Käed eemale Poisist!

„Kas selleks oli vaja järjekordsed 2 mammutit ära tappa, et oma keskust reklaamida? Loomade küttimine topiste tegemise eesmärgil peaks jääma eelmisse sajandisse, seda eriti kaitsealuste liikide puhul. Häbi!“ kommenteeriti Delfis uudist, et eelmise aasta keskkonnateoks valiti Jääaja keskuse rajamine.

Sellest inimesest, kes nii kirjutas, on mul lihtsalt kahju. Tema haridusteel on suur lünk sisse jäänud. Samas on meil ka lähemalt võtta inimesi, kes ajaloost omamoodi aru saavad.

Laupäeval, teisel veebruaril viisime Kaitseliidu ja selle eriorganisatsioonide, Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega Tartu rahu aastapäeva puhul Poisi juurde pärjad.

Ent õhtul veebist loen kommentaare, justkui olnuks tegemist millegi jumalavallatuga. „Inimesed kes ei tunne ajalugu ja kel puudub austus,“ kirjutas Toomas Hiiumaa kaitseliitlaste tegevuse kohta. Lisaks veel vihjed, et palju inimesi tapeti „selle korra poolt, kelle poolt antud monumendile kantud langejad võitlesid“ ja Poisi juures Tartu rahu meenutada on kohatu.

Ajalugu on mitmetahuline. Raske on aastate tagant kristallselget tõde välja käia. Ent on olemas faktid, mida muuta ei saa.

Juba enne pärgade asetamist kuulsin mõtteid, et miks me neid Poisi juurde viime. Et tegemist on ju II maailmasõjas langenute mälestumärgiga ja mis see Tartu rahu sinna puutub?

Aga puutub ja mitte üldsegi vähe. Tartu rahu sai sündida ainult tänu paljude meie esiisade- ja emade ennastsalgavale tegevusele kahe suure naabri vastu, läbi mille suutsime oma iseseisvuse välja võidelda.

Tartu rahu, mis kirjutati alla ööl vastu 2. veebruari 1920, kohta ei ole palju öeldud, et see on meie riigi sünnitunnistus. See on alusdokument, millele saime ka 1991. aastal taasiseseisvudes tugineda. Tänu sellele on meil võimalik peagi oma riigi 95. aastapäeva tähistada.

Ja need mehed-naised, kes langesid teises maailmasõjas, langesid suuresti Eesti riigi eest. Eesti riigi, mille eluõigust kinnitas Tartu rahu. See, kas neil oli seljas saksa või nõukogude munder, ei oma tähtsust. Sellised olid tol hetkel valikud.

Need, kes ideaalidest lähtuvalt ühe või teise poole valisid, need olid selgelt vähemuses. Suurem osa tegi seda ikkagi olude sunnil, südames lootus omariikluse taastamisest.

Meil oli siin kogukonnas üpris palju jagelemist seoses nimetatud mälestumärgi rajamisega. Et kas see ikka peaks kandma nime II ilmasõjas langenute hiidlaste mälestusmärk? Või midagi muud, sest hiidlaseid on langenud ka mujal ja mitte ainult langenud, ka küüditatud, represseeritud jne.

Olen seda meelt, et mälestusmärkidele annavad sisu ikkagi inimesed. Kui paljud oskavad hoobilt nimetada Kivi-Jüri tähenduse-tähtsuse? Peale selle, et Kärdla koolilõpetajad selle pead pesta saaks.

Usun ka, et keegi ei pahanda, kui Poisi juurde viia küünlad küüditatute või hoopis I maailmasõjas hukkunud hiidlaste mälestuseks. Pole vaja hakata uue mälestumärgi rajamiseks raha koguma hakata. Selle asemel, et läbi kemplemise maid jagada, võiksime oma ajalugu austada.

Kaitseliit kui vabatahtlikkusel põhinev Eesti riigikaitseorgan teeb seda. Kui selles kahtlete, ärge hakake materdama vaid tulge ja uurige järele, kuidas asjad tegelikult on.

Noorkotkaste Hiiumaa malevkonna pealik

Kaks põhikooli

Hetkel käib usin Hiiumaa arengustrateegia 2014-2020 koostamine. Töörühmad on pidanud koosolekuid, mõelnud, arutanud, vaielnud. Nii ka mina hariduse töögrupis.

Samal ajal on ka meedias viimase aasta jooksul haridusteemad pidevalt aktuaalsed olnud. Märksõnadena võiks ehk välja tuua tasuta kõrgharidus, gümnaasiumireform, haridustöötajate streik ja minister Aaviksoo lubadus pedagoogide palka tõsta.

Esiteks on selge, et ministeeriumi poolt praegu välja pakutud mudelite põhjal on Hiiumaale otstarbekas rajada riigigümnaasium. Tundub, et Kärdla seda teed lähebki. See ja õpilaste arvu jätkuv vähenemine keskkooliastmes tähendab, et saarele jääb lähitulevikus üks gümnaasium. Ehk siis Käina kaotab oma keskkooliosa.

Piisavalt tähelepanu pälvis ka uudis, et möödunud aastal sündis Hiiumaal vaid poolsada last. Laias laastus kaks korda vähem kui 2011 aastal!

Tõsi, sündimusnäitajad ei olegi väikeses kogukonnas aastast-aastasse samal tasemel. Pigem esineb teatud kõikumisi. Aga kukkumine oli ikkagi liiga järsk. Statistikaameti andmeid uurides on näha, et sel sajandil on sündide arv Hiiumaal vaid korra, aastal 2001, olnud üle saja, täpsemalt 105.

Kui veel 1990ndate alguses sündis saarel 200 ja rohkem last, siis nimetatud kümnendi lõpuks vähenes see näitaja kaks korda. Nüüd on siis samasugune kiirlaskumine toimunud.

Eesti haridusasutuste võrk on rajatud eeldusel, et õpilaste arv ei kahane või ei muutu olulisel määral. Ent need protsessid on aset leidnud. Tegelikult vajanuks haridusmaastik juba aastate eest korrastamist, aga eelmised ministrid on sellest ebapopulaarsest teemast mööda läinud.

Et asjaga venitatud on, tuleb nüüd kohati väga valusaid otsuseid vastu võtta. Esiteks asuti gümnaasiume korrastama. Hiiumaad korduvalt väisanud haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis väitis, et põhikoole see ei puuduta ja soov on neid pigem toetada, et väikesed lapsed saaksid kodu lähedal põhihariduse omandada.

Samas rahastusmudelid ei näita kusagilt otsast, et kodulähedaste põhikoolide säilimisele püütakse kaasa aidata...

Oluline näitaja on õpilaste arv kolmandas kooliastmes ehk 7-9 klassis. Ministeerium loeb selle jätkusuutlikkuse piiriks 30 last (kümme õpilast igas klassis). Riigieelarvest eraldatav õpetajate palgaraha sõltub õpilaste arvust. Ehk siis- kui see number on alla 30, tuleb omavalitsusel leida lisaressursse kooli ülalpidamiseks.

Nii Palade, Emmaste kui Lauka on kõik selle numbri lähedal. Emmaste sel õppeaastal veel pealpool etteseatud piiri, ent sügisest enam mitte. See aga tähendab, et nii Pühalepa, Emmaste kui Kõrgessaare vald peavad koolidele tublisti peale maksma. Näiteks saare lõunapoolseim omavalitsus aastatel 2013-2015 ca 60000 eurot.

Mainisin eespool pedagoogide palgatõusu. Tõepoolest, nii noorem- kui pedagoogide palga alammäärad tõusid. Samas on tugispetsialistide ehk logopeedi, psühholoogi jne. rahastamine õpetajate palgatoetusest keelatud. Kui nüüd juurde arvestada, et kolmandas kooliastmes alla 30 õpilasega koolid lisaraha ministeeriumilt ei saa, peavad omavalitsused jõudsalt rahakotiraudu paotama.

Juba on saarel tehtud ka arvutusi, et kui Lauka kolmas kooliaste liita Kärdlaga ja Emmaste oma Käinaga, kui suur oleks siis rahaline kokkuhoid.

Olen viimased päevad vabadel hetkedel samuti sellele mõelnud. Õpilaste arvust lähtuvalt ja sellega otseselt seotud riigipoolsest rahastamisest tulenevalt hoiaksime raha kokku küll. Kümneid tuhandeid.

Lisaks saan aru neist, kes kahtlevad, kas viie-kuue õpilasega klassis saab efektiivset ja kaasaegset õppetööd läbi viia. Vastus on- sõltub klassist. Õpilased võivad kaotada, kuna ei saa teha rühmatööd või gruppidevahelisi võistluseid. Samas nad võivad ka võita pälvides rohkem individuaalset tähelepanu ja õpilasekeskset lähenemist.

Antud variant kuulub aga Hiiumaal hetkel mahakandmisele. Põhjus on transpordis. Või siis pigem selle puudumises. Mõne kilomeetri võib õpilane kooli või koju ka jalutada või rattaga sõita. Aga kui distants on 20+ kilomeetrit?

Käina poolt sõidab Emmastesse liinibuss kella 13 ajal, järgmine umbes 17.30 ja viimane kolm tundi hiljem. Laps, kes tahab osaleda huviringides, jõuab koju vaid magama, sest juba kella kuuest tuleb taas tõusta.

Siit tuleneb rõhuv vajadus graafikut tihedamaks muuta. See nõuab aga lisaraha. Ehk tõenäoliselt tuleks palgakuludelt võidetu kütte alla maksta.

Lisaks tooks kolmanda kooliastme sulgemine kaasa probleeme kogukonnale. Kindlasti kaoks mõni ametikoht, kuna tunde lihtsalt ei jagu kõigile õpetajatele. Kaob ostujõuline inimene, kaotab ka kauplus, kust vähem kaupa ostetakse. Kaotab vald, kes saab vähem tulumaksu. Ja nii edasi...

Samas on selge, et hoonet tuleb ikka edasi kütta- olgu seal siis 40 või 80 või 120 õpilast sees. Vahendite hulk aga sõltub otseselt sellest, mitu last seal õpib.

Emmaste koha pealt on prognoosid lähiaastateks helged. Teises klassis õpib 16 last, sügisel istub koolipinki 12 poissi. Õppeaastaks 2015/16 tõuseb õpilaste arv üle saja.

Aga mis saab edasi? Seda on raske öelda, kuigi kui mõelda ka eespool välja toodud 2012. aasta sündide arvule- 50 ja see on kogu saare peale!-, siis ilma olulise muutuseta paremuse suunas on tulevikus kohal küll väga tumedad murepilved...

Mina võin siin kirjutada mida iganes. Selge on, et otsuseid võtab vastu kohalik volikogu, keda oktoobris taas valima asume. Tahaks küll näha, et sinna kandideerijad juba praegu avalikult oma mõtteid välja julgevad käia.

Arvan, et niivõrd olulisi küsimusi peaks avalikult ja põhjalikult arutama. Varakult. Mitte siis, kui muutused ukse taga on. Või veel hullem- nad on juba tuppa astunud.

Järelkajad

Peale Toomase agitatsiooni kerkis võimla loo lugejate arv märgatavalt. Lausa kordades, kui päevi omavahel kõrvutada.

Mis teemast vahepeal edasi on saanud?

Minu andmeil esitas Hiiumaa Ametikooli direktor Ülo Kikas vallavalitsusele palve probleem lahendada, lubades kulud oma kooli eelarvest katta. Liigutama on hakanud ka Suuremõisa Põhikooli direktor, kes peale loo avalikustamist lubas teha riskianalüüsi.

Üldiselt mulle meeldib Toomase kommentaare lugeda, kuna need on täiesti omamoodi vaatenurgast lähtuvad. Samas teinekord oleks parem, kui ta arvuti taha ei pääseks. Miks on vaja vaenu külvata ja nimetada Madalvee-Nabi ja nende tuttavate treeninguid võimlas "loomade jalgpalliks"?

Teiseks kirjutas ta, et "enne kohalike omavalitsuste valimisi hakkavad inimesed end taas Hiiumaale sisse kirjutama". Kahtlen siiralt, et KOV valimised on põhjus, mis paneks inimesi taaskord kodusaarele sissekirjutust tegema. Kui just- nüüd tuleb vandenõuteooria- kolm sõpra ei kavanda sarnast aktsiooni 2009 valimiste eel Paldiskis toimunule. Ehk siis kirjutavad tuttavaid valda sisse, et nende abil valimistel lisahääli saada. Kes teab?

Kes vastutab?

Sain osa kolleegi murest.

"Oli aasta 2011 sügis-talv. Termomeetri näit Suuremõisa kooli võimla seinal kõikus 10 ja 13 plusspügala vahel. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduses seisab, et kui võimlas langeb temperatuur alla +18 kraadi, peab  õpilaste tervise huvides tunni ära jätma. 

Veel talv varem, kui kooli eesotsas oli Reet Nisumaa- ja ka kõigil varasematel talvedel võimla valmimisest saati- vastas saali temperatuur nõutavale. Milles siis asi?

Aga asi oli selles, et uus koolijuht Antti Leigri (ainult talle teadaolevatel kaalutlustel) otsustas saali kütmiseks rakendada vaid poolt ettenähtud ja olemasolevat võimsusest," kirjutati mulle.

Õpetajate Kristi Heilmani ja Tiit Madalvee korduvad palved olukord normaliseerida jäid paraku hüüdja hääleks kõrbes... 

Lõpuks, teine–kolmas pöördumine vallavanem Ants Orava poole tõi lõpuks sooja majja tagasi.

"6. november 2012. Ametikooli poiste tunnis purustab korvpallimängus lenduläinud pall ühe laevalgusti katteklaasi. Paksu klaasi kopsakad tükid sajavad alla. Seekord on õnne- keegi pihta ei saanud. Võimla vastuvõtmisel 2002. aastal kinnitas ehitaja, et tegu on purunematu materjaliga. Vahepealsetel aastatel see nii ka oli. Kuni käis pauk."

Aga see polnud esimene vahejuhtum...

"Nüüd selgus, et ka varem on teadmata asjaoludel ühe katte klaas purunenud. Juhtunust teavitati direktorit ja paluti ohutuse tagamiseks esimesel võimalusel valgustid varjestada, nii kui see võimlates nõutav on.

Möödus kuu. Vaikus.

Järjekordsele pöördumisele vastas  koolijuht: „Meie võimlas jalgpalli ei mängita, mis ei välista, et kunagi saab restid pandud.“

Küsija mõistis, et tema vestluspartner paraku ei adunud üldse, millest jutt. Iga pall, olgu mäng milline tahes, on antud olukorras teatud asjaolude kokkusattumisel potentsiaalne kupli purustaja."

Ja ei taha üldse mõeldagi, kui keegi juhtub all olema...  Olukorrast on informeeritud vallavanemat. Nüüd ka Tervisekaitset.

Kirjasaatja jaoks on õõvastav Pühalepa valla juhtide vastutustundetu ükskõiksus ja hoolimatus oma elanike ning nende laste turvalisuse tagamisel. 

"Olukorras, kus peale kooli tundide kasutavad võimlat ka erineva ettetevalmistuse ja huvidega noorte grupid, ripuvad purunemisohtlikud valgustid Damoklese mõõgana nende peade kohal."

Kauaks veel, lugupeetud vallajuhid?

Eetikakoodeks

2005. aastal tuli Tõive Kivikas välja üleskutsega seada sisse poliitikute eetikakoodeks. Seda kodanikualgatust nimetati Eesti Demokraatia Uuendamine ehk  E-D-U.

Miks seda vaja oli?

E-D-U arusaamised poliitika olukorrast Eestis:

*Eetika puudumine Eesti poliitikas on suure osa valijaid võõrandanud poliitikast

*Pidevalt ilmneb teateid ja avalikustatakse uusi fakte võimulolijate ebaeetilise käitumise ja võimu isiklikes või kitsalt erakondlikes huvides ärakasutamise kohta

*Eestis puudub piisav usaldus valijate ja valitute vahel, mis tingib vähese huvi valimiste vastu 

*Eestis on esiplaanil esindusdemokraatia; osalusdemokraatial põhinev kodanikuühiskond on paljuski ainult ideaal. Valija osalus poliitilise protsessi mõjutamisel ei peaks lõppema hääletamisaktiga.

*Valijad peavad taotlema reaalse koostöö tekkimist enda ja poliitikute vahel, selleks esitama neile järelepärimisi, kutsuma neid kohtumistele ja aruteludele; seda koostööd peavad taotlema ka poliitikud

*Valides tuleb järgida valitavate usaldatavuse põhimõtet, mis eeldab valitavatest piisavat informeeritust enne valimisi

Vastavateemaline ümarlaud, kus arutleti E-D-U võimalusi, viidi Tallinna Ülikoolis läbi juba 2005. aasta  24. septembril. Lisaks avati portaal www.e-d-u.ee, mis nüüdseks rahapuuduse tõttu suletud on.

E-D-U töötas välja eetikakoodeksi poliitikule, mis sai kommenteerimiseks koos küsimustega selle üleüldisest vajalikkusest kõigile riigikogu liikmetele (ka kohaliku tasandi poliitikutele, kui ma ei eksi) saadetud. Mingi kolmandik võttis vaevaks sellele vastata. Aga need, kes seda tegid, olid üldiselt positiivselt meelestatud sellest ideest.

Mida sisaldas eetikakoodeks?

Hea tahte poliitika all tuleb mõista käitumist, mis järgib eetika põhimõtteid, nii nagu need on ära toodud 2005. aastal E-D-U välja töötatud hea tahte poliitiku eetikakoodeksi näites :

*Eesti Vabariigi poliitik tunnustab, austab ja järgib oma tegevuses Eesti ühiskonna põhiväärtusi ja Eesti rahvuslikke huve

*peab kinni seadustest ja hoidub katteta ning populistlikest lubadustest

*selgitab avalikkusele oma tegevust ja põhjendab oma otsuseid

*on aus

*ei lase end mõjutada erapoolikutest grupihuvidest, vaid asetab alati esiplaanile valijate huvid ja ühiskonna üldise hüve

*austab teiste erakondade esindajaid

*astub tagasi, kui on eksinud eetiliste põhimõtete vastu ja riivanud rahva õiglustunnet

Eetikakoodeks iseendast ei taga poliitikute eetilist käitumist, küll aga soodustab viimast eetikakoodeksi avalik tunnustamine ja selle põhimõtete järgimine

Leian, et eetikakoodeks poliitikutele on vajalik ja loodan, et sedapuhku ei tegeleta Parlamendis  niisama jutustamisega ega tõmmata endale tähelepanu, vaid soovitakse midagi reaalselt poliitkultuuri parandamiseks ära teha.