Käesoleval aastal on Eestis reedese seisuga uppunud juba 65 inimest. Neist koguni 33 ainuüksi juulis. Terve eelmise aasta jooksul oli see number 60. Kuigi olukord oli 90ndatel kordades hullem, näiteks aastal 1994 suri Eestis uppumissurma koguni 250 elanikku, ei saa end sellega lohutada. Millest võib aga suur uppumissurmade arv tingitud olla ja kuidas olukorda parandada?
Esiteks ujumisoskus.
Soome tervishoiuameti uuringu järgi ei oska ligi kolmandik naaberrahva täiskasvanutest ujuda. Eestis konkreetselt selliseid uuringuid tehtud ei ole. Kuid Ujumisliidu kutsekomisjoni esimees Kaja Haljaste arvab, et Eestis on see protsent umbes sama.
Arvestades, et Eesti on mereriik, kus valdav enamus inimesi elab kas avamere või mõne teise ujumiskõlbliku veekogu suhtelises läheduses, on kolmandik liiga palju. On tervitatav, et kooliprogrammidesse on sisse viidud kohustuslik ujumisõpetus. Kultuuriministeerium viis paari aasta eest läbi uuringu, et teada saada, kui tõhus on koolide ujumiskursus. Selgus, et umbes 85 protsenti lastest omandas ujumise täielikult.
Kuid vaatamata sellele möönab Kultuuriministeerium külma rahuga, et rahapuudusel jääb paljudel lastel koolikohustuslik ujumine ära. Tänavu eraldatakse läbi ministeeriumi selle programmi toetuseks omavalitsustele umbes kolmandik rahast – 3,6 miljonit krooni.
Taskuraha ju. Selle jaoks tuleb rohkem finantse leida! Liikluses hukkunute arvu on pikaajalise, sadu miljoneid maksnud süstemaatilise tööga – näiteks teede ohutumaks muutmine, teeäärsed kontrollid, karistuste karmistamine, laste liikluskasvatus – suudetud oluliselt vähendada.
Teiseks soojus.
Tavapärasest palavamad ilmad on üle Euroopa suurendanud uppunute arvu. Näiteks Venemaal on aasta algusest tänaseni uppunud ligikaudu 2500 inimest. Kogu 2009. aasta jooksul registreeriti Venemaal 2733 uppunut.
Selle punkti osas on raske inimesel midagi muuta, ilma me ei kontrolli. Küll aga saame sellega kohaneda. Tuleb end kuumuse eest kaitsta, et mitte saada päikesepistet vms mis võiks uppumisele kaasa aidata. Lisaks tuleb säilitada kainet mõistust – ei tasu pea ees suvalisse tiiki hüpata, et end jahutada. Ja kui ikka ei oska piisavalt hästi ujuda, siis püsi madalamas vees. Lisaks ei tasu suplema minna alkoholi tarbinuna.
Kolmandaks lollus.
Tegelikult peaks see olema vist esimene punkt. Usutavasti on just sellest tegurist tingitud valdav enamus surmadest. Päästeameti kinnitusel tuuakse enamik uppunuid välja kalda lähedalt, viie kuni kuue meetri kaugusel kaldast. See tähendab, et vees püsti tõusev kakerdaja prantsatab kuidagi tagasi vette ja jääbki sinna. Ja kõige rohkem uputakse tiikidesse. Avalikes randades on olukord õnneks kontrolli all. Meil Hiiumaal avalikke randasid pole, küll on supluskohad. Kui ka ujumistingimused paremad pole, siis suvalisest mereäärest on neis ujumine ohutum juba kasvõi teiste inimeste kohalolu tõttu.
Kahjuks eraldi alkoholist põhjustatud surmasid ei saa välja tuua, kuna lahkamisi üldiselt läbi ei viida. Aga arvata võib, et selle teguri roll on märkimisväärselt suur... Siin peaks kasutama sama meetodit nagu autoga peole minnes – tuleb leida kaine grupijuht. Inimene, kes on adekvaatses olekus ja hoiab toimuval silma peal.
Eestlasi on liiga vähe ja me ei saa kergekäeliselt suhtuda ka ühe elujõulise inimese surma. Rääkimata siis 33st uppunust selle kuu jooksul. Ja kuu pole veel läbi... Pole midagi parata, meil tuleb leida ressursse, et olukorda parandada. Inimelu väärtust ei saa rahas mõõta.
No comments:
Post a Comment