ei mainita, et seda saab vaid täiskoormusega töötav õpetaja. Näiteks minu koolis pole neid isegi 50% kõigist. Teiste puhul korrutatakse summa läbi 0,5 vms. Ja üle 50-tunnistest töönädalatest ma ei räägigi.

Ma ei hakka siinkohal vaidlema inimestega, kes heidavad ette, et mida te pedagoogid virisete, paljud inimesed teenivad veel vähem kui teie. Jah, tõsi on. Ja meie töö pole sugugi kõige raskem maailmas. Aga selle ameti osas saab sõna võtta vaid siis kui oled selle ise ära proovinud. Ka mina arvasin mõne aasta eest sellest hoopis teisiti.

Ma ei virise palga pärast, sest minu olukord ei ole selle anekdoodi sarnane. Aga kardan, et kõigil ei ole niimoodi vedanud... Samas ühiskond ehk inimesed ise valivad, kuidas soovitakse väärtustada neid, kes tegelevad meie kalleima vara - lastega.

Ja selge on, et palk tõuseb. Praegu kulutab Eesti pea 7% SKP-st haridusele, kuid vaid 30% sellest läheb õpetajate palkadeks. Hea rahvusvaheline tase on umbes 60%. Haridusminister Jaak Aaviksoo arvates peaks palk olema 20% üle keskmise ja selle nimel ta töötab.

Probleem on praegu selles, et õpetajaid on võrreldes õpilastega suhtarvuna liiga palju. Põhjuseks vähenev laste arv koolides. Peaminister Andrus Ansip ütles haldusreformist rääkides, et kui me omavalitsused liidame, siis pigem ei loobuta oma koolipidamisest, tuues näiteid Euroopast. Tema sõnul loobuvad väikesed omavalitsused koolist kulude kokkuhoiu nimel palju meelsamini. Seega ootame ja koolide arv väheneb ise ning ka palk tõuseb?

Ja just see mind kõige enam häiribki, et me ootame, aga midagi ei tee. Ka siin Hiiumaal. Me teame, et õpilaste arv väheneb, et kahele gümnaasiumile ei jätku varsti lapsi. Aga me ei tee midagi... Seni kuni iga omavalitsus võitleb vaid enda maalapil toimuva eest, ei olegi me naabritega võrreldes konkurentsivõimelised.

Ja kui õpetajad olukorraga ikkagi ei lepi, ja haridustöötajate liidu sõnul ei lepi, siis meeleavalduse asemel kasutaks ma ajakirjaniku Rein Sikk ideed. Iga pedagoog võiks saata meililistiga iga esmaspäev parlamendisaadikutele palgatõusuteemalise kirja. Aga isiklikult arvan, et tulemuseni viiks vaid streik. Koolid kinni. Kasvõi kuuks ajaks. Ehk siis jõuaks sõnum kohale.