„Kui sa saad, siis aita teisi; kui sa ei saa seda teha, siis ära neile vähemalt liiga tee.“ (Dalai-laama Tenzin Gyatso)
On aasta 1991 jaanuar. Helsingin Sanomat vahendab president Mauno Koivisto kõnet: „Me ei sekku loomulikult Nõukogude Liidu siseasjadesse. Soome on tunnustanud de facto Balti riikide liitmise Nõukogude Liiduga ja me peame loomulikult kinni kõigest sellest, mis on rahvusvaheliselt kokku lepitud.“
On 22. august 1991. Island taastunnustas Eesti iseseisvust. Esimese riigina maailmas! Tänutäheks legendaarseks muutunud tunnustuse eest nimetati 1998. aastal Eesti välisministeeriumi esine väljak Islandi väljakuks.
"Islandil on maailma muutmisel 1991. aastal suurem roll kui jäälõhkujal, kuna Island meenutas kõigile kadunud väärtusi," sõnas president Lennart Meri külastades Islandi Vabariiki 1999. aasta septembris.
See on Eesti riigi ajalugu, mida me kõik vähem või rohkem tunneme.
Kuidagi teiste teemade varjus käib aga hetkel Eestis arutelu Tiibeti vaimse ja ilmaliku juhi Dalai-laama külaskäigu üle. Tiibetil ja Eestil on mitmeid sarnasusi.
Kui Eesti oli pikalt NSVL poolt okupeeritud, siis Hiina annekteeris 1951 aastal de facto iseseisva Tiibeti riig. Selle riigi õigusliku järjepidevuse esindajaks peab end Tiibeti eksiilvalitsus, mis ei ole ametlikult ühegi riigi poolt tunnustatud. Aga nad sooviksid seda. Just nagu meie soovisime seda ärkamisajal.
Miks aga Tiibetit ei tunnustata?
1913. aastal iseseisvusdeklaratsiooni vastu võtnud riik ajas neutraalset, aga ka isolatsionistlikku poliitikat. Rahumeelse riigina tahtsid nad vaid sõbralikke kahepoolseid suhteid naaberriikidega, nad ei hoolinud Rahvasteliitu või ÜRO-sse astumisest.
Kui Hiina Tiibeti vallutas, siis nad ka tükeldasid selle riigi. Lisaks on Hiina propagandamasin jõudsalt jahvatanud- kuulutatakse järjepidevalt, et Tiibet on ajalooliselt Hiina osa olnud. Kas mitte Eesti kohta pole ka väidetud, et oleme ajalooliselt Vene riigi osa?
Hiina on nüüd maailmas suur jõud, kus odav ja rohkearvuline tööjõud, palju maavarasid ja tööstusel (sealhulgas relvatööstusel) tohutud võimalused, kuna raha suunatakse sinna, kuhu vaid soovitakse. Inimeste võrdne kohtlemine pole oluline. Seega tahavad kõik Hiina sõbrad olla, unustades ka inimõiguste räiged rikkumised. „Las teevad oma riigis, mis tahavad,“ rehmatakse tuimalt.
On 17. august 2011. Neljateistkümnes Dalai-laama, kes 1989. aastal pälvis Nobeli rahupreemia, saabub Eestisse visiidile. Kohtumisele on kutsutud ka kõik riigi tähtsamad tegelased.
Kindlalt on lubanud Tiibeti kõrgeima esindajaga kohtuda näiteks kaitseminister Mart Laar ja justiitsminister Ken-Marti Vaher. Aga on ka ära ütlejaid ehk lihtsamalt öeldes argpükse, kes end välja vabandavad.
Mind väga häirivad sõnavõtud, kus soovitatakse Dalai-laamaga mitte kohtuda, kuna „Hiina on suurjõud, kes Eestisse toetavalt suhtunud“ või „Ei tasu Hiinaga tülli minna“. Väljavõtted keskerakondlase Max Kauri ja reformari Tõnis Kõivu blogidest.
Hiina suhtub meisse toetavalt? Jah, siia saadetakse mingeid ametnikke, kes mida iganes kokku lubavad. Siis nad lahkuvad ja lubadused unuvad. Kuni tullakse taas...
Hiinaga ei tasu tülli minna? Kas oleme unustanud, kui oluline oli 20 aasta eest mõne välisriigi juhi külaskäik või kasvõi soojad sõnad? Tuletame meelde siingi tekstis kajastatud Islandi poolset Eesti tunnustamist. Kui oluline see meile oli.
Dalai-laama on eelnevalt Eestis käinud kaks korda aastatel 1991 ja 2001. Viimane kord võttis teda vastu peaminister Mart Laar ja kas me oleme nüüd Hiinaga tülis?
Nüüd kui me ise oleme jõudnud Euroopa Liitu ja NATOsse jne., ei tohi me unustada teiste väikerahvaste iseseisvuspüüdlusi. Me peame neile toeks olema. Rohkem sirgeselgsust, riigijuhid!
No comments:
Post a Comment