20 august

Teisipäevase Hiiu Lehe juhtkirjas seisis: „Hiidlased magasid taasiseseisvumise 20. aastapäeva maha. „Me ei ole osanud seda väärikalt tähistada,“ tunnistab Ermo Mäeots maavalitsusest. HOL-i esimees Jaanus Valk tõdeb, et omavalitsusliidus ei ole seda teemat arutatud.“

Võiks arvata, et asun nüüd hiidlasi pragama. Aga ei. Kuigi arvestades sündmuse tähtsust ja tähendust meie kõigi igapäevaelule, võiks seda tähistada küll. Aga tähistada peab oskama. Näiteks pealinnas on 20. Augusti väljaku rajamine kõvasti vastuseisu leidnud. Kas miljon eurot kuhugi mujale pole panna, kurjustatakse.

Ei ole mõtet üksteist üle trumbata , et kes tähistab seda väärikamalt. Palju olulisem on seda päeva mäletada ja teada selle tähendust. See kipub pahatihti ununema.

Näiteks Artur Valk kirjutab Facebooki Hiiumaa Heaks grupis lehe juhtkirja kommenteerides: „20. augusti - Eesti iseseisvuse taastamise päeva pole ei riik ega ka kohalike omavalitsuste kultuuriasutused kunagi eriti suurejooneliselt ja silmanähtavalt tähistanud. Minu jaoks on olulisem ikka 24. veebruar, Eesti Vabariigi sünnipäev.“

Ei hakka tema seisukohta kahtluse alla seadma, kuid kahjuks olen ka varem sarnast juttu kuulnud. Et õige päev, mida tähistada, on 24. veebruar. Et siis me võitlesime (verd valades!) end vabaks, andsime nii venelastele kui sakslastele tappa.

Tõsi ta on. Ent just seda enam tuleb taasiseseisvumise protsessi- veretut revolutsiooni- tunnustada. Ja ega see verevalamine nii kaugel polnudki. Lätlased-leedukad pidid teatud verehinda maksma. Armeenia ja Aserbaidžaani vahel tekkis sõda, Moldova rebiti pooleks. Ja ka siinkandis tellis KGB riigipöördekatse eel Pihkva vabrikult 250000 paari käeraudu. Huvitav milleks? Ja võõrad väeosad tungisid ka meie riigi pinnale. Õnneks ka lahkusid üsna kiiresti.

Eestlased oskasid maha rahustada siinset interliikumist ja kompartei ägemeelset vene tiiba. Lisaks suutsime osavalt vangerdada. Kremlis kavandatud referendum NSVL kooshoidmiseks muudeti siin märtsis 1991 Eesti iseseisvusreferendumiks.

Tähtsaks peab pidama ka tööd, mis tehti leidmaks tunnustust ja toetust välismaal. Ja on tore, et kui 20. augusti südaööl lõppeb Lauluväljakul Vabaduse laulu üritus, algab Islandi päev. Sellega täname Islandit, et just nemad olid esimesed, kes tunnustasid Eesti taasiseseisvumist.

Rahumeelsed massiüritused nagu Eestimaa laul ja Balti kett näitasid, et vabanemise püüdlus on kogu rahva siht. Välismaalaste jaoks on selline võõrikke alt vabanemise viis üllatav. Peame olema tänulikud James ja Maureen Tusty´le, kes tegid filmi „Laulev revolutsioon“. Filmi, mida kõigile vaatamiseks soovitada julgen, levitatakse ka USA koolides.

Kui iseseisvumispäeva tähistatakse üldiselt väljakujunenud piduliku kava alusel, siis ka taasiseseisvumispäeva ei sobi iga üritusega tähistada. See on sedavõrd oluline Eesti ja meie kõigi jaoks.

Aga veelgi olulisem on, et me teaksime, mida me tähistame. Et me oskaksime hinnata seda protsessi ja saavutatut. Mina olin 1991. aasta augustis nelja-aastane. Mul, nagu üldse pealekasvaval noorpõlvel puuduvad isiklikud kogemused. Seda enam tuleks sellest rääkida- et mälestus ja teadmised säiliksid.

Sest olgugi, et paljude meelest ei saavutanud me kõiki oma eesmärke ega rajanud ideaalriiki, võitlesime me end vabaks. Nagu on öelnud minu ülikooliaegne õppejõud Rein Veidemann: „Loodeti näha Eestit, kus puuduvad lõhed inimeste vahel ja vaesust ei ole. Siis algas ärastamine ja kõik muutus. Kuid emotsionaalne ühtsus on ka tänapäeval olemas.“