Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Sestap on väga sümboolne, et Rahvaliidule tõenäoliselt saatuslikuks saava hoobi andsid just erakonna liidrid. Selle hoobi all pean silmas hiidlasest Riigikogu liikme Tarmo Männi ja endise rahandusministri Aivar Sõerdi lahkumist Rahvaliidust ja liitumist Reformierakonnaga.
Mõnes mõttes on isegi huvitav, et „oma mees“, st. hiidlane, terve Eesti poliitikamaastiku kuumim nimi on. Samas on asjal paha mekk man. Mänd oli pea kümnendi Rahvaliidu juhtfiguure ja erakonna tegevuse kujundaja. Nüüd aga jätab ta uppuva laeva kus see ja teine. Loomulikult, igal inimesel on vaba voli parteiga liituda ja sealt jälle välja astuda. Üllatav on tema liitumine oravatega. Veel eelmise aasta lõpul kritiseeris ta neid üsna teravalt.
Poliitika, eriti tipp-poliitika tähendab pidevat analüüsimist ja parimate käikude otsimist. Just nagu malemäng. Võib arvata, et Mänd kaalus oma käiku pikalt ja küllap oravad talle liitumise eest „hunniku pähkleidki pakkusid“.
Teine teema on, kas endised Rahvaliidu (ja Mänd Tarmo) valijad temaga koos Reformierakonna ridadesse üle kolivad. 2007. aasta Riigikogu valimistel kogus Rahvaliit Hiiumaal 712 häält. Neist koguni 669 Mänd üksinda! Näiteks viimastel Europarlamendi valimistel jäi Rahvaliidu tulemuseks (ilma Männi osaluseta) Hiiumaal vaid nadi 50 häält...
Aga tõele au andes ei saa Männi ja Sõerdi manöövrit erakonna lõhkumises süüdistada. See on palju pikem protsess olnud. Suurimad „tänusõnad“ tuleb minu meelest öelda endisele erakonna esimehele, Villu Reiljanile. Kui rahvaliitlased nüüd Mändi Riigikogust lahkuma kutsuvad, siis sedasama oleks pidanud juba ammu Reiljani puhul tegema. Ei ole normaalne, et riigi esindusorganis istub mees, keda põhimõtteliselt riigivarade riisumises (mis see maadevahetus siis oli?) süüdistatakse. Öeldakse, et lambad, keda juhib lõvi, võidab lõvid, keda juhib lammas. Rahvaliit aga ei taibanud (või ei tahtnud seda teha?), et Reiljani kohtuasi annab terve erakonna mainele valusa löögi.
On ilmne, et murenemine sai alguse just sealt. Hilinenud esimehe vahetus ei päästnud midagi. Seda enam, et just ja kohe siis tulnuks etteotsa tuua värske jõud. Ent ebademokraatlikult üles ehitatud erakond pärssis noorte esiletõusu. Vahepeal välja koolitatud uued näod (nt Karel Rüütli) on üpris mannetud poliitmaastikul läbilöömiseks. Puudub sära ja selge sõnum. Vaadakem kasvõi Europarlamendi valimistel kogutud häälte arvu- 8866. Erakonnal oli siis liikmeid ka rohkem.
Veel pool aastat tagasi saanuks olukorda päästa. Rahvaliidu ukse taga käisid kosilased, kellega liitumisel olnuks võimalik pääseda Riigikogusse ja realiseerida oma poliitilisi eesmärke. Ent tundub, et erakonnal puuduvad visioonid ja oma ideed. Elatakse siiani vana rasva peal, olles põllumeeste ja maainimeste esindajad.
Aga liikmete lahkumine ei saanud alguse tippjuhtidest. Juba varem olid mitmed kohaliku tasandi poliitikud kas erakonda vahetanud või lihtsalt erakonnast välja astunud. Olen kindel, et sellest kujuneb üha kasvav trend. Küsimus on ainult selles, kelle paati hüpatakse. Kas see on seotud maailmavaatega või isiklike hüvede huvides?
No comments:
Post a Comment