Pühalepa valda perearsti leida ei õnnestunud

Ettepanek Pühalepa valla perearstikeskuse taasavamiseks Suuremõisas ei saanud vastust ja seega on vald jätkuvalt kohapeal tegutseva perearstita.

„Seoses sooviga jätkata Suuremõisa külas vallale kuuluvas hoones perearstikeskuse tegevust teeb Pühalepa Vallavolikogu osaühingule Kärdla Perearstid ettepaneku taasavada perearstikeskus Kärdla Perearstid OÜ poolt,“ seisis volikogu oktoobrikuises otsuses.
Taasavamist oldi valmis toetama 2400 euroga vahendite soetamiseks, valla eelarvest oleks makstud pool pereõe töötasu ja kaetud hoone majandamiskulud.
Ent seatud tähtajaks, 11. novembriks ettepanekule vastust ei tulnud. „Ei oska kommenteerida mis võiks olla selle põhjuseks,“ oli vallavanem Ants Orav nõutu.

Teema eellugu ulatub aga juba aasta algusesse. Viiendal jaanuaril teavitas aastaid Pühalepas perearstina ametis olnud Ingrid Madalvee valda soovist üürileping peatada: „Arutasime koos Vilma Tikerpuu, Urme Soonaldi, Eve Kustala, Ants Orava ja Riina Lilleõiega edasist tegevust. Eesmärk oli tagada minu nimistu patsientidele edasine perearstiabi Pühalepa vallas.“
Pühalepa abivallavanem Eve Kustala soovis, et Madalvee ei kiirustaks inventari müümisega ja pakkus, et uue perearsti poolt varade ostmine võiks toimuda ka järelmaksuga.
Madalvee oli sellega nõus. Ent maavalitsuse poolt 18. jaanuaril välja kuulutatud konkursil Pühalepa perearsti kohale tähtajaks ehk märtsikuuks soovijaid ei olnud. Kõik Madalvee nimistu patsiendid jagati ära teiste Hiiumaa perearstide vahel.
See jättis aga Madalvee nõutusse olukorda- mida teha inventariga? „Helistasin mais valla sekretärile, et teada saada valla otsusest. Minu soov oli OÜ Pühalepa Tervisekeskuse likvideerimine lõpule viia. Sama kuu lõpus käisid Ants Orav ja Tiiu Alas ettevõtte ruumides ja kinnitasid, et vald ostab ära järelejäänud inventari,“ rääkis endine perearst.
Vastavalt kokkuleppele saatis Madalvee raamatupidaja vallavanemale kolmandaks juuniks hinnapakkumise. „Lubati vastata 17.juuniks, sest vallavanem oli puhkusel. Aga järgnes vaikus. Kuu hiljem tuletasin lubadust meelde. Lubati tulla vaatama pärast vallavalitsuse koosolekut. Taas vaikus,“ meenutas Madalvee, kes vastavalt aasta alguses lubatule säilitas enamuse osaühingu varast.
Selline olukord kestis sügiseni. Kuuendal septembril lubas Orav, et saadab järgmiseks päevaks vallapoolse hinnapakkumise. Seda aga ei tulnud. „Palusin seepeale [valla referent- H.T.] Katrin Paadil vallavanemale helistada ja tuletada meelde eelmise päeva lubadust,“ ütles Madalvee, kes lõpuks ootamisest ära väsis.
Viiendal oktoobril viis ta vallavalitsusele arve 2400 eurole, kuigi hindab inventari palju väärtuslikumaks: „Olin tüdinenud vallavanema tühjadest lubadustest ja soovisin osaühingu likvideerimisega ühele poole saada.“

Selget ideed, kuidas edasi minna, Pühalepa vallavalitsusel ei ole. „Mõtleme edasi, et kuidas jätkata,“ jäi Orav napisõnaliseks.

Teeme ära!

Eelmisel nädalal otsustas Hiiumaa omavalitsuste liit kutsuda kõigi Hiiumaa omavalitsuste volikogude liikmed kokku, et üheskoos arutada Kärdla linna ettepanekut ühinemisläbirääkimiste alustamiseks. Väärt tegu!

Ja teine kiiduväärt samm tehti juba varem Kärdla poolt. Mõtlen valdadele tehtud ettepanekut ühinemisläbirääkimisteks. Jah, see ei ole siin saarel esmakordne. Aga et teema on pikki aastaid päevakorral, siis peab selle järele ka vajadus olema. Tegemist ei ole ka ühe seltskonna projektiga- liitumisprotsessi on varem algatanud ka Pühalepa ja Kõrgessaare.

Ütlen kohe otse välja, et mina näen Hiiumaad kui tervikut, mis peakski toimima kui üks terviklik üksus. Kui üks omavalitsus.

Tunnen selle järele selget vajadust. Vähe on inimesi, kes on seotud pelgalt ühe omavalitsusega. Ennast näiteks tuues- elan Pühalepa vallas, töötan Emmaste vallas, suurema osa teenuseid tarbin Kärdla linnas. Seega minu maksuraha eest saab vaid Pühalepa midagi teha, aga minu huvides on, et ka Emmastes ja Kärdlas asjad toimiks, näiteks teed oleks talvel lahti lükatud.

Põhjuseid, miks Hiiumaal peaks olema üks omavalitsus, on veel. Näiteks raha. Või selle kasutamine. Ma ei hakka arutama, kas vallavanema palk peaks olema 2000 eurot või mitte, aga kui minu raha eest peetakse kedagi kõrgepalgalist üleval, siis tahan tasemel teenust vastu saada.

Kui aga vallavanema tegevuse tõttu valla ettevõtja valla kohtusse kaebab ja võidab, siis see ei ole tasemel teenus. Ja kui valla kodulehel avaldatakse hankekutse, kus pole ühtegi konkreetset tingimust, kuupäevadest rääkimata, siis pole see tasemel teenus. Eriti kui selgub, et selle teate varjus toimub ka teine, suunatud hange... Aga just nii meie vallas asjad käivad.

Olen aru saanud, et Emmaste vallavanem on liitumise osas skeptiline. Aga kui suhtlen kõrgharitud inimestega (ja koolis neid jagub!), siis tunnetan vastupidist suhtumist. Ja see pole ainus koht, kus liitumisele poolehoidu avaldatakse. Tõsi, häälekamad on ikka need, kes sellele vastu on. Aga nii on iga asjaga.

Üks argument, mida käsitleda ei taheta, on meie volikogu liikmete kompetentsus. Tean, et selle tõstatamise eest võin piki päid ja jalgu saada. Aga leian (mitte üksi ja siseinfole toetudes), et praegu ei ole volikogud tasemel, kus võiksid olla.

Tegin statistikat (peagi avaldan) volikogu töös osalemise kohta. Pole haruldane olukord, et volikogu liige ei osale igal kolmandal istungil. Pühalepas on rekordiks 16 puudumist toimunud 28 istungi jooksul. Kas me saame väita, et nii sünnivad kogukonna jaoks parimad otsused?

Põhjuseid on veel, aga ma ei jätka praegu. Kirjeldan parem mõne sõnaga enda nägemust ühisest omavalitsusest.

On selge, et keskus jääb Kärdla. Ka praegu on meie ainus linn tõmbekeskuseks ja seda vägisi juba ei muuda. Küll aga saab ühise juhtimisega tekitada olukorra, et kõik teenused ei koondu ühte kohta.

Võtame lihtsa näite. Kui praegu on veekeskus Käinas ja Kärdla leiab, et seal on kaugel käia, siis võib ta sellele linna konkurendi ehitada. Ja kohe jääb Käina põhja-Hiiumaa klientidest ilma... Ühiselt tegutsedes panustataks aga ühte veekeskusesse, kasvõi selle hoone renoveerimisse.

Igasse osavalda (praegusesse valda) jääks teeninduspunkt, mille kaudu saaks kõigi ametiasutustega suhelda. Kuhu täpselt (näiteks Pühalepa puhul oleks see minu nägemuse järgi Suuremõisas), otsustavad piirkonna inimesed. Kindlasti peab sellele tasemele jääma sotsiaalvaldkonna spetsialist.

Erinevate erialade spetsialistid võiksid eri piirkondi rotatsiooni korras külastada, sealjuures mitte ainult praegustes keskustes. Sellega saaksime teenuse inimesele hoopistükkis lähemale tuua! Kuigi tean, see on ametnikele (mõtlen üldiselt, kedagi hiidlastest solvamata) tülikas. Palju mugavam on istuda soojas toas ja oodata inimesi enda juurde. Aga kes on teenindaja ja kes teenindatav?

Koolide osas on noored välja öelnud, et põhiharidus peab olema kättesaadav kodu lähedal. Küll aga võiks liita gümnaasiumid. Konkurents ei pea toimuma omavahel vaid Saare- ja Läänemaaga. Või liita gümnaasiumid ja Ametikool.

Loomulikult on valdkondi veel, aga lõpetan siinkohal. Paneksin praegu kõigi volikogude liikmetele südamele, et nad ei saadaks Kärdla ettepanekut kergekäeliselt pikalt. Sellega võtate te oma vallalt ära võimaluse protsessis kaasa rääkida.

Läbirääkimised ei tähenda kohe ühinemist. Kuigi leian, et see oleks saare arengule parim lahendus. Ja veel soovitan, et kutsuge oma vallas kokku küla- või piirkonnakoosolekud ning arutage asi inimestega läbi. Nii ei tunne keegi, et otsus tehti selja taga ära ja igaühel on reaalne võimalus sõna sekka öelda.

Õpetajate palgast

Pimedal tänaval piirab pätikamp sisse mööduja. „Rahakott siia!“ käratab pealik.

„Mul pole raha, seepärast ei kanna ka rahakotti kaasas,“ vastab mees.

„Kiilakas, vaata järele!“ käsutab pealik „Pole!“ teatab üks pättidest.

„Siis mobiil!“

„Pole.“

„Kiilakas, kontrolli!“

„Ei ole jah, raisk!“

„Aja mantel seljast! Anna kingad siia!“

„Mantel on kulunud. Ja kingad on katki.“

„Kiilakas!“

„On jah kulunud ja katki!“

„Kuule mees, kes sa sihuke üldse oled?“

„Õpetaja...“

„Aa, õpetaja... Kiilakas, viska talle kümnekas!“

Arvan, et selle Erkki Kõlu anekdoodiga on sobiv antud teemat lahkama asuda. Viimased nädalad on meedias kuum teema õpetajate (siinkohal mõtlen ka nn lasteaiakasvatajaid) palgad. Täpselt nädal tagasi toimus Eesti kohta haruldane meeleavaldus, kus oma 1500 inimest protesteeris valitsuse otsuste vastu mitte õpetajaid kõrgema palgaga väärtustada.

Aga kurtidele kõrvadele... Ja mis seal imestada- kõik parlamendierakonnad on sel sajandil valitsuses olnud, kõik on lubanud õpetajatele keskmist palka, aga mittekeegi ei ole selle heaks midagi ette võtnud.

Meeleavaldusel nõuti palgatõusu juba jaanuarist. Aga eelarve on härra peaminister isiklikult heaks kiitnud, kuidas saab siis seda muutma hakata?

Samas mina ei osalenudki meeleavaldus. Jah, ma olen kolleegidega solidaarne. Jah, palk võiks olla kõrgem. Jah, mind ajab närvi jutt, et „teie töö on ülioluline... aga peate selle tasuga leppima“. Aga mulle tundub, et selline teema käsitlus meile, õpetajatele kasu ei too.

Esiteks on selge, et õpetajad ei teegi oma tööd palga pärast. See on alati madal olnud ja seda ametit ei valita rikkaks saamise pärast. Aga milleks seda kogu aeg nina alla hõõruda? Teiseks näidatakse numbreid valesti. Räägitakse miinimumpalgast 608 eurot. Aga tihti ei mainita, et seda saab vaid täiskoormusega töötav õpetaja. Näiteks minu koolis pole neid isegi 50% kõigist. Teiste puhul korrutatakse summa läbi 0,5 vms. Ja üle 50-tunnistest töönädalatest ma ei räägigi.

Ma ei hakka siinkohal vaidlema inimestega, kes heidavad ette, et mida te pedagoogid virisete, paljud inimesed teenivad veel vähem kui teie. Jah, tõsi on. Ja meie töö pole sugugi kõige raskem maailmas. Aga selle ameti osas saab sõna võtta vaid siis kui oled selle ise ära proovinud. Ka mina arvasin mõne aasta eest sellest hoopis teisiti.

Ma ei virise palga pärast, sest minu olukord ei ole selle anekdoodi sarnane. Aga kardan, et kõigil ei ole niimoodi vedanud... Samas ühiskond ehk inimesed ise valivad, kuidas soovitakse väärtustada neid, kes tegelevad meie kalleima vara - lastega.

Ja selge on, et palk tõuseb. Praegu kulutab Eesti pea 7% SKP-st haridusele, kuid vaid 30% sellest läheb õpetajate palkadeks. Hea rahvusvaheline tase on umbes 60%. Haridusminister Jaak Aaviksoo arvates peaks palk olema 20% üle keskmise ja selle nimel ta töötab.

Probleem on praegu selles, et õpetajaid on võrreldes õpilastega suhtarvuna liiga palju. Põhjuseks vähenev laste arv koolides. Peaminister Andrus Ansip ütles haldusreformist rääkides, et kui me omavalitsused liidame, siis pigem ei loobuta oma koolipidamisest, tuues näiteid Euroopast. Tema sõnul loobuvad väikesed omavalitsused koolist kulude kokkuhoiu nimel palju meelsamini. Seega ootame ja koolide arv väheneb ise ning ka palk tõuseb?

Ja just see mind kõige enam häiribki, et me ootame, aga midagi ei tee. Ka siin Hiiumaal. Me teame, et õpilaste arv väheneb, et kahele gümnaasiumile ei jätku varsti lapsi. Aga me ei tee midagi... Seni kuni iga omavalitsus võitleb vaid enda maalapil toimuva eest, ei olegi me naabritega võrreldes konkurentsivõimelised.

Ja kui õpetajad olukorraga ikkagi ei lepi, ja haridustöötajate liidu sõnul ei lepi, siis meeleavalduse asemel kasutaks ma ajakirjaniku Rein Sikk ideed. Iga pedagoog võiks saata meililistiga iga esmaspäev parlamendisaadikutele palgatõusuteemalise kirja. Aga isiklikult arvan, et tulemuseni viiks vaid streik. Koolid kinni. Kasvõi kuuks ajaks. Ehk siis jõuaks sõnum kohale.

Vallavanem, astu tagasi

Ei tea, kas valla 20nda sünnipäeva eel on sobiv hetk selle kirjatüki kirjutamiseks. Aga teisest küljest on see võib-olla just parim aeg, sest tuleb vaadata ja mõelda, mis saab edasi.

Septembri viimastel päevadel ilmunud Pühalepa Teatajasse kirjutas ka vallavanem kaks lugu. Ja viimati tegi Ants Orav seda vist alles enne kohalike omavalitsuste valimisi (kui end kiita vaja oli). Nüüd siis oli vaja enda tegemisi õigustada. Kahjuks tuli selleks fakte moonutada ja vassida...

Orav põhjendab, miks ütles vald ühepoolselt ja piisavalt motiveerimata üles lumetõrjetööde lepingu FIE Reijo Leigeriga. Juba selle loo alguses räägib ta endale vastu. „Vallas on mitmeid lumetõrjeteenuse osutajaid ja ei ole kellegagi probleeme olnud. Tegevused on toimunud tõrgeteta,“ kirjutab Orav ja lisab mõned read hiljem, et FIE Reijo Leiger ei tulnud tööga toime.

Probleem sai alguse, kui Orav kutsus ettevõtja traktori töölt tagasi, kuna too „lükkas olematut lund“. Aga samasse piirkonda saadeti veel samal päeval, mõni tund hiljem, uus traktor tööle! Seega- vallavanem ei lasknud ühel olematut lund lükata, aga teist sundis seda tegema? Või oli ikka, mida lükata?

„Konkreetselt Tubalaga olid mõned juhtumid, kui helistasin Reijole ja palusin Tubala külatee (bussipeatuse juurest alla praeguse kiige poole) lahtilükkamist, kuna pinnatuisk pani selle mõnelgi korral täis ilma, et suurt lumesadu oleks olnud. Antud piirkond on tuultele üsna avatud ja nii mõnelgi päeval oli see lõik (Mäe pealt kuni Järvani) umbes. Pea alati palus Reijo helistada ka valda, et vald oleks asjast teadlik. Mõnel juhtumil ta ka ütles, et ei saa enne välja sõita kui vallavanemalt on tulnud luba,“ rääkis Enn Veevo ühe küla kogemusest.

Ja et olen teemat vallas põhjalikult uurinud (rääkinud inimestega, kellest paljud mulle üllatusena ise kontakti otsisid), tean, et see pole ainus juhtum. Teid ei saa lükata ainult peale sadu, vaid ikka siis, kui inimestel on selleks vajadus.

„Aga mida teab Orav üldse valla teede olukorrast? Mees tuleb mandrilt tööle esmaspäeva lõunaks ja tavaliselt lahkub juba neljapäeval ehk ta teeb oma suure palga eest nädalas 3,5 päeva tööd,“ on Leiger ärritunud.

Orav kirjutab, et kutsus ettevõtja valda, kus viimane ägestus ja saatis teda ei-tea-kuhu. Volikogu esimees Toomas Remmelkoor rääkis aga, et just Leiger soovis kokkusaamist ja „mõlemad läksid päris valjuks, nii et mina ei saanud sõnagi sekka öelda.“ Miks Orav ei kirjuta, et ka tema ägestus?

Vallavanem väidab, et üritas ettevõtjaga kontakti saada. Helistades olnud telefon väljas ja seejärel sõitis Leiger ka reisile. Leiger kinnitas, et käis puhkamas, aga telefon ei olnud väljas, vaid suunatud alluvale. Ja sellest teavitas ta ka valda. Lisaks on hämmastav, et vallavanem ei saanud kilomeetri kaugusel asuvat ettevõtjat külastada, kui telefoni teel teda tabada ei õnnestunud.

Ahjaa, ühe asja unustas Orav veel kirja panna. Ka tema sõitis abivallavanem Eve Kustala sõnul detsembris välismaale puhkusele. Kas see võiski olla põhjus, miks kiirustades leping lõpetati? Et asjaajamised puhkuseplaane sassi ei ajaks. Ja kui Orava väited helistamisest on vaid sõnad, siis Leiger saab ette näidata ametlikud kirjad valda, kus lepingu lõpetamise teemal aru pärib. Kirjad, millele vastust ei tulnudki.

Veel väidab Orav, et lepingu üles ütlemisega võitis vald rahaliselt. Ei ole arve näinud, aga olen kindel, et vallavanem ei arvestanud siinkohal kohtukulusid. Lisaks tuleb rahakotti veel kergitada, sest Leiger esitas valda ka kahjunõude. Ja leping lõpetati ettevõtjaga, kes annab tööd kuuele inimesele, kelle maksuraha samuti valda laekub. Vallal saamata jäänud maksuraha Orav vaevalt oma arvutustes arvestas.

Kui ülemöödunud talvel alustas antud piirkonnas üks traktor Tubalalt, teine Paladelt ja kolmas Hellamaalt, sest logistiliselt oli see kõige efektiivsem, siis sel aastal tormas üksainus traktor siia-sinna. Kust helistati, sinna masin sõitis. Postiveoteenust vallas osutav Ermo Voole oli aga püsti hädas, sest pidi end korduvalt ise lumest välja kaevama, sest ei pääsenud hangedest lihtsalt läbi. Mitmed inimesed valla eri nurkadest kinnitasid samuti, et võrreldes 2009/10 talvega olid nüüd asjad vähemefektiivsemalt ja ebaloogilisemalt korraldatud. Kokkuhoid? Mille ja kelle arvelt?

Kui teedest ja rahast veel rääkida, siis meenub aasta 2008, kui Värssus asfalteeriti ootamatult 1,5 miljoni krooni eest paarikilomeetrine teelõik. Selle tee ääres elab vaid paar peret. Üllatus-üllatus, just vallavanema maja on üks, mis asub selle tee ääres.

Sain teada, et see töö tehti volikoguga kooskõlastamata. „Olen tutvunud selle revisjoniaktiga, kus seisab, et teeremont kooskõlastati volikogus mitu kuud hiljem, tagantjärele. Arvan, et teatud instants peaks seda asja uurima,“ rääkis Leiger.

Ja praegu on Orava maja hoopistükkis müügis. Tekib paratamatult küsimus, kas seda teed remonditi selleks, et vallavanema kinnistu väärtust tõsta?

Kui sõna kokkuhoid vallavanema suust kuulen, tekitab see minus alati kahtluseid. Vallamajast saadud info põhjal tean, et eelmisel talvel oli Oraval plaan viia valla üksi elavad pensionärid (seda nende eest otsustades!) talveks Suuremõisa ühiskorterisse. Kulude kokkuhoid jälle?

Loo pealkiri oli ehk intrigeeriv, aga usun, et meie valla jaoks oleks tõesti parim lahendus vallavanema välja vahetamine. Selline ebaeetiline ja üleolev käitumine vallakodanike suhtes ei ole vallavanemale kohane.

Ja ma pole ainus, kes nii arvab. Remmelkoor avaldas, et on volikogu aseesimehega samuti arutanud, kas ehk tuleks uus vallavanem leida. Usun, et ka teised volikogu liikmed teavad, et kuna nemad Orava ametisse määrasid, vastutavad nemad samuti tema tegevuse eest.

Madalvee vastus

Alljärgnev lugu on mõeldud ilmuma novembrikuu valla lehes:

Vastus küsimusele, mille Antti Leigri esitas mulle 30.09.2011 ilmunud Pühalepa Teataja artiklis „Meenutusi“

Hea traditsioon on, et ajaleht avaldab mõlema poole seisukohad. Et seda võimalust ei antud, püüan valla volikogu abiga Pühalepa Teataja lugejatele Antti Leigri poolt esitatud küsimustele vastata.

Alustan algusest. Väljendit „seaaed“ kasutasin ülekantud tähenduses. Minu seaaed, millest Antti Leigri räägib, sai valmis aasta tagasi ja toimib. Materjali ostsin Faasionist.

Mis torudesse, mida oleme harjunud kasutama kontekstis rööbaspuud, puutub, siis pärast võimla ning jõusaali valmimist kadus nende järele vajadus. Sealjuures saime võimla sisustuse läbi US Rahukorpuse, sealt saime näiteks matte jpm.

Panin torud ülesse pr. E. Litorellilt saadud takistusriba juppidest, mis sai endise sõjalise algõpetuse tunni jaoks Putkaste Sovhoostehnikumi rajatud. Tollal ei olnud meil peale keldriruumi praktiliselt midagi ja nn. rööbaspuud said maasse kaevatud vanemate klasside ja tehnikumi poiste ülakehalihaste arendamiseks. Kõike muud, mis käib mõiste alla rööbaspuuharjutused, seal praktiliselt teha ei saanud. Mõiste rööbaspuud kätkeb endas võimlemisvahendit, mis on iga harjutaja jaoks reguleeritava kõrguse ja laiusega ning mille ümbrus ja alus on kaetud ohutust tagavate mattidega. Kooli tingimustes võib seda vahendit kasutada vaid julgestaja juuresolekul.

Nii kogenud kehalise kasvatuse õpetaja, praegu Palade Põhikooli juhtiv Uno Kõiv, kes töötas aastaid tagasi Suuremõisas, kui ka kehalises kasvatuses magistri kraadi omav Kristi Heilman jagavad minu seisukohta, et nimetatud riistade kasutamine kätkeb ohtu õpilaste tervisele ja ei pea seal harjutamist soovitavaks. Siit siis ka hinnang kõne all olevatele torudele.

Tiigi jalgpalliplatsipoolse viltuvajunud rohtukasvanud ja roostetanud madala võrkaia kohta ütleksin, et kõik, kes on seal nüüd juba pea paarkümmend aastat jalgpalli mänginud, teavad, et aed oma madaluses ei toimi. Ei möödu tundi, kus keegi ei pea tiigis solistama või kaldalt ridvaga upitama. Minu järglane kooli juhina pr. Ene Urmann ostis tunnis kasutamiseks paari kummikuid, kooli remondimees valmistas pika varre otsa kahva, poisid ehitasid oma käel parve. Mängida saab kahe palliga- kuni ühte tiigist õngitsetakse, on teine mängus. Nii palju selle aia vajalikkusest. Ene Urmann tahtis nimetatud aeda kui lossi parki risustavat eemaldada juba siis. Kõne all oli uue moodsa kõrgema aia ehitamine, kuid siis sekkus väidetavalt muinsuskaitse. Suuremõisa lossi ümbrus eeldab korda. Siit mõte- aed maha ja tiigi perv korda. Toimiks tublisti kõrgem korralik tara.

Jah, ei jäänud Antti Leigri vastust tema kabinetis ootama ja lahkusin. Läinud sügis-talvel seoses Antti Leigri võimla saali kütmise eksperimendiga talusin paar kuud tema lubadusi, vildakaid põhjendusi, hämamist. Jõuludeni tuli lastel leppida võimlas 10-13° temperatuuriga, mis kaugel tollal nõutavast 18°. Samas võimlas käisid ka lasteaia lapsed. Kevadeks sai mu mõõt täis. Taoline diletantlik, hoolimatu suhtumine oma otsestesse kohustustesse, milleks üks on tagada õpilastele kehtestatud normidele vastavad tervist tagavad tingimused, oli mulle mõistetamatu. Nagu praegunegi – mittevajalike, ohtlike, asjatundjate arvamust eirav nõudmine torud tagasi paigaldada.

Antti Leigril on elust palju õppida. Taktitundetu lahmimisega oma väärtust ei tõsta, probleemidesse süvenemata neid positiivselt ei lahenda.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et tänu paljudele Pühalepa valla toimekatele inimestele on Suuremõisa noorte sportimisvõimalused ühed parimad Hiiumaal. Meie spordikompleks on tunnustust leidnud paljude külaliste silmis nii meilt kui ka ookeani tagant.

Mis puutub minusse, siis kokku olen kolmekümne Hiiumaal elatud aasta jooksul tehnikumi poiste abiga ja tehnikumi toel Suuremõisa kanti rajanud 6 paika, kus välitingimustes harjutada võimalik. Ühte neist - Hilleste metsas olevat platsi tunnustas tollane Põllumajandusministeerium rahalise preemiaga. Senini ainukene materiaalne hüvitis kompenseerimaks ehitamistele ja hooldamisele kulutatud sadu tunde oma töövälist aega. Seda naeruväärsem tundub praegune vägikaikavedu mitte noorte ohutu sportimisvõimaluse vaid pigem eneseupitamise nimel.

Julgen väita, et tean päris täpselt mida, kuhu ja millisel kujul on vaja, et kohalikud noored oma sportimisvajadust rahuldada saaksid.

Ja veel. Kogu minu lugupidamise juures valla haridus- ja kultuurikomisjoni osalemisele konfliktile hinnangu andmisel, oleks tulnud komisjoni kaasata ka mõni teemat sügavuti valdav spordiõpetaja. Reeglina neid muusika ja kunsti valdkonda puudutavate küsimuste lahendamisele ei kutsuta. Otsuse langetamise õigus jäägu teema valdajale. Vastasel juhul on tegu lihtsalt farsiga.

Lugupidamisega Tiit Madalvee

Lisan lingi loole, millele hr. Madalvee vastuse annab- Meenutus.

Pühalepa perearst

Miks pole Pühalepa vallas perearsti.

Möödunud kuu viimastel päevadel sain Hiiu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna terviseedenduse peaspetsialist Vilma Tikerpuult kirja „Imestan, et suudan veel imestada.“

Ta kirjutas kuidas teda kurvastas, et Pühalepa vallavolikogu esimees Toomas Remmelkoor, kes esindas maavalitsuses omavalitsusjuhtide ja maavanema kohtumisel Pühalepa valda, on olnud siiani tõelises infosulus. Nimelt tulnud Remmelkoorelt etteheide, et maavalitsus teavitas valda ja vallavalitsust alles käesoleva aasta märtsis perearst dr Ingrid Madalvee töölt lahkumisest.

Otsustasin asjasse selgust tuua, kuna minu teada võttis dr Madalvee otsuse juba eelmisel aastal vastu ja ma ei uskunud, et volikogu esimees sellest ei teadnud. Samas olen kursis, et paljusid Suuremõisa-piirkonna inimesi häirib asjaolu, et enam ei saa kodu lähedal perearsti vastuvõtul käia.

Küsisin Pühalepa vallavanem Ants Oravalt, kas on võimalik, et vallavalitsus ei teavitanud perearstiga toimuvast volikogu esimeest. Sain selge vastuse, et see ei ole võimalik.

Sain asja uurides teada, et juba aasta alguses anti maavalitsuse poolt vallavalitsusele teada, et perearst dr Madalvee paneb ameti maha. Ja kohe lepiti kokkusaaminegi kokku. Viiendal jaanuaril sai Vilma Tikerpuu Pühalepa vallavanem kabinetis vallavalitsuse töötajatega kokku. Sealsamas kirjutas Orav alla ka dr Madalvee rendilepingu ülesütlemisteatele.

18. jaanuaril kuulutati välja konkurss vabanevale perearstinimistule. Ja samal nädalal ilmus info selle kohta ka Hiiu Lehes ja Hiiu Nädalas. Antud informatsioon ja artikkel edastati valda.

Märtsikuu esimesel päeval selgus, et konkurss ebaõnnestus. Sellest teavitati kohe ka Pühalepa vallavalitsust.

Nädal hiljem said saare inimesed infot ajalehtede Hiiu Nädal ja Hiiu Lehe ning Kadi Raadio kaudu. Antus meediakanalite kaudu edastati täpseid juhiseid, kuidas saab valida uut perearsti. Millegipärast ei ilmunud märtsi-aprilli Pühalepa Teatajas ehk vallavalitsuse häälekandjas sellest ridagi!

Miks aga pidi üldse uue perearsti valima? Haigekassa Pärnu osakonna direktor Kaljo Poldov selgitas, et kui esimese korraga ei õnnestu uut perearsti leida, siis järgmised konkursid tõenäoliselt ka ebaõnnestuvad. Lisaks võtab konkursi korraldamine ressursse.

Niisiis jaotati dr Madalvee nimistu teiste perearstide vahel. 30. märtsil teavitas Tikerpuu Pühalepa valda, kuidas nimistu lõpuks jaotatud sai. Poldov selgitas, et kuna nimistu on laiali jaotatud, siis polegi antud piirkonda lootust uut perearsti leida, sest talle pole patsiente anda. Küll aga oleks võimalik variant, et mõni perearst päeva või paar nädalas Suuremõisas vastuvõttu läbi viib. Selleks oleks tõenäoliselt vaja valla rahalist toetust.

Käesoleva loo alguses mainitud kiri lõppes aga väga positiivselt: „Küll hilinemisega, aga soovin kogu südamest tänada Harda Roosnat, Urmas Laurit ja Kadi Raadio uudistetoimetust, kes andsid mulle võimaluse teha teavitustööd. Väga suureks abiks olid Eesti Haigekassa Pärnu osakonna töötajad, kelle poole sai alati pöörduda juriidiliste ja muude küsimustega.

Erilise kiituse on aga pälvinud just Pühalepa valla töötajad Riina Lilleõis, Katrin Paat ja Urme Soonvald. Kogu südamest tahan tänada enda ja patsientide nimel dr Ingrid Madalveed pikaajalise ja väga hea arstitöö eest!“

Ettevõtja seljatas suvises lumesõjas Pühalepa valla

Lugu tänasest Hiiu Lehest:

Eelmise talve 27. novembril kella 14 ajal helistas Pühalepa vallavanem Ants Orav Palukülas lund lükanud ettevõtja Reijo Leigerile. „Inimesed palusid teed lahti lükata. Aga vallavanem helistas ja ütles, et tema pole lumelükkamistöödeks korraldust andnud ja mis ma neid helbeid seal lükkan,“ selgitas Leiger.

Valla volikogu esimees Toomas Remmelkoor näitas töölehti, mille kohaselt FIE Reijo Leiger osutas vallale teenust 25. novembril 24,5 tunni, 26. novembril 10,5 tunni ja 27. novembril 7 tunni jooksul.

Portaali ilm.ee andmeil sadas antud perioodil Lääne-Eestis ja rannikualadel lund ja esines pinnatuisku. Temperatuur oli vahemikus 9-15 külmakraadi. Ja et tegemist polnudki lumehelvestega, vaid vaja oli reaalselt tööd teha, saadeti valla III lumelükkamispiirkonda teine traktor.

„Toomas tuli töökotta mingit remonti vajama ja siis ma küsisin, et mis toimub- miks minu traktor tagasi kutsuti. Usun, et sel hetkel Toomas ei teadnud, et minu traktor tagasi kutsuti ja tema oma asemele läks. Korraldusi jagas Orav,“ kirjeldas järgnenud sündmusi Leiger.

Päev hiljem kohtusid vallavanem, ettevõtja ja volikogu esimees. Ent nagu Leiger ja Remmelkoor kinnitasid, arutelu ei viinud kuhugi.

30. novembril saatis FIE Reijo Leiger valda arupärimise. Kuna temal on leping olemas III piirkonnas (valla territoorium jaotati kolmeks piirkonnaks, mida teenindasid eri ettevõtjad- H.T.) lume lükkamiseks ja kulutused- traktorite ettevalmistus ja meeste palkamine- tehtud ja tema soovib tööd teha, siis miks vallavanem teise traktori korduvalt selles piirkonnas lund lükkama on saatnud. Vastust ei tulnud.

Kaks päeva hiljem, teisel detsembril saabus hoopis kiri vallavalitsuselt, milles tehti ettepanek lepingutingimuste muutmiseks. Lühidalt tähendanuks see Leigri piirkonna pooleks jagamist ja talle väiksema osa jätmist.

Ettevõtja vastas aga kirjale samal päeval, et ta ei ole seal pakutuga nõus ja esitas küsimuse, et miks seda teha soovitakse, ta on valmis selles piirkonnas jätkama. Ta uuris ka, et kui piirkond pooleks tehakse, siis tuleks teha uus hange- millal see toimub.

Abivallavanem Eve Kustala selgitas: „Eelmise aasta detsembris üks kolmest valla lepingupartnerist talihoolduse osas ei osutanud teenust. Ta ei olnud ka kättesaadav. Seetõttu otsustas vald lepingu lõpetada.“

Lause peale, et ta ei olnud kättesaadav, oskab Leiger vaid imestada. Ta ei saa aru, mismoodi ei olnud ta kättesaadav: „Minule ei helistatud ega saadetud e-meile, saab ju kõneregistri väljavõtte teha ja meilivahetust uurida.“ Ettevõtja sõnul võinuks vallavanem kasvõi tema poolt läbi astuda-töökoda asub vallamajast vaevalt kilomeetri kaugusel.

„Kontakti otsiti intensiivselt. Kuna mina sellega ei tegelenud, siis ma ei tea kuidas, aga ma tean, et kontakti otsiti,“ ütles Kustala.

Leping lõpetati ühepoolselt

Üheksandal detsembril saabus vallast kiri, et leping on lõpetatud. „Pühalepa vald ütles Reio Leigeriga sõlmitud lepingu lume koristamiseks üles. Lepingu ülesütlemine toimub vastava tahteavalduse teatavakstegemisega lepingu teisele poolele. Reio Leigerile on Pühalepa valla tahe leping üles öelda teatavaks tehtud ja leping lõppes,“ selgitas Pühalepa valda esindav vandeadvokaat Alar Urm.

„Kõik mäletavad eelmist talve- isegi riik oli hädas. Lund oli tõesti palju ja talv juba käes, sellest tulenevalt ei peetud otstarbekaks hanget korraldada. Tehti ettepanek teistele lepingupartnerile selle piirkonna ülevõtmiseks. OÜ Dagosan võttis selle väljakutse vastu,“ rääkis Kustala, miks hanget ei korraldatud.

Piirkonna teenindamise võttis üle OÜ Dagosan. Sealjuures maksti FIE Reijo Leigrile lume lükkamise eest 420, aga OÜle Dagosan 500 krooni tunnis. Remmelkoore sõnul tulenes see eri ettevõtjate masinate efektiivsuse vahest. Aga kuidas seda täpselt mõõta?

Talved 2009/10 ja 2010/11 olid mõlemad lumerohked ja võrreldavad. Eesti Posti välissuhete koordinaator Külliki Uusman ütles, et neil talvedel ei saa postiteenuse osutamise jaoks olulise faktori, teeolude osas Pühalepa vallas suuri erinevusi välja tuua. „Tavaliselt oleme postiveo hilinemisest või muudest tõrgetest teavitanud kohalikke elanikke ajakirjanduse vahendusel,“ lisas Uusman.

Leiger vaidlustas lepingu üles ütlemise halduskohtus. 15. juunil sai kohtusaaga läbi. Kohus otsustas tühistada valla otsuse lepingu lõpetamise kohta ettevõtjaga. „Reijo Leiger vaidlustas halduskohtus selle, et haldusakt, millisega lepingu ülesütlemine teatavaks tehti, oli puudulikult motiveeritud. Kohus leidis, et motivatsioon oli tõesti puudulik,“ selgitas Urm.

Huvide konflikt

Ettevõtja soovinuks enda sõnul probleemi enne kohtusse minekut esmalt vallavolikogus vaidlustada: „Aga kellele ma kaeban? Volikogu esimees vastutas lume lükkamise eest vallas, lükkas ise lund ja ta on ka revisjonikomisjoni esimees.“

Abivallavanem Kustala sõnul on teede küsimusega tegelenud tavaliselt vallavanem Orav. „Ei olnud ju ette teada, et detsembris tekivad sellised probleemid lume tõttu. Ja vallavanemal oli detsembris korraline puhkus, mille ta plaanis veeta Eestist väljas. Seega ei tahetud muudatusi teha ja lepiti kokku et vastutuse [teehoolduse eest- H.T.] võtab volikogu esimees,“ kirjeldas Kustala, kuidas Remmelkoor lumekoristuse eest vastutajaks määrati.

Kuna Kustala ülesanne ei ole kunagi olnud teedega tegelemine, siis just see peakski tema sõnul välistama korruptiivsuse, kuna asjaga tegeles asjatundja. Ehk Remmelkoor.

„Korruptsioonivastane seadus (KVS) § 24 sätestab piirangud keelatud tehingute ja § 25 sätestab piirangud huvide konflikti näol. Selliste rikkumiste eest on ette nähtud vastutus KVS § 26³ alusel,“ selgitas Lääne Prefektuuri korruptsioonitalituse juhi Vardo Schneider.

Tema sõnul on rikkumine olemas siis, kui nii ühel pool olev lepingu allkirjastaja kui ka teisel pool olev lepingu allkirjastaja on kas üks ja sama isik, selle lähisugulane või -hõimlane või nende juhitav eraõiguslik juriidiline isik.

Et aga teadaolevalt sõlmiti leping OÜga Dagosan ja Remmelkoor lükkas lund selle ettevõtte heaks ning lepingu allkirjastas vallavalitsus, on tegemist huvide konfliki, mitte rikkumisega KVS vastu.

Asja uuritakse siiski edasi „Täiendava teabe olemasolul ei ole välistatud selle vastavus ka karistusseadustikus (KarS) sätestatud kuriteo koosseisule. Või ilmnevad asjaolud, mis vastupidiselt välistavad KVS-i või KarS-i järgi vastutuse,“ edastas Schneider.

Kahjunõue vallale

Kuna 15. juuni kohtuotsus oli võimalik 30 päeva jooksul edasi kaevata, siis Leiger vahepeal midagi ette ei võtnud. Ta ootas, et temaga võetakse vallast ühendust, aga seda ei tehtud.

„Kui nad vallas arvavad, et ma panen selle kohtuotsuse padja alla ja jätan nii, siis nad eksivad,“ ütles Leiger. Tema sõnul on asi põhimõtteline- niimoodi päevapealt ei saa lepingut põhjuseta üles öelda.

Hetkel kaalub ettevõtja valla vastu kohtusse pöördumist. Selleks tuleb tal advokaadiga koostada kahjunõue lepingu ülesütlemisest tingitud kulude/kahjude hüvitamiseks.

20 august

Teisipäevase Hiiu Lehe juhtkirjas seisis: „Hiidlased magasid taasiseseisvumise 20. aastapäeva maha. „Me ei ole osanud seda väärikalt tähistada,“ tunnistab Ermo Mäeots maavalitsusest. HOL-i esimees Jaanus Valk tõdeb, et omavalitsusliidus ei ole seda teemat arutatud.“

Võiks arvata, et asun nüüd hiidlasi pragama. Aga ei. Kuigi arvestades sündmuse tähtsust ja tähendust meie kõigi igapäevaelule, võiks seda tähistada küll. Aga tähistada peab oskama. Näiteks pealinnas on 20. Augusti väljaku rajamine kõvasti vastuseisu leidnud. Kas miljon eurot kuhugi mujale pole panna, kurjustatakse.

Ei ole mõtet üksteist üle trumbata , et kes tähistab seda väärikamalt. Palju olulisem on seda päeva mäletada ja teada selle tähendust. See kipub pahatihti ununema.

Näiteks Artur Valk kirjutab Facebooki Hiiumaa Heaks grupis lehe juhtkirja kommenteerides: „20. augusti - Eesti iseseisvuse taastamise päeva pole ei riik ega ka kohalike omavalitsuste kultuuriasutused kunagi eriti suurejooneliselt ja silmanähtavalt tähistanud. Minu jaoks on olulisem ikka 24. veebruar, Eesti Vabariigi sünnipäev.“

Ei hakka tema seisukohta kahtluse alla seadma, kuid kahjuks olen ka varem sarnast juttu kuulnud. Et õige päev, mida tähistada, on 24. veebruar. Et siis me võitlesime (verd valades!) end vabaks, andsime nii venelastele kui sakslastele tappa.

Tõsi ta on. Ent just seda enam tuleb taasiseseisvumise protsessi- veretut revolutsiooni- tunnustada. Ja ega see verevalamine nii kaugel polnudki. Lätlased-leedukad pidid teatud verehinda maksma. Armeenia ja Aserbaidžaani vahel tekkis sõda, Moldova rebiti pooleks. Ja ka siinkandis tellis KGB riigipöördekatse eel Pihkva vabrikult 250000 paari käeraudu. Huvitav milleks? Ja võõrad väeosad tungisid ka meie riigi pinnale. Õnneks ka lahkusid üsna kiiresti.

Eestlased oskasid maha rahustada siinset interliikumist ja kompartei ägemeelset vene tiiba. Lisaks suutsime osavalt vangerdada. Kremlis kavandatud referendum NSVL kooshoidmiseks muudeti siin märtsis 1991 Eesti iseseisvusreferendumiks.

Tähtsaks peab pidama ka tööd, mis tehti leidmaks tunnustust ja toetust välismaal. Ja on tore, et kui 20. augusti südaööl lõppeb Lauluväljakul Vabaduse laulu üritus, algab Islandi päev. Sellega täname Islandit, et just nemad olid esimesed, kes tunnustasid Eesti taasiseseisvumist.

Rahumeelsed massiüritused nagu Eestimaa laul ja Balti kett näitasid, et vabanemise püüdlus on kogu rahva siht. Välismaalaste jaoks on selline võõrikke alt vabanemise viis üllatav. Peame olema tänulikud James ja Maureen Tusty´le, kes tegid filmi „Laulev revolutsioon“. Filmi, mida kõigile vaatamiseks soovitada julgen, levitatakse ka USA koolides.

Kui iseseisvumispäeva tähistatakse üldiselt väljakujunenud piduliku kava alusel, siis ka taasiseseisvumispäeva ei sobi iga üritusega tähistada. See on sedavõrd oluline Eesti ja meie kõigi jaoks.

Aga veelgi olulisem on, et me teaksime, mida me tähistame. Et me oskaksime hinnata seda protsessi ja saavutatut. Mina olin 1991. aasta augustis nelja-aastane. Mul, nagu üldse pealekasvaval noorpõlvel puuduvad isiklikud kogemused. Seda enam tuleks sellest rääkida- et mälestus ja teadmised säiliksid.

Sest olgugi, et paljude meelest ei saavutanud me kõiki oma eesmärke ega rajanud ideaalriiki, võitlesime me end vabaks. Nagu on öelnud minu ülikooliaegne õppejõud Rein Veidemann: „Loodeti näha Eestit, kus puuduvad lõhed inimeste vahel ja vaesust ei ole. Siis algas ärastamine ja kõik muutus. Kuid emotsionaalne ühtsus on ka tänapäeval olemas.“

Paneme Hiiumaa külad särama

Kohalike omavalitsuse juhtide üks suuremaid väljakutseid on oma valla või linna elanike intensiivsem kaasamine kohaliku elu edendamisse. Ja kaasamine sisaldab nii info jagamist, kogumist ja vahetamist-vahendamist, murede-rõõmude ära kuulamist, arvamuse küsimist ja mis eriti oluline- selle arvamusega arvestamist.

Kogukonna kaasamise või ka vallavõimu ja selle elanike vahendaja protsessis on väga tähtsal kohal külavanem. Tema rolli, aga ka külaseltsi tähtsust ei saa ülehinnata kogukonna elu äratamisel ja särama löömisel.

Osaledes nädalavahetusel Liikumise Kodukant Eesti Külade Maapäeval majandusteaduste doktor Uno Silbergi juhitud mõttekojas „Koostöö kohaliku omavalitsusega“, sain sellele taakord kinnitust.

Seal otsisime lahendust küsimusele mida teha ja kuidas tõhustada küla(de) koostööd kohaliku omavalitsusega võttes arvesse osapoolte soove ja vajadusi ning erinevaid võimalusi nende elluviimiseks.

Umbes 40 üle Eestist pärit inimese ja Hollandi, Rootsi ning Poola väliseksperdi ühise arutelu viljad edastatakse Kodukandi kaudu meie riigijuhtidele. Aga mis jäi kõlama?

Omavalitsusjuhte peaks rahustama asjaolu, et eelkõige oodatakse külades moraalset tuge, ärakuulamist, toetamist, aga mitte raha. Ja esimese asjana oodatakse valitsuselt, et omavalitsustel oleks kohustuslik külavanema statuut oma määrusega paika panna.

Külavanem on kogukonna juht ja esindaja, kes on vastava asustusüksuse elanike poolt valitud. Samas ei ole ta ametnik ja ükskõik milliste avaliku võimu kohustuste temale suunamine ei ole õige.

Üldiselt on loogiline, et külarahvas ise valib endale külavanema. Omal algatusel. Aga kuna see pole kohustuslik ja ebapiisava selgitustöö tõttu ei näe inimesed sel mõtet, ei ole paljudes külades seda tehtud.

Otepää valla arendusnõunik Annika Jaansoo ütles, et neil haaras vald jämeda otsa enda kätte. Valla külad sõideti läbi, koosolekutel selgitati külavanema rolli ja miks teda valida ning mitmel puhul aidati ka valimised läbi viia.

Mõttekojas leiti ka, et suurtes (kas elanike arvult või territooriumilt) asulates võiks olla võimalik valida mitu vanemat. Ja väheaktiivsed või väikesed asulad võiksid valida ka ühise vanema.

Külavanema rollina nähti eelkõige info vahendamist ülevalt (ehk omavalitsusest) alla (ehk inimesteni) ja vastupidi. Aga oluline on ka inimeste ära kuulamine, nõustamine, ühistegevuste organiseerimine, koosolekute kokku kutsumine, eri huvigruppide koostööle suunamine.

Külavanema töö ei peaks olema tasustatud. Küll aga võiks võimalusel kulusid (bensiin, telefoniarve jne) kompenseerida, kas siis vald või küla(selts). Mõttekojas jäi peale arvamus, et külavanem on pigem auasi, raha pärast seda teha ei saagi. Jaansoo lisas, et Otepääl valmistas vald vanematele ametitunnuseks hõbedased nn šerifimärgid, mida uhkelt ka rinnas kantakse.

Kohalik omavalitsus saaks aga lisaks külavanemate valimisele kaasa aitamisele ja hiljem info jagamise ning ära kuulamise muudki teha.

Nagu juba mainisin, oleks väga oluline määrusega paika panna külavanema statuut. Seal oleks siis ära määratletud nõuded külavanema kandidaadile, valimiste kord, külavanema õigused ja kohustused, kohaliku omavalitsuse kohustused ja koostöö omavahel.

Vastseliina külade ühenduse esimees Aado Kuhlap rääkis, et neil on loodud külavanemate ühendus, mis regulaarselt koos käib ja on vallale nõuandev organ. Kusjuures vallavalitsus kohtub ka ise nendega ja võtab nende ettepanekuid-mõtteid arvesse.

Eestis on viimastel aastatel väga palju kaasamisest räägitud. Külavanemate nõukoda vallavalitsuse juures oleks suurepärane viis selle teostamiseks!

Mul on möödunud nädalavahetusest olemas konkreetsed lood selle kohta, et kui külavanem on valitud ja kõrval teda abistav/toetav külaselts, on küla elu käima läinud. Kahjuks kuulsin ka vastupidiseid näiteid...

Olgem aktiivsed, oma küla ja iseenda huvides.

Riigijuhid peaksid Dalai-laama ametlikult vastu võtma

„Kui sa saad, siis aita teisi; kui sa ei saa seda teha, siis ära neile vähemalt liiga tee.“ (Dalai-laama Tenzin Gyatso)

On aasta 1991 jaanuar. Helsingin Sanomat vahendab president Mauno Koivisto kõnet: „Me ei sekku loomulikult Nõukogude Liidu siseasjadesse. Soome on tunnustanud de facto Balti riikide liitmise Nõukogude Liiduga ja me peame loomulikult kinni kõigest sellest, mis on rahvusvaheliselt kokku lepitud.“

On 22. august 1991. Island taastunnustas Eesti iseseisvust. Esimese riigina maailmas! Tänutäheks legendaarseks muutunud tunnustuse eest nimetati 1998. aastal Eesti välisministeeriumi esine väljak Islandi väljakuks.

"Islandil on maailma muutmisel 1991. aastal suurem roll kui jäälõhkujal, kuna Island meenutas kõigile kadunud väärtusi," sõnas president Lennart Meri külastades Islandi Vabariiki 1999. aasta septembris.

See on Eesti riigi ajalugu, mida me kõik vähem või rohkem tunneme.

Kuidagi teiste teemade varjus käib aga hetkel Eestis arutelu Tiibeti vaimse ja ilmaliku juhi Dalai-laama külaskäigu üle. Tiibetil ja Eestil on mitmeid sarnasusi.

Kui Eesti oli pikalt NSVL poolt okupeeritud, siis Hiina annekteeris 1951 aastal de facto iseseisva Tiibeti riig. Selle riigi õigusliku järjepidevuse esindajaks peab end Tiibeti eksiilvalitsus, mis ei ole ametlikult ühegi riigi poolt tunnustatud. Aga nad sooviksid seda. Just nagu meie soovisime seda ärkamisajal.

Miks aga Tiibetit ei tunnustata?

1913. aastal iseseisvusdeklaratsiooni vastu võtnud riik ajas neutraalset, aga ka isolatsionistlikku poliitikat. Rahumeelse riigina tahtsid nad vaid sõbralikke kahepoolseid suhteid naaberriikidega, nad ei hoolinud Rahvasteliitu või ÜRO-sse astumisest.

Kui Hiina Tiibeti vallutas, siis nad ka tükeldasid selle riigi. Lisaks on Hiina propagandamasin jõudsalt jahvatanud- kuulutatakse järjepidevalt, et Tiibet on ajalooliselt Hiina osa olnud. Kas mitte Eesti kohta pole ka väidetud, et oleme ajalooliselt Vene riigi osa?

Hiina on nüüd maailmas suur jõud, kus odav ja rohkearvuline tööjõud, palju maavarasid ja tööstusel (sealhulgas relvatööstusel) tohutud võimalused, kuna raha suunatakse sinna, kuhu vaid soovitakse. Inimeste võrdne kohtlemine pole oluline. Seega tahavad kõik Hiina sõbrad olla, unustades ka inimõiguste räiged rikkumised. „Las teevad oma riigis, mis tahavad,“ rehmatakse tuimalt.

On 17. august 2011. Neljateistkümnes Dalai-laama, kes 1989. aastal pälvis Nobeli rahupreemia, saabub Eestisse visiidile. Kohtumisele on kutsutud ka kõik riigi tähtsamad tegelased.

Kindlalt on lubanud Tiibeti kõrgeima esindajaga kohtuda näiteks kaitseminister Mart Laar ja justiitsminister Ken-Marti Vaher. Aga on ka ära ütlejaid ehk lihtsamalt öeldes argpükse, kes end välja vabandavad.

Mind väga häirivad sõnavõtud, kus soovitatakse Dalai-laamaga mitte kohtuda, kuna „Hiina on suurjõud, kes Eestisse toetavalt suhtunud“ või „Ei tasu Hiinaga tülli minna“. Väljavõtted keskerakondlase Max Kauri ja reformari Tõnis Kõivu blogidest.

Hiina suhtub meisse toetavalt? Jah, siia saadetakse mingeid ametnikke, kes mida iganes kokku lubavad. Siis nad lahkuvad ja lubadused unuvad. Kuni tullakse taas...

Hiinaga ei tasu tülli minna? Kas oleme unustanud, kui oluline oli 20 aasta eest mõne välisriigi juhi külaskäik või kasvõi soojad sõnad? Tuletame meelde siingi tekstis kajastatud Islandi poolset Eesti tunnustamist. Kui oluline see meile oli.

Dalai-laama on eelnevalt Eestis käinud kaks korda aastatel 1991 ja 2001. Viimane kord võttis teda vastu peaminister Mart Laar ja kas me oleme nüüd Hiinaga tülis?

Nüüd kui me ise oleme jõudnud Euroopa Liitu ja NATOsse jne., ei tohi me unustada teiste väikerahvaste iseseisvuspüüdlusi. Me peame neile toeks olema. Rohkem sirgeselgsust, riigijuhid!

Hiiumaa noorte arvamused ja ettepanekud saare koolide tuleviku kohta

Lugupeetud kooli- ja omavalitsusjuhid,

Olete mõned korrad arutanud Hiiumaa koolide tuleviku üle, kuid seni ei ole arutelud vilja kandnud. Hoopiski teadmata on siiani olnud aga Hiiumaa noorte arvamus teema kohta, mis mängib tegelikult väga suurt rolli, sest kõige rohkem hakkavad tehtavad otsused just noorte igapäevast elu mõjutama.

Hiiumaa noortekogu MTÜ Hiiumaa Ankur viis saare noorte seas läbi küsitluse, et teema kohta sisendit koguda. Küsitluses osales 175 noort, kellest 121 olid tüdrukud ja 54 poisid. Vastajate keskmine vanus oli 15,8 eluaastat ning vastuseid jõudis meieni igast omavalitsusest.

Järgnevast saate lugeda, mida küsitluse tulemused näitasid:

Üle kahe kolmandiku vastanuist ehk 118 noort arvasid, et Hiiumaale peaks jääma kaks gümnaasiumit. Selle peamiseks põhjuseks toodi pikk vahemaa, mis kaugematel õpilastel kooli sõites läbida tuleb. Asi ei ole mitte kehvas bussiliikluses(sest seda saaks kindlasti ümber korraldada), vaid ajakulus ja energias, mida igapäevane reisimine noorelt inimeselt röövib ja mille all võib kannatada nii õpilase tervis kui ka õppimistulemused. Samuti toodi välja, et antud hetkel puudub Hiiumaal selline ühiselamu-süsteem, mis suudaks ära mahutada kõik need kauged õpilased, kes bussi/autoga käia ei taha või kes ei suuda seda endale lubada. Seoses õpilaskodus elamise ja pika kooliteega nenditi ka tõsiasja, et ei olegi vahet, kas käia koolis mandril või saarel, kui peab kaugele sõitma ja nädala sees kodust ära olema. Küsitlusest tuli välja, et võimalus käia kodukoha-järgses koolis on õpilaste jaoks väga oluline, mis tähendab seda, et põhihariduse omandamise võimalus peab kindlasti olema igas omavalitsuses. Veel näitasid noorte vastused seda, et hinnatakse kõrgelt võimalust valida kahe kooli vahel ja arvatakse, et ainult ühe gümnaasiumi jätmisega taotleme me selle, et noored lahkuvad saarelt juba enne keskhariduse omandamist. Ühe olulise aspektina peeti silmas, et kui on kaks kooli ja väiksemad klassid, siis saab õpetaja igale õpilasele rohkem pühenduda, mis tähendab omakoda, et õpilasel on võimalus rohkem omandada. Ei unustanud noored sedagi, et ühe kooli sulgemisel kaotaksid paljud õpetajad töökoha.

Arvestatav hulk noortest (53 noort) arvas siiski, et saaks hakkama ka ühe gümnaasiumiga. Leiti, et see oleks majanduslikult kasulikum, kuid taaskord toodi välja, et sellisel juhul peaks oluliselt parandama bussiliiklust ja õpilasmajutuse võimalusi. Näiteks pakuti välja, et kõigile õpilastele peaks olema tagatud tasuta bussiliiklus. Arvati ka, et üks gümnaasium tagaks hariduskvaliteedi tõusu ning pakuti välja, et praegusest kahest gümnaasiumist peaks jääma alles õpitulemustelt parem kool. Noored lootsid ka seda, et ehk saaks 2 gümnaasiumit liites õpetajad oma jõud ühendada, et nii korvata praegused puudujäägid mõlemas koolis, ja osutati sellele, et jättes saarele ühe gümnaasiumi, oleks lihtsam luua kolme õppesuunda, mida riik nõuab.

Erinevalt kõigist teistest pakkus üks vastaja välja sellise variandi, et saarel võiks olla küll üks gümnaasium, aga kaks koolimaja.

Enamus vastajaist(127) leidsid, et juhul, kui saarele jääb ainult üks gümnaasium, siis peaks see asuma Kärdla linnas. 30 noort leidsid, et kool peaks paiknema Käina vallas ning ülejäänud omavalitsused väga suurt toetust ei kogunud.

Uurisime ka seda, kus tänased põhikooliõpilased plaanivad tulevikus oma haridusteed jätkata. 54 noort ütlesid, et plaanivad omandada keskhariduse Kärdla Ühisgümnaasiumis, 26 vastajat plaanivad õpinguid jätkada mandri gümnaasiumis ning 25 õpilast mandri kutsekoolis. Saarelt lahkumist põhjendati sellega, mandril on mugavam, rohkem valikuvõimalusi ja lihtsam uusi tutvusi leida. Paljud ütlesid ka seda, et siin pole koolides vastavat kallakut või õppeainet (nt rootsi keel), millega õpilane end siduda tahaks, või puuduvud piisavalt head treeningtingimused (nt tantsimine). Üks õpilane märkis ära, et Hiiumaal on noore inimese jaoks liiga rahulik keskkond – siin on hea olla algkoolieas ja vanaduspõlves. 16 põhikoolinoort ei olnud enda tulevikuplaanide osas veel kindlad ning 11 neist kavatseb keskhariduse omandada Käina Gümnaasiumis.

Küsisime ka, kui suur peaks üks klass õpilaste arvu poolest olema. 78 vastajat arvasid, et parim arv oleks 21-25 õpilast, 53 vastajat pidasid õigeks 16-20 õpilast, 20 vastajat 26-30 õpilast ning 15 noort leidsid, et oleks hea, kui ühes klassis õpiks 10-15 noort.

Viimasele küsimusele koolide erisuundade/kallakute kohta saime väga erinevaid vastuseid. Üsna üksmeelselt oldi nõus sellega, et see annaks koolile kindlasti lisaväärtust, kui õpilane saaks tegeleda sellega, mis teda tõeliselt köidab, kuid samas mõisteti, et Hiiumaal võib olla õpilaste vähesuse tõttu seda keeruline teostada. Kõige rohkem mainiti seda, et õpilasel peaks gümnaasiumisse astudes olema võimalik valida humanitaar- ja reaalkallaku vahel. Lisaks pakuvad noortele huvi kõiksugused keeled, IT- ja meediakallak, ajalookallak, muusika ja kunstide süvaõpe ning loodusteadused. Avaldati soovi ka majanduse ning riigikaitse tundide järele. Veel pakuti välja, et õpilasel võiks olla võimalus endale vastavalt gümnaasiumi lõpus tehtavatele eksamitele ise tunniplaan koostada ning mitu korda mainiti, et eraldi programm peaks olema välja töötatud nende jaoks, kel on õpiraskused või kes lihtsalt rohkem aega vajavad, ning vastupidiselt ka neile, kes teistest õppimisega alatasa eespool on.

Hiiumaa noortekogu MTÜ Hiiumaa Ankur peab väga oluliseks, et edaspidistes aruteludes ning otsustes võetaks noorte mõtteid arvesse. Palume, et tulevikus teavitataks teemakohastest kohtumistest ka noortekogu liikmeid, et alati oleks kohal keegi, kes noorte sõna esindaks. Koolide küsimust arutades määrame me selle, milliseks kujunevad tulevikus Hiiumaa noorte õppimisvõimalused ja igapäevaelu. On välistatud, et noored otsustusprotsessist eemale jäetakse.

Heale koostööle lootes,

Hiiumaa noortekogu MTÜ Hiiumaa Ankur

Nii nad tapsidki meie koolid

Eelmise reede, 06.05.2011, Hiiu Lehe esikaanelugu „Hariduse arutelu jooksis liiva“ pani mind sügavalt mõtlema ja tekitas tugevaid emotsioone. Õnneks olid kohe järgmisel päeval talgud ja siis emadepäev, mistõttu sai mõtted mujale viia.

Ent nimetatud loos käsitletu ei anna ikka rahu. Teema on ühtaegu valus ja samas ülioluline. Sestap saan hästi aru kooli-ja omavalitsusjuhtide arutelu kokku kutsunud Ermo Mäeotsa kokkuvõttest. „Olen nõutu. Tulemus ei ole kindlasti see, mida ootasin,“ ütles ta.

Arutati õpilaste arvu vähenemist ja sellega seotud küsimusi. Ent pärast vestlusringi lahkuti ilma ühegi konkreetse kokkuleppe või otsuseta!

Aga just selgesõnalisi otsuseid on vaja vastu võtta. Muidu jätkub õpilaste arvu vähenemine ka edaspidi. Sest noortel peredel on vaja kindlustunnet. Tark lapsevanem teeb enne enda sidumist mõne paigaga põhjalikult eeltööd- kas tema lapsele leidub kodu lähedal olevas lasteaias koht, kas kodu lähedale jääb kool jne. Praegu, kus kõik on lahtine ja mingeid otsuseid teha ei taheta, see kindlustunne puudub.

Olen selgelt vastu koolide tükeldamisele ehk algkoolide loomisele. Nagu ka Jaanus Valk välja tõi- pooltühi koolimaja neelab majanduskulusid ikka edasi. Lisaks on mul näide koduvallast võtta. Suuremõisa kool nö lõigati pooleks. Paljud õpilased käivad nüüd hoopis naabervallas Käinas koolis ja vald peab sinna pearaha maksma. Samas kui Suuremõisa koolis on vaid paarteist õpilast....

Suur osa lapsevanemaid ei pane last algkooli, sest juba nelja aasta pärast tuleb kooli vahetada. Ja siis ehk üheksanda klassi lõpus taas. Kas seda on lapsele vaja?

Mulle tundub, et algkoolide plaani taga on hoopis idee kahest koolist Hiiumaal. Lihtsalt ei julgeta seda otse välja öelda.

Meil on Hiiumaal tõesti 3 kooli ehk Palade, Lauka ja Emmaste, kus laste arv suhteliselt väike. Lisaks veel Suuremõisa. Aga minu meelest tehakse igas koolis head tööd. Vaatame kasvõi seda kui tublid on meie noored- iga kuu (kui mitte nädal) tunnustatakse mõnda meie õpilast riiklikul tasemel võistlusel-konkursil.

On selge, et palju lihtsam on õpilaseni jõuda ja tema arengut suunata 11 õpilasega klassis kui 22 lapse korral. Eeldan, et meie koolide eesmärk on ikka kvaliteetset haridust pakkuda, mitte võimalikult suurt lõpetajate hulka taga ajada. Seega on väikesed klassikomplektid pigem boonuseks.

Tõsi on ka see, et väikese õpilaste arvuga koole on kallis ülal pidada. Aga mis on meie jaoks prioriteedid? Tahaksin loota, et haridus on üks neist. Ja ootan, et see omavalitsusjuhtide poolt välja öeldaks. Ja kui ei ole prioriteet, siis ka seda peaks ütlema. Väga kurb oleks, kui selguks, et neil oma arvamus üldse puudub....

Ootan, ja ma pole ainus!, selgeid plaane tulevikuks. Kas praeguste valla- ja linnajuhtide arust peaks haridusse rohkem investeerima ja säilitama koolid praegusel moel? Või koondama õpilased näiteks kahte kooli kokku? Muidu tekib küll küsimus, et mille pärast teid valiti, kui te arvamust ei oma ja otsuseid vastu võtta ei taha.

Kuhu läheb minu hääl? Hiiumaa näitel

Enne valimisi ei tea paljud inimesed ikkagi täpselt, kuhu nende hääl läheb. Levivad müüdid, et üksikkandidaadile ei ole mõtet häält anda, sest see läheb niikuinii võitjaerakonnale või et piirkonna esinumber on igal juhul Riigikogus koha taganud. Päris nii see ei ole.

Aga kuidas siis?

Vabariigi Valimiskomisjon jagas 101 Riigikogu mandaati (kohta) 12 valimisringkonna (kas 1 maakond või mitu maakonda või Tallinna puhul mitu linnaosa) vahel. Mitu mandaati iga piirkond saab, sõltub seal elavate inimeste arvust. Hiidlased on ühes ringkonnas läänlaste ja saarlastega. Meie piirkonnast saab Parlamenti kindlasti 6 inimest.
Valinud inimeste arv jagatakse kohtade arvuga ja saadakse nn lihtkvoot. Eelmiste valimiste põhjal: hääle andis kolme maakonna peale kokku 34448 inimest, kohti oli siis 7, mida jagada. Seega lihtkvoot oli 34448/7=4876.86
Lihtkvoot on selline häälte arv, mille ületamine tagab igal juhul koha Parlamenti. Ole sa siis üksikkandidaat, erakonna esinumber või hoopis nimekirja viimane.
Aastal 2007 keegi meie piirkonnast Riigikogusse ei saanud. Kõige lähemal oli sellele Ain Seppik 3989 häälega.
Kui keegi lihtkvooti ei saa (või saab nt üks-kaks ehk vähem kui on piirkonnas mandaate), siis loetakse kokku erakonna nimekirja koondsaak. See tulemus jagatakse lihtkvoodiga. Kui lihtkvoot on 4000 ja näiteks "Kolme põrsakese erakond" kogub 8000 häält, siis see tähendab kahte lihtkvooti ehk kohta Parlamenti.

Kas koha saab automaatselt erakonna esinumber?

Ei. Nimekirjas olevad inimesed reastatakse ümber vastavalt isiklikult häältesaagile. Kui Niff on erakonna esinumber, Naff teine ja Nuff kolmas, aga tulemuseks vastavalt 2, 7730 ja 460 häält, siis on uus järjekord Naff, Nuff ja Niff. Ja kui "Kolme põrsakese erakond" teenis kaks lihtkvooti, siis esinumber Niff ei pääse Riigikogusse.
Lisaks. Kes ei kogu isiklikult 10% lihtkvoodist ehk meie näite puhul 400 (sest 4000/10=400) häält, see Parlamenti valituks ei osutu.

Ringkonnad ja riiginimekirjad

Kõiki kohti ei jagata välja ringkondades. Miks? Sest ei teenita lihtkvoodiks vajalikku häältearvu täis. Aga umbes 3/4 saab sel teel jaotatud.
Ülejäänud kohad saavad välja jagatud riiginimekirjade alusel (vaadake ja uurige nimekirju- mitmel puhul on inimene riiklikus nimekirjas kõrgemal neist, kes piirkondlikult temast ees). Siin saavadki otsustavaks kohad nimekirjas, mitte isiklikud hääled. Samas ikkagi ühe või kahe häälega Riigikogusse ei pääse. Vaja on saada 5% ringkonna lihtkvoodist. Meie näite puhul siis 200 (sest 4000/20=200) häält.


Nn kaotsiminevad hääled

Riigikogusse mittejõudnud üksikkandidaatide ja erakondade poolt antud hääled ei mõjuta Riigkogu künnise ületanute tulemust. Need ei kandu kellelegi üle. Samas, kui kandidaat ei pääse Parlamenti, siis keegi tema ideid ellu ka ei vii...
Sellegipoolest- Sinu häälel on jõudu! Mine valima.

Eesmärk on, et kokkuvõttes saaks erakond võimalikult sarnase arvu kohti, kui tema üleriiklik toetusprotsent oli.

Mis saab Hiiumaal?

Olen üsna veendunud, et meie ringkonnast ei kogu keegi lihtkvoodi jaoks vajalikku häältesaaki. Hääletajate arv võiks olla ehk umbes 36000. Seega lihtkvoodiks oleks vaja 6000 häält (sest 36000/6=6000). Pakun, et oma kolmandiku võtavad oravad ja saavad seega kaks kvooti- Jaanus Tamkivi ja Urve Tiidus kui nimekirja esinumbrid, kes kindlasti mõlemad ka paar-kolmtuhat häält koguvad. IRL, Keskerakond ja SDE saavad minu hinnangul üsna võrdse saagi. Pakun, et kõik veidi üle lihtkvoodiks vajaliku tulemuse ehk 6-8000 häält. Seega Tõnis Palts, Jaanus Karilaid ja Kajar Lember pääsevad Parlamenti.
Aga eks homme näeme.

Hiiumaal on noortel tulevikku

Laupäevasel Vabariigi aastapäevale pühendatud Kaitseliidu konverentsil Armastusest isamaa vastu oli õhk patriootlikkusest paks. Ja mis eriti tore- saal oli suuremas osas täidetud noorte tegusate ja nägusate kodutütarde ning noorkotkastega.

Õhku kerkis mõte, et hiidlasel on justkui kaks kodumaad- Eestimaa ja siis üks väiksem maa, Hiiumaa. Ka Eesti kodutütarde peavanem Angelika Naris toonitas meie Hiiumaa-patriootlikkust.

Kodutütreid on Hiiumaal 99 ja noorkotkaid 98. Üpris muljetavaldavad arvud! Ja need noored oma päevi võrkkiigel lesides õhtusse ei saada. Tegemist on aktiivsete inimestega. Kuid need pole sugugi ainsad organisatsioonid, mille kaudu noored end teostavad.

Miks ma aga Hiiumaa ja noorte teemal kirjutan, on Tauno Telviku arvamuslugu eelmisest Hiiu Lehest (18.02). See läks väga südamesse. Eriti kuna tegemist on suure probleemiga meie „kodumaal“.

Eelmisel nädalal saatsin oma tuttavatele ühiskonnaõpetuse õpetajatele üleskutse oma õpilastega Varivalimistest rääkida ja nad valima suunata. Tegemist on Eesti Noorteühenduste Liidu korraldatava kodanikuhariduse projektiga, mis toob 13-17 aastased üle Eesti valima ning arvamust avaldama, vaata lähemalt: varivalimised.ee

Tund hiljem saatis Palade põhikooli õpetaja Antti Leigri kirja edasi Hiiumaa koolidele, lisades üleskutse sellest eemale hoida. Et õpilaste valima suunamine ei käi kokku demokraatliku ühiskonnakorraga...

No tere hommikust! Millest selline hoiak? Kas noored ei tohi ega taha poliitikaga tegemist teha? Või veel hullem- arvatakse, et nad ei oska ise otsustada.

Mõlemad väited on valed. 10. veebruaril toimunud noortefoorumit Ankur 2011 „Noored ja riik“ külastas üle poolesaja inimese. Enamus kooliõpilased! Ja see oli konkreetselt poliitikaga seotud ettevõtmine. Tagasiside põhjal võin öelda, et poliitdebatt „Poliitika on parem kui seks!“ huvitas noori väga ja pani mõtlema.

Paljud, sealhulgas kõik Hiiumaa Riigikogu saadikud, arvavad, et KOVi valimisiga peaks langetama 16. eluaastani. Mõistlik idee. 16 aastasel ehk põhikooli lõpetaval noorel on olemas oma arvamus ja maailmavaade. Mida varem nad tunnetavad, et neist igaühest sõltub kodukoha areng, seda tugevam side tekib valla või linna ja noore vahel.

Kui vaadata saarel ringi, siis on näha, et meil on tegusaid noori küll ja küll. Ka neid, kes ei lahku siit paremat elu otsima, vaid on valmis ette võtma raskema tee – jääma saarele ja üritama siin läbi murda.

Emmastes kogunes eelmisel nädalal seltskond noori, kes panid aluse noorteühingule Emmaste tuleviku noored, mille kaudu tuuakse noorte hääl kuuldavale. Kärdlas on loomisel (sisuliselt on volikogul vaja asi kinnitada, noorsookomisjoni ja linnapea toetus on olemas) noortevolikogu, mis asub pärisvolikogu nõuandva organina tööle. Hästi toimib ülesaareline noortekogu. Näiteid on veel.

Ennustan, et järgmistel KOVide valimistel teevad noored volikogudes ära põlvkonnavahetuse, tuues meie saare ellu värkust ja avatud mõtlemist ning andes jäiga mõttemaailmaga inimestele puhkust. Potensiaali on meil selleks küllaga.

Kaunist vabariigi aastapäeva teile kõigile!

Ja kuigi praegu oleme jää abil mandriga ühendatud, ärme unusta, et tegelikult ongi meil, hiidlastel, kaks kodumaad. Eestimaa ja Hiiumaa.

Tarmo hind – mõned miljonid

Mul ei olnud absoluutselt plaanis seda artiklit kirjutada. Aga kuna viimased kolm-neli Hiiu Lehte on tahtmatult (ei taha kuidagi uskuda et tahtlikult) Tarmole reklaami teinud, siis tahaksin mõnda asja täpsustada.
Tarmo Mänd kirjutab Hiiu Lehes (01.02.2011): „Minu juhtida olid [...] omavalitsuste (OV) finantsjuhtimist reguleerivad eelnõud, millega on tagatud OVide finantsiseseisvus ja arenguvõime.“ Järgmises koosseisus tahetakse OVide eelarveid suurendada.
Üsna lihtne on ju suurendada, kui Reformierakonna nõudmisel vähendas riik 2009. aastal KOVile laekuvat üksikisiku tulumaksu määra 11,93-lt 11,4-ni, millega niigi raskel ajal valdade-linnade elu veelgi keerulisemaks muudeti. Ja kas Tarmo Mänd ka mitte reformar ei ole?
Küsimusele, mida olulist Riigikogus tegemata jäi, vastab Mänd, et saarte seadust ei võetud vastu. Miks? „Selle kallal ei töötatud piisava järjekindlusega,“ kirjutab ta ise vastuseks. Hea, et on vähemalt aus – oli tähtsamaid asju teha, kui saareelanike pärast muretseda.
Ma tean juba ette, et saan selle loo eest sugeda. Ei tasu norida mehega, kes on 17 aasta pikkuse kommunistliku partei taustaga, Hiiumaa rajooni viimane täitevkomitee esimees ja mida kõike veel. Ehk siis ühtteist korda saatnud.
Aga natukene imelik on vaadata, kuidas pool aastat enne valimisi hakkavad paljastuma infokillud teemal „olen nii tubli poiss olnud“. Eriti narr on end võõraste sulgedega ehtida.
Lehelugudest on jäänud mulje, et kui poleks Tarmot, siis poleks meil nii mõndagi. Aga jällegi, tore on lugeda, et mees on aus. Ta toob välja (küll osaliselt) oma hinna, millega Reformierakond ta Rahvaliidust üle ostis. Mõni miljon siia, mõni sinna projektile ja üks „nupuvajutaja“ Toompeal juures.
Samas veel pool aastat enne liitumist oravatega, ütles ta Riigikogus: „Inimesed ei usu praegust (ehk Reformierakonna- H:T) majanduspoliitikat.”. Ja teine killuke parlamendi stenogrammidest ehk mida Tarmo tööl teeb: „100 000 töötut on suurepärane poliitiline kapital, kellele teha kummardus. Sellega me usinasti hommikust õhtuni tegelemegi.”
Mul on hea meel, et peaminister lubas Kärdla tomograafi jaoks puudu jääva raha riigieelarvest eraldada. Aga samas olen kindel, et kui valimised ukse ees ei oleks, siis peaksime selle summa ise kokku kraapima. Väga mage on endale sellise teemaga plusspunkte hankida.
Ma ei ole Reformierakonna valija. Aga Tarmo Männi poolt ei hääletaks ma ka siis niikuinii. Lihtsalt väga raske on usaldada meest, kes poole saadikutöö pealt võib taaskord erakonda vahetada. Annan hääle talle ja oravatele, aga võib-olla on ta aastal 2012 juba roheliste ridades. Kas need mitusada Rahvaliidu valijat, kes Sinu poolt 2007. aastal hääletasid, on „üle hüppamise“ Sulle andeks andnud?

Kas veebruar toob hinnasula?

Veebruaris muutuv määrus „Hinnakirja ja sõidusoodustuste kehtestamine avalikul liiniveol Kuivastu-Virtsu, Rohuküla-Heltermaa ja Sõru-Triigi parvlaevaliinidel“ on pälvinud oodatult suurt tähelepanu.

Ka viimased Hiiu Lehe ajalehenumbrid on seda kajastanud. Neist lugudest, mis paljuski toetuvad antud eelnõu ühe eestvedaja Tarmo Männi sõnadele, kumab läbi, et veebruaris kehtima hakkavad muudatused toovad kaasa Hiiumaa majandusolude paranemise ja ehk ka hinnasula. Kas see aga on nii?

Teatavasti maksavad meie kodusaarel paljud toidu- ja tööstuskaubad ülemeresõidust tingitud lisakulude tõttu rohkem kui mandri-Eesti kauplustes.

Suheldes autotranspordifirmade esindajate/omanikega selgub, et küllaltki oluline lisakulu tekib „tänu“ vajadusele koht praamile broneerida. Seda seepärast, et vastasel korral on oht praamist maha jääda ja kuna üleveo intervall on kas kaks või lausa neli tundi, tekitab see olulisi logistilisi probleeme. On ju näiteks posti laialivedu sõltuv mandrilt saabuvast kaubast.

Kui aga broneering sõiduautole maksab 1,6 eurot (25 krooni), siis veoautole 6,4 eurot (100 krooni). Kassast isegi 9,6 eurot (150 krooni). Internetikeskkonnas tehtav broneering on aga sisult samasugune nii sõidu- kui veoautole ja ei valmista teenusepakkujale lisakulusid. Millest on siis hindade erinevus tingitud?

Ka ei leidnud ma, kes on välja töötanud broneeringute hinnakirja ja mis aktid seda reguleerivad. Kas see on samuti majandusministeeriumi ja laevakompanii vahelise lepinguga paika pandud või teenusepakkuja suva järgi kehtestatud?

Minule teadaolevalt on broneerimisteenuse osutamine üsna tulus äri. Eelmise aasta põhjal lausa mitut puhaskasumimiljonit teeniv äri...

Leian, et Hiiumaa majandusele oleks kasulik teha broneeringutasude osas soodustus neile, kes regulaarselt praamiliiklust kaubaveoks kasutavad. Põhiliselt siis Hiiumaa ettevõtetele. Miks?

Sest rusikareegel on, et kaup, mis peab kindlal ajal kohal olema, veetakse Hiiumaa firmade autodega. Kaugemalt, oletame et Poolast, tulevad autod ei oska väga täpselt Rohukülla jõudmise aegagi ennustada ja nende graafikuid ei löö ühest praamist maha jäämine sassi. Eeldan, et nemad kasutavad broneerimisteenust oluliselt vähem kui meie ettevõtete masinad.

Küsimusi tekitab ka S-kaardi saatus ja sellega kaasnev. Kas saareelanikele üldise soodustuse kehtestamisega kaob ka S-kaart, mis varem kohalikele soodushinnaga ülesõitu võimaldas? Sellest omakorda tingituna peaks endistele S-kaardi kasutajatele hakkama rakenduma reedel ja pühapäeval peale kella 13 hinnakoefitsent 1,5. Kas see on nii?

Autotranspordiettevõtted annavad päris paljudele hiidlastele tööd. Kütuse hinnatõus on nende tegevusele niikuinii üsna valusa hoobi andnud. Kui kusagilt veel ootamatud lisakulud tekivad, on oht, et firmad sulevad oma uksed...

Nagu minu eelmist Hiiu Lehes ilmunud arvamuslugu, nii on ka seda lühinägelikul inimesel võimalik valmistega seostada. Aga see pole teps mitte nii. Olen valmistega seotud ainult sedapalju, et lähen valima ja aitan noortele, kes pärisvalimistel osaleda ei saa varivalimisi korraldada.

Probleem on aga tõsine ja vajab enne veebruarit selgeks rääkimist. Me võime ju rõõmustada, et saame nüüd odavamalt edasi-tagasi sõita. Kuid kui see poodides hindade langust kaasa ei too või veel hullem, sellega kaasneb hoopis hinnatõus, siis kannatame selle all kõik kes me igapäevaselt saarel elame.

P.s. Loos õhku visatud küsimused ja mõned veel lisaks olen saatnud laevakompaniile, seaduseelnõu algatajatele ja Maavalitsusele.

Kärdla ja Pühalepa liitmisest, veelkord

Arvestades, et inimesed on kellegi teise, liiatigi võõra inimese, mõtteid üsna tagasihoidlikud kommenteerima (välja arvatud netikommentaariumis), pälvis minu arvamusartikkel Pühalepa ja Kärdla omavalitsuste liitumisest küllaltki palju tähelepanu.
Kirjutati, helistati ja nüüd reedeses (14.01) Hiiu Lehes otsustasid ka Pühalepa volikogu esimees ja aseesimees sel teemal sõna võtta.
Toomas Remmelkoor ja Antti Leigri küsivad "Kas üks pluss üks on üks?". Võin kohe etteruttavalt vastata, et ei ole. Poisid, elementaarne matemaatika ju- üks ja üks teeb kokku kaks. Ja Antti, ise oled veel kooliõpetaja. Haldusreformi eesmärk ei ole saada osade liitmisel sama tulemust ehk jääda samale tasemel kui kõik liidetavad eraldi kokku oleks. Eesmärk on parem tulemus, tõsta efektiivsust ja konkurentsivõimet. Ehk liidetavate summa peab olema suurem kui liidetavad eraldi kokku annavad.
Meeste vastuloost kumab läbi, et minu mõtted läksid neile südamesse või pigem võiks öelda, et ajasid isegi närvi. Nüüd siis rebiti mõned minu mõtted kontekstist välja ja üritati selgitada, miks Hiiumaa KOVid liituma ei peaks. Kahjuks ei leidnud ma ühtegi tõsiseltvõetavat põhjendust, mis liitumist välistama peaks.
"Kas üks pluss üks on üks?" loo alguses üritatakse mõistujutuga leivast ja kappidest midagi selgeks teha. Pakun, et selle mõte on midagi sellist: liita on KOVe lihtne, aga kes otsustab ühise raha ja muude ressursside jaotamise, kes korraldab raha juurde hankimist? jne. No mehed- asi käiks ikka täpselt nii nagu praegu. Selle jaoks on rahva poolt demokraatlikul teel valitud volikogu ja valla- või linnavalitsus, kes sellega tegelevad. Lisaks tegevust reguleerivad seadused ja määrused.
Tegelikult saan ma aru teie murest. Kui Pühalepa ja Kärdla liituks, siis teie ju ei saaks enam otsustusprotsessides praegusel viisil kaasa rääkida. Aga kas tõesti peavad isiklikud huvid kogukonna arengu üle kaaluma?
Antti-Toomase lugu jätkub sellega, et soovitatakse mul riiki ja ministreid mitte peljata. Seda seoses sellega, et kirjutasin "liitmisotsus võidakse ära otsustada riiklikul tasandil". Toomas, ise pead end poliitika telgitaguseid tundvaks meheks. Ära tule rääkima, et sa ei adu sellist stsenaariumi. Toompealt vaadates on Hiiumaa nii väike, et see tulebki liita. Ja kui Eestis ei suudeta rohujuuretasandil regionaalpoliitikat teha, siis toimub haldusreform ülevalt alla. Nagu Lätis. Algul on vastuseisjaid palju, aga pikapeale selgub, et asi polnudki nii hull ja kokkuvõttes võib tehtud lükkega rahul olla.
Veel üritatakse luua pilt nagu oleks minu arvates Pühalepa valla ametnikud, õpetajad ja töötajad ebakompetentsed. Hästi tõlgendate minu sõnu! Pidasin silmas seda, et jälgides vallavalitsuse tegevust tööpostide täitmisel tundub meil vähe pädevaid inimesi olevat, mitte ei seadnud meie töötajate oskuseid kahtluse alla.
Sest ei ole normaalne, et kõik valla allasutustes vabanevad töökohad antakse volikogu aseesimehele. Ilma konkursita!
Ja selle tulemusena ei saa mees, kes peab Hunt Kriimsilma kombel 9 ametit, mitte ühegagi korralikult hakkama. Miks on Palade Põhikooli 9. klassil pooled ühiskonnaõpetuse tunnid ära jäänud sel õppeaastal? (info koolimajast)
Valla teede lükkamise on endale saanud volikogu esimees. Eks kevadel valla lehest loeme, miks nii.
Veel väidavad mehed, et liitumisel ei teki halduskulude kokkuhoidu. Kas tõesti? Loomulikult on selge, et vallamaja on väike ja kulud ehk ka mõistlikud (kui ilmaaegu õhtuti sees tuled ei põleks, saaks loomulikult veel kokku hoida, aga see selleks). Aga kas meil on tarvis vallamaja ja vallavanemat? Leian, et valdades on vaja säilitada nö teeninduspunktid, kus saaks infot/dokumente esitada, ja sotsiaalvaldkonna inimesed-teenused peavad samuti käe-jala juures olema.
Esimene kulude kokkuhoid oleks vallavanem. Kas meil on vaja vallavanemat kui esinduskuju, kes niigi vaid esmaspäevast neljapäevani saarel on? Raamatupidamise saaks samuti probleemideta ühendada. Ja paljutki veel. Reaalselt ei olegi inimesel ju vallamajja enam asja. Kõik vajaliku saab korda ajada kodust lahkumata. Ja kui juba, siis võiks keskus asuda Kärldas, kuhu inimesel, kel autot pole, ka võimalik tulla. Praegu peaks valla kodanik, kes Käina maantee ääres elab, sõitma bussiga Kärlda ja siis Hellamaale. Ja samamoodi ka tagasi...
Toomas-Antti otsustavad teada anda, et vallamaja ei asu tegelikult Hellamaal vaid Tempa külas. Samas jäetakse vastamata minu poolt (justkui kutsena duellile) visatud kindale vallamaja vastas asuva poehoone kohta.
Lõpetuseks üritavad mehed lükata minu ettepaneku valimiste-eelseks jandiks. Keegi meist ju ei kandideeri. Riiklikul tasandil oleme Toomasega liiatigi veel ühes paadis- vähemalt paberite järgi valis ka tema Rahvaliidu allakäigu alguses uueks maailmavaateks isamaa liidu oma.
Mis valimised siia puutuvad? Liitmisest on juttu juba pikalt olnud. Tore, et ise kirjutate "volikogus .... on saadikute soov arendada oma valda ..... ning olla ettevaatlik kiirustavate, ebaselgete ja läbimõtlematute ettepanekute osas". Sama juttu, et liitmise küsimust ei ole arutatud-analüüsitud, rääkisite ka aasta ja kaks tagasi. Kas vahepeal poleks siis võinud asja vaagida? Lihtsam on vist väita, et asja pole arutatud, kui reaalselt tööd teha ja arutada.
Räägite ka koolidest ja teistest allasutustest. Samas on koolid hääbuvad ju! Suuremõisa oma paariteist õpilasega ei ole jätkusuutlik kool. Ise rikkusite selle kooli ära, kui otsustati vanemad klassi Paladele kolida. Nüüd käivad paljud Suuremõisa lapsed Käina koolis ja vald maksab pearaha sinna. Oma kool on aga pooleldi tapetud loom. Palade õpilaste arv väheneb aastast-aastasse. Kas poleks targem teha Kärdlaga koostööd ja luua Paladele tugev reaal-looduskallakuga kool, Kärdla saaks siis näiteks humanitaar või loovainete kallaku valida. Kuna inimeste arv on kriitiliselt väike, siis on reaalselt valida- kas mitu nõrka kooli või üks-kaks tugevat.
Keegi ei sulge koole liitumisel. Need asjad tulebki paika panna liitumisprotsessi käigus. Aga mina küsin: kas olulisem on hoida lahti vallavalitsused ja toita sealseid töötajaid või panustada koolide-lasteaedade arendamisele?

Kärdla ja Pühalepa- paneks leivad ühte kappi!?

Uut aastat on üsna sobiv alustada värskete mõtetega. Kuigi Hiiumaa omavalitsuste liitmisest on räägitud juba aastaid, on minu ettepanek uudne ses osas, et ma ei kutsu üles kõiki saare omavalitsusi liituma. Ainult kahte neist. Niigi kokku kasvanud ja läbi ajaloo omavahel seotud Pühalepat ja Kärdlat.

Leian sarnaselt Jaanus Valgule, kes eelmise aasta viimases Hiiu Lehes Hiiumaa KOVide liitumist soovis, et parim aeg on mööda lastud, kuid veel pole liiga hilja. Aasta-paari pärast võidakse see otsus ära teha riiklikul tasandil ja siis juba kõrgemalt poolt paika pandud reeglite järgi.

Eelmise aasta noortefoorumil Ankur 2010 „Noored ja kohalik omavalitsus“ oli see KOVide liitmise küsimus ühes töögrupis arutluse all. Siis seisid sellele väga selgelt vastu Emmaste kandi inimesed. Seevastu Kärdla ja Pühalepa inimesed olid liitmise suhtes väga positiivselt meelestatud.

Miks aga liituda?

Hiiumaa ettevõtjate liidu esimees Tanel Malk on välja käinud, et ühtses omavalitsuses on võimalik palgata asjatundlikumaid ametnikke, hoida kokku halduskulusid ning investeerimisvõime suureneb.

Tean, et suurim hirm on ametnike töökohtade kadumine. Aga on selge, et kui inimene on praegu tööd tehes vajalik ja pädev, siis pole põhjust tast loobuda. Ühinenud omavalitsused ju füüsiliselt kokku ei kuiva ja tööd vähemaks ei jää. Küll kaob kas vallavanema või linnapea koht.

Samas meil Pühalepas tundubki asjalikke inimesi vähe olevat. Meie volikogu aseesimees teeb esimehe tööd (ja saab tema palka), koostab valla lehte, juhib Suuremõisa kooli, lasteaeda ja noortekeskust (kusjuures konkursist otsustati nende kohtade täitmisel loobuda) ning on Palade kooli õppealajuhataja. Ehk on veel midagi?

Halduskulude kokkuhoid tuleks kindlasti. Miks on meil vaja Hellamaale vallamaja? Suur osa suhtlusest käib kas meilitsi või telefoni teel ja reaalselt on inimesel valda harva asja. Ja vallaametnikel vist jälle majast välja asja ei ole. Igal juhul seisab kole ja lagunev vana poehoone aastaid vallamaja vastas ja keegi midagi ette ei võta.

Lisaks on suuremale osale valla elanikest mugavam Kärdlas käia. Linnaäärsete külade elanikud ongi naljamisi öelnud, et liituvad ise vabatahtlikult Kärdlaga.

Need kaks omavalitsust on kokku kasvanud ja läbi põimunud. Näiteks Selver ei asugi ju Kärdlas. Niisamuti on Pühalepa valla koosseisus mitme linnatänava osad- Vesiroosi tänavast 60 meetrit kui üks juhuslik valida. Ajalooliselt kuuluski Kärdla ala Pühalepa kihelkonda. Usun siiralt, et koos suudaksime paljutki paremini teha.

Toon piltliku näite. Oletame et Mari ja Juss elavad koos. Aga mõlemad tahavad olla iseseisvad noored inimesed, kes ise kõigega toime tulevad. Nad ostavad eraldi süüa ja teevad seda eraldi. Mõlemal on oma televiisor ja pesumasin. Kui Mari koristab laupäeviti, siis Juss esmaspäeval. Aga ise on nad rahul, sest saavad kõigega ISE hakkama.

Vabatahtliku ühinemise korral on omavalitsustel lootus ka riigipoolse mitme miljoni kroonisele toetusele. See kuluks praegu marjaks ära. Mina olen aru saanud, et Kärdlas valitsev võim pooldab Hiiumaa KOVide liitumist. Pühalepa volikogu esimees ja otsuste tegemise kaalukeel on IRLi liige ning me oleme avalikult välja öelnud, et pooldame haldusreformi.

Selge, et on palju küsimusi, mis tuleb selgeks rääkida. Kuid kõiges on võimalik kokku leppida, kui seda vaid soovitakse. Vaja on vaid tahet ja soovi vaadata enda ninaesisest kaugemale, näha suurt pilti. Kas saaks nii, et ükskord lõppeks jant: „mõtleme, arutame ja analüüsime, aga midagi konkreetset ei tee“?